Näpud mulda

See nädal on kuidagi nii kähku käest libisenud. Alles see esmaspäev saabus ja ma tundsin kuidas nädalavahetusel ei saanud üldse puhata. 107 asja oli vaja teha ja toimetada. Täna aga on juba neljapäev ja seega saabki homsega töönädal otsa. Nädalavahetus tõotab aga jällegi hullumaja puhvet tulla.


Eile olin üle pika aja kodune. Nii hea!! Olime J-ga kahekesti ja võtsime vabalt. Ma tõesti puhkasin. Päeva esimeses pooles ei teinud muud, kui küpsetasin kaerahelbe küpsiseid ja koristasin natuke kööki. Lapse lõunaune ajal magasin ise ka. MÕNUS!
Peale ärkamist läksime aeda toimetama. Ma olen üsna rahul sellega, mis seisu on meie aed hetkeks jõudnud. Eks seal ole veel hunnikute viisi asju, mida paremaks ja ilusamaks saab teha, aga käesolevate vahenditega on asi päris viisakaks saanud. Eile tegin veel jooksu pealt ühe peenra juurde, sest herneid sai palju likku pandud ja kuna päris hea koht oli olemas, siis pikkisin sinna ka 2 rivi herneid maha. Kas mul midagi kasvama ka läheb, ma muidugi ei tea. Pidagem meeles, et ma olen see super-aednik, kes on 10a edutult tilli üritanud kasvatata. ja ega ma jonni ei jäta. Panen see aasta ka uuesti kuhugi midagi maha :D
Eile võtsin maasikatelt kile ka maha. Heleda kile all oli umbrohi mõnuga vohama hakanud :s Tegin selle džungli seal puhtaks ja nüüd vaatan kust põhku saaks, et selleks ajaks kui ehk mõni maasikas tuleb, oleks taimede alune puhas.


I tahab lastele õue mänguala kujundada. Rääkis eile oma mõtetest ja ideed olid väga lahedad. Kui oleks vaid seda aega piisavalt! Ma olen siin viimasel ajal palju mõelnud oma töö ja tegemise peale. On asju, mille kallal võiks nuriseda. vahel kohe päris palju nuriseda. Samas... võib-olla ma olen hoopiski loll ja ei oska head asja hinnata. Olla ju nii, et kui me ei saa olukorda muuta, siis tuleb muuta oma suhtumist sellesse. Peaks püüdma selle tarkuse kuidagi omale peakolusse suruda. Elu oleks kohe kindlasti palju helgem.

Raske õppustel Kerge lahingus, ehk koduvõistluse 90cm

23.04 olid kurtnas võistlused ja minul oli ka võimalik sõita. Kõrguseks 90cm. Kelle jaoks madal, kelle jaoks mitte. Minu jaoks on see kõrgus olnud alati natuke (ja vahel ka rohkem) väljakutset pakkuv ning seega püüdsin ennast moraalselt ette valmistada. Oleme ju viimastes trennides tegelikult iga kord ka 90st kõrgemaid asju hüpanud ja viimase trenni lattaed oli ka 100-105 kanti, seega korrutasin endale, et need tõkked saavad olema madalad. Väikesed ja armsad :)


Laupäeval olin hommikul vara kohal, et enne oma sõitu abiks olla niipalju kui jõuan. Kui 90ne rada panema hakati, siis ma juba vaatasin, et tõkked on nii meeldivalt väikesed. Rada käies oli esimest korda päris ausalt mõnus ja kindel tunne, sest ükski tõke ei tundunud suur või raske.

Reedel tegin kerge trenni aga seda päris õiget tunnet ei saanud. Võistluste ajal sadas õues päris mõnusalt ja seega ma loobusin esialgsest plaanist õues sooja teha. Panin libiseva peale alguse ajaks ja läksin kohe sisse. Tunda oli, et muti oli üksjagu särtsu täis. Tegin traavi ja natuke galoppi ka ning palusin libiseva ära võtta. Kohe kui hüppama hakkasime sain väga hea rütmi ja tunde. Käe sain hästi pehmeks anda. Selline hea "käest kinni" tunne oli. Ma ei hoidnud enda poole, vaid tema ise võttis kontakti ja mina lasksin õlast ennast nii pehmeks kui suutsin. See oli väga mõnus tunne. Natuke habras ja harjumatu, aga ometi megahea. Ma olen ratsastades seda leidnud, aga hüpates mitte iga kord.
Väga mõnus oli hüpata. Hobune püsis ilusti jala ees kogu aeg ja tänu sellele nägin ka sammu ja ei tekkinud tahtmist üle uhada. Kui okserit tulema hakkasime, siis oli mära lusti täis ja tegi vimkasid. See oli nii naljakas. Üldse mitte hirmus vaid just naljaks. Iga kord oli hea tunne sees ja ma veel mõtlesin, et raudselt parkuuri alustades ma ei saa seda liikumist paika ja kõik on mokas.
Aga ma sain! leidsin kohe õige rütmi ja eelhüppele tulles kõik klappis. Parkuuri alustades oleks esimesele suts alla läinud aga pigistasin korraks sõrmed kinni ja hobune kohe vastas ning lühendas natuke. Edasi klappis kõik väga hästi ja ma mäletan kuidas ma mõtlesin, et issand kui tore on parkuuri sõita, kui tõkked on mugaval kõrgusel ja hobusega on hea koostöö. Ainuke asi, mis iga hüppega üha enam segama hakkas, oli minu oma füüsilise vormi olematus. Väsisin järjest rohkem ja rohkem.
Esimese osa viimane oli tagasipöördest lattaed. rada käies ma mõtlesin, et pean kindlasti välimise ratsmega ta otseks juhtima. Aga kas ma siis tegin ka seda... oh ei.. Ma olin selleks ajaks juba üsna küpse ja unustasin igasuguse juhtimise ära. 2 fuleed enne tõket sain isegi aru, et krt... midagi on mäda ja kohe juhtub mingi jama. Mida hobune täpselt teha kavatses, ma aga aru ei saanud. Kuna ma ise olin jäänud sisemise ratsmega keerama, siis ei keerasimegi sujuvalt tõkkest mööda. Uhhh ma olin kuri. Ärkasin kui unest üles ja sain aru mis lollusega ma hakkama olin saanud. Aga õppetund missugune.


R oli kuri, et ma selline tohmakas olin ja mööda keerasin. ise olin kah. Aga ometi ei suutnud see viga minu rõõmu väga palju rikkuda. Nii mõnusa tundega polegi ma veel kunagi ühtegi parkuuri sõitnud. Noo võib-olla kunagi olen... kunagi ammu niidu aegadel. Üks kord Mersuga isegi äkki oli... Ja 1 sõit perilas Ottokaga on ka üsna hea tundega meeles.. Aga need olid ammu. Ja seda, et 90cm minu jaoks madal tunduks. Seda ei ole kindlasti juhtunud :D

Vett ja vilet

Treener on see, kes paneb sind tegema asju, mida sa ei taha, et saavutada seda, millest sa unistad!


Eelmine nädal oli trennide liinis väga tore. Sain C-ga ratsastada! T oli hüppetrenn. Ma polnud erinevatel põhjustel 2 nädalat hüpanud ja see andis päris valusalt tunda. Kohe, kui R tõket tõstis oli mul pill lahti ja paanikaosakond täies töös. R naeris omal kõhu krampi ja pani nats alla tagasi. Tulemuseks oli ehk  meeter, võib-olla ka vähem. Täitsa ellujäädav kõrgus. Oi ma ikka imetlen seda mära! Ta annab mulle nii palju andeks. Peale igat hüppetrenni ma poputan teda kuis oskan.
Aga palju olulisem oli minu jaoks see, et kuna teised neiud ei saanud eelmine nädal tulla, siis ma sain temaga ratsastada ka! Jehuuuuu!! Sain kohe mitu päeva järjest sõita ja saime päris hästi jutu peale. Tegime palju palju serpentiine ja volte ja sääre eest ära paari sammu haaval. Sain küljed pehmemaks ja mõnusa kontakti hobuse poolt. Selline rõõm :) Galopp-traav-galopp jne üleminekuid tegin ka ja need mõjusid väga hästi. Üldse on üleminek üks väga hea asi ;)
Pühapäeval läksin trenni ja kuna vihma sadas, siis küsisin korraks üle, et lähen sisse sõitma.. Sain selle peale väikese meeldetuletuse, et ma ei ole enam väike tüdruk-suhkrust, jahust ja maasikavahust ning seega ei tee väike vihm mulle midagi. Noojah.. Sõitisn õues, sain mõnusa paduka kaela :D Aga õnneks oli soe ja hobune oli väga tore, seega lõppeks oli super trenn. Kodus Rääkisin I-le ka oma lagunemisest ja ta kiitis veel takka, et paras mulle. Tahtsin omale konkreetse joonega treenerit.. Palun. Sain. Nüüd ärgu ma vingugu :D


Eile oli taas hüppetrenn. Ilm oli tõeline hoovihma ilm. Päike ja padukas, päike ja jälle padukas.  Olin püksid kodus ära pesnud ja need olid veel niisked. I naeris, et ohh ära muretse. nagunii sõidate õues ja saad üleni läbimärjaks.
R lasigi meil õue võimlemisrea panna. Plats oli korralikult märg. Panime keskliinile rea. 2ne peneroll tõstetud kavalettidest, 1fulee vahet, lattaed (u 70cm) ja 2fuleed ning okser (u 85cm). Lisaks panime pikale küljele 2 lattaeda (u 80cm). Kumbki nurgast välja natuke viltu nii, et neid saaks ka kaare pealt järjest tulla. Soojenduse ajal hakkas juba sadama ja kui hüppamiseks läks, siis tuli padukat.
R tõstis ühe aia alla ja hakkasime nurgast välja tulema. Kohe esimesel katsel jäin sisemise otsa rippu ja keerasin üle. C jooksis ilmselgelt tõkkest mööda. Sain sõimu. Õigustatult. Teisel katsel sain pöördele pihta ja enam ei käkkinud. Sain isegi sammust natukene aimu. R pani üles ja tulime veel. Sigalibe oli sadulas olla. Tegime suunaka ja R tõstis. Kui mõni mees on liikluses raske jalaga, siis tema on lahke käega, Kui tõstab, siis ikka korralikult kohe. Lajatas sinna 4 auku peale. Korraks tuli ärevus peale, aga polnud mahti paanitseda. Saime riielda, et omavahel lobisesime ning ei kuulnud kui ta meil suunaka teha käskis. Sain tuldud ja polnudki nii hull.
Hakkasime rida tulema. Oi kui meeldivalt pisike see okser tundus. Pinge läks maha ja hea oli. Tulime 2 korda ja siis R tõstis. Korraga kohe ja palju. Väga palju. Nägin kuidas esimese lati ots sai üles ja vana tuttav paanikahäire oligi platsis. Värisesin ja nutsin. R kamandas, et tulge!! Üritasin vaielda. Sain sõimu ja käsu tulla. Podisesin omaette hädaldada, et ma ei hüppa enam kunagi G-ga koos ja tulin. Panin haledalt pange. No ikka väga haledalt. See okser oli 120 kanti ja ma jõllitasin punnis silmadega seda ning unustasin rea esimesele sammu vaadata. Ilmselgelt sõitsin valesti. Siis lükkasin veel elueest edasi ka ja tulemuseks ei klappinud kuidagimoodi. C läks mööda. Sain korralikku sõimu. Olin ise ka nii kuri enda peale. Sain ära tunda, mis tunne on, kui see hobune tõsiselt tõrgub. Ta ei pane plokki, aga lihtsalt läheb mööda. Alla kukkumise tunnet ei olnud.
Tulin uuesti. Teadsin mida ma valesti tegin aga olin päris kindel, et isegi  kui ma teda üle ei aja ja sääre peal hoian, siis paneme ikka peakat sinna okserisse. Või no mina panen. R hüüdis kõrvalt kõike ette- jalg peale, käsi paigale, keha paigale, juhi keskele! Sihtisin elueest keskele ja tõkke ees surusin mõlema jalaga kuis oskasin. Rusikad panin vastu kaela, et käed ei loperdaks. Muud ma ei mäleta. Ja me saimegi üle! Mära hüppas nii kindlalt. Ei mingit pidurit ega mõtlemist tõkke ees. Läks ja haaras ja paugutas. Ohh milline kergendus! Kiitsin hobust ja tänasin õnne, et ma elus olen. R lasi uuesti tulla ja seekord enam kõrvalt ei aidanud. Pidin ise hakkama saama ja sain ka. Suutsin rohkem hobust usaldada, sest korra ta juba sai sealt ju üle. Ilma erilise pingutuseta sealjuures. Seekord oli ka pea selgem. Mõtlesin juhtimisele, kätele ja säärele. Mis mu keha tegi, ma ikka ei tea, aga G ütles, et isegi  kui ma pöördes ja tõkke ees loperdan ja pumpan, siis kohe kui hobune ära tõukab olen nagu keegi teine-istun ilusti ja ei ole mingeid probleeme. Aga no nii ongi ju, et see tõkkeni saamine ja äratõuge on kõige keerulisemad. Kui juba kabjad maast lahti, siis pole enam midagi hullu. Pealesõit on scary as hell :D


Igatahes oli minule kõik. G-le tõstis R ka lattaia üles ja nad hüppasid veel mõned korrad. Mina kiirustasin talli, et mitte hobust rohkem leotada. Võtsin jooksu pealt lahti ja panin teki selga ning jalutasin tallis. Pärast saime kõik minu purskkaevude üle irvitada. Lubasin, et kui ükskord saabub see päev, kus ma hüppetrennis tõkete tõstmise peale tönnima ei hakka, siis ma toon kõigile torti. R torkas vahele, et aga olgu see võileivatort, sest tema on see, kes minuga peab vett ja vilet nägema ja tema magusat ei taha :D

Saare naine nagu mandri traktor

Möödunud nädalavahetus oli megatöine. Reedel koostasin minekirja asjadest, mis kõik vaja teha on ja uskumatul kombel sai enamus neist isegi tehtud. Füüsilisemad ülesanded annavad valutava kere näol korralikult tunda, aga asi oli seda väärt.

Mis me siis kõik ära tegime:

1. Loopisime I-ga kahekesi laiali 21 tonni kruusa-killustiku segu, et sissesõidu osa ei oleks selline mudaauk.
2. Lõikasime viisakaks 4 õunapuud ja põletasime kohe ka oksad ära.
3. Lõikasin viisakaks 2 tikri ja ühe mustsõstrapõõsa ning ka oksad said kohe lõkkesse.
4. I koristas kuuri ja viis pudeleid ära.
5. Pakkisin korralikult kokku oma hobusekola ja panin kuuri ära- nüüd oli seal ju ruumi :)
6. Koristasin aia viimastest talvistest "miinidest" puhtaks.
7. Riisusin aia üle.
8. Pesime pesu ja küürisin põrandad.
9. Käisin turul ja poes varusid täiendamas.
10. Andsin 1 trenni järvel ja ühe nuhjas.
11. Käisin nõmmemõisas trenni andmas ja RK eksamit vastu võtmas.
12. Otsisin üles ühe libiseva, mille omanik seda igatses.
13. Tellisin Willele uue laari pankreast.
14. Puhastasin hoolega I ja enda talvejalanõud ja lasin kaitsekihi peale.
15. Pesin plika pea ära (tema puhul on see tõesti töö, sest ta vihkab pea pesemist ja võitleb vastu sellise jõuga, nagu ma tahaks seda pead mitte pesta, vaid otsast rebida).

Päris muljetavaldav.. Vähemalt minu enda jaoks küll. Nii palju asju polegi me suutnud veel ühe nädalavahetusega ära teha. Üksjagu asju jäi veel teha, aga ma püüan see nädal ennast pooleks pingutada ja need kõik ära teha. 

Ootele jäi veel:

1. Puhas pesu ära panna.
2. Talveriided pakkida.
3. Talvejalanõud ära panna.
4. Laste jalanõudes inventuur teha. Puhastada, ära panna, ära anda või ära visata.
5. Laste väikseks jäänud riided sorteerida-mis ära visata, mis ära anda, mis müüki panna.
6. Müüdav kaup pildistada ja album teha.
7. Mänguasjad sorteerida ja pesta.
8. Ära antavad asjad heategevusse viia.
9. DK kooli ja muud tööd sorteerida ja köita.