Vett ja vilet

Treener on see, kes paneb sind tegema asju, mida sa ei taha, et saavutada seda, millest sa unistad!


Eelmine nädal oli trennide liinis väga tore. Sain C-ga ratsastada! T oli hüppetrenn. Ma polnud erinevatel põhjustel 2 nädalat hüpanud ja see andis päris valusalt tunda. Kohe, kui R tõket tõstis oli mul pill lahti ja paanikaosakond täies töös. R naeris omal kõhu krampi ja pani nats alla tagasi. Tulemuseks oli ehk  meeter, võib-olla ka vähem. Täitsa ellujäädav kõrgus. Oi ma ikka imetlen seda mära! Ta annab mulle nii palju andeks. Peale igat hüppetrenni ma poputan teda kuis oskan.
Aga palju olulisem oli minu jaoks see, et kuna teised neiud ei saanud eelmine nädal tulla, siis ma sain temaga ratsastada ka! Jehuuuuu!! Sain kohe mitu päeva järjest sõita ja saime päris hästi jutu peale. Tegime palju palju serpentiine ja volte ja sääre eest ära paari sammu haaval. Sain küljed pehmemaks ja mõnusa kontakti hobuse poolt. Selline rõõm :) Galopp-traav-galopp jne üleminekuid tegin ka ja need mõjusid väga hästi. Üldse on üleminek üks väga hea asi ;)
Pühapäeval läksin trenni ja kuna vihma sadas, siis küsisin korraks üle, et lähen sisse sõitma.. Sain selle peale väikese meeldetuletuse, et ma ei ole enam väike tüdruk-suhkrust, jahust ja maasikavahust ning seega ei tee väike vihm mulle midagi. Noojah.. Sõitisn õues, sain mõnusa paduka kaela :D Aga õnneks oli soe ja hobune oli väga tore, seega lõppeks oli super trenn. Kodus Rääkisin I-le ka oma lagunemisest ja ta kiitis veel takka, et paras mulle. Tahtsin omale konkreetse joonega treenerit.. Palun. Sain. Nüüd ärgu ma vingugu :D


Eile oli taas hüppetrenn. Ilm oli tõeline hoovihma ilm. Päike ja padukas, päike ja jälle padukas.  Olin püksid kodus ära pesnud ja need olid veel niisked. I naeris, et ohh ära muretse. nagunii sõidate õues ja saad üleni läbimärjaks.
R lasigi meil õue võimlemisrea panna. Plats oli korralikult märg. Panime keskliinile rea. 2ne peneroll tõstetud kavalettidest, 1fulee vahet, lattaed (u 70cm) ja 2fuleed ning okser (u 85cm). Lisaks panime pikale küljele 2 lattaeda (u 80cm). Kumbki nurgast välja natuke viltu nii, et neid saaks ka kaare pealt järjest tulla. Soojenduse ajal hakkas juba sadama ja kui hüppamiseks läks, siis tuli padukat.
R tõstis ühe aia alla ja hakkasime nurgast välja tulema. Kohe esimesel katsel jäin sisemise otsa rippu ja keerasin üle. C jooksis ilmselgelt tõkkest mööda. Sain sõimu. Õigustatult. Teisel katsel sain pöördele pihta ja enam ei käkkinud. Sain isegi sammust natukene aimu. R pani üles ja tulime veel. Sigalibe oli sadulas olla. Tegime suunaka ja R tõstis. Kui mõni mees on liikluses raske jalaga, siis tema on lahke käega, Kui tõstab, siis ikka korralikult kohe. Lajatas sinna 4 auku peale. Korraks tuli ärevus peale, aga polnud mahti paanitseda. Saime riielda, et omavahel lobisesime ning ei kuulnud kui ta meil suunaka teha käskis. Sain tuldud ja polnudki nii hull.
Hakkasime rida tulema. Oi kui meeldivalt pisike see okser tundus. Pinge läks maha ja hea oli. Tulime 2 korda ja siis R tõstis. Korraga kohe ja palju. Väga palju. Nägin kuidas esimese lati ots sai üles ja vana tuttav paanikahäire oligi platsis. Värisesin ja nutsin. R kamandas, et tulge!! Üritasin vaielda. Sain sõimu ja käsu tulla. Podisesin omaette hädaldada, et ma ei hüppa enam kunagi G-ga koos ja tulin. Panin haledalt pange. No ikka väga haledalt. See okser oli 120 kanti ja ma jõllitasin punnis silmadega seda ning unustasin rea esimesele sammu vaadata. Ilmselgelt sõitsin valesti. Siis lükkasin veel elueest edasi ka ja tulemuseks ei klappinud kuidagimoodi. C läks mööda. Sain korralikku sõimu. Olin ise ka nii kuri enda peale. Sain ära tunda, mis tunne on, kui see hobune tõsiselt tõrgub. Ta ei pane plokki, aga lihtsalt läheb mööda. Alla kukkumise tunnet ei olnud.
Tulin uuesti. Teadsin mida ma valesti tegin aga olin päris kindel, et isegi  kui ma teda üle ei aja ja sääre peal hoian, siis paneme ikka peakat sinna okserisse. Või no mina panen. R hüüdis kõrvalt kõike ette- jalg peale, käsi paigale, keha paigale, juhi keskele! Sihtisin elueest keskele ja tõkke ees surusin mõlema jalaga kuis oskasin. Rusikad panin vastu kaela, et käed ei loperdaks. Muud ma ei mäleta. Ja me saimegi üle! Mära hüppas nii kindlalt. Ei mingit pidurit ega mõtlemist tõkke ees. Läks ja haaras ja paugutas. Ohh milline kergendus! Kiitsin hobust ja tänasin õnne, et ma elus olen. R lasi uuesti tulla ja seekord enam kõrvalt ei aidanud. Pidin ise hakkama saama ja sain ka. Suutsin rohkem hobust usaldada, sest korra ta juba sai sealt ju üle. Ilma erilise pingutuseta sealjuures. Seekord oli ka pea selgem. Mõtlesin juhtimisele, kätele ja säärele. Mis mu keha tegi, ma ikka ei tea, aga G ütles, et isegi  kui ma pöördes ja tõkke ees loperdan ja pumpan, siis kohe kui hobune ära tõukab olen nagu keegi teine-istun ilusti ja ei ole mingeid probleeme. Aga no nii ongi ju, et see tõkkeni saamine ja äratõuge on kõige keerulisemad. Kui juba kabjad maast lahti, siis pole enam midagi hullu. Pealesõit on scary as hell :D


Igatahes oli minule kõik. G-le tõstis R ka lattaia üles ja nad hüppasid veel mõned korrad. Mina kiirustasin talli, et mitte hobust rohkem leotada. Võtsin jooksu pealt lahti ja panin teki selga ning jalutasin tallis. Pärast saime kõik minu purskkaevude üle irvitada. Lubasin, et kui ükskord saabub see päev, kus ma hüppetrennis tõkete tõstmise peale tönnima ei hakka, siis ma toon kõigile torti. R torkas vahele, et aga olgu see võileivatort, sest tema on see, kes minuga peab vett ja vilet nägema ja tema magusat ei taha :D