23.04 olid kurtnas võistlused ja minul oli ka võimalik sõita. Kõrguseks 90cm. Kelle jaoks madal, kelle jaoks mitte. Minu jaoks on see kõrgus olnud alati natuke (ja vahel ka rohkem) väljakutset pakkuv ning seega püüdsin ennast moraalselt ette valmistada. Oleme ju viimastes trennides tegelikult iga kord ka 90st kõrgemaid asju hüpanud ja viimase trenni lattaed oli ka 100-105 kanti, seega korrutasin endale, et need tõkked saavad olema madalad. Väikesed ja armsad :)
Laupäeval olin hommikul vara kohal, et enne oma sõitu abiks olla niipalju kui jõuan. Kui 90ne rada panema hakati, siis ma juba vaatasin, et tõkked on nii meeldivalt väikesed. Rada käies oli esimest korda päris ausalt mõnus ja kindel tunne, sest ükski tõke ei tundunud suur või raske.
Reedel tegin kerge trenni aga seda päris õiget tunnet ei saanud. Võistluste ajal sadas õues päris mõnusalt ja seega ma loobusin esialgsest plaanist õues sooja teha. Panin libiseva peale alguse ajaks ja läksin kohe sisse. Tunda oli, et muti oli üksjagu särtsu täis. Tegin traavi ja natuke galoppi ka ning palusin libiseva ära võtta. Kohe kui hüppama hakkasime sain väga hea rütmi ja tunde. Käe sain hästi pehmeks anda. Selline hea "käest kinni" tunne oli. Ma ei hoidnud enda poole, vaid tema ise võttis kontakti ja mina lasksin õlast ennast nii pehmeks kui suutsin. See oli väga mõnus tunne. Natuke habras ja harjumatu, aga ometi megahea. Ma olen ratsastades seda leidnud, aga hüpates mitte iga kord.
Väga mõnus oli hüpata. Hobune püsis ilusti jala ees kogu aeg ja tänu sellele nägin ka sammu ja ei tekkinud tahtmist üle uhada. Kui okserit tulema hakkasime, siis oli mära lusti täis ja tegi vimkasid. See oli nii naljakas. Üldse mitte hirmus vaid just naljaks. Iga kord oli hea tunne sees ja ma veel mõtlesin, et raudselt parkuuri alustades ma ei saa seda liikumist paika ja kõik on mokas.
Aga ma sain! leidsin kohe õige rütmi ja eelhüppele tulles kõik klappis. Parkuuri alustades oleks esimesele suts alla läinud aga pigistasin korraks sõrmed kinni ja hobune kohe vastas ning lühendas natuke. Edasi klappis kõik väga hästi ja ma mäletan kuidas ma mõtlesin, et issand kui tore on parkuuri sõita, kui tõkked on mugaval kõrgusel ja hobusega on hea koostöö. Ainuke asi, mis iga hüppega üha enam segama hakkas, oli minu oma füüsilise vormi olematus. Väsisin järjest rohkem ja rohkem.
Esimese osa viimane oli tagasipöördest lattaed. rada käies ma mõtlesin, et pean kindlasti välimise ratsmega ta otseks juhtima. Aga kas ma siis tegin ka seda... oh ei.. Ma olin selleks ajaks juba üsna küpse ja unustasin igasuguse juhtimise ära. 2 fuleed enne tõket sain isegi aru, et krt... midagi on mäda ja kohe juhtub mingi jama. Mida hobune täpselt teha kavatses, ma aga aru ei saanud. Kuna ma ise olin jäänud sisemise ratsmega keerama, siis ei keerasimegi sujuvalt tõkkest mööda. Uhhh ma olin kuri. Ärkasin kui unest üles ja sain aru mis lollusega ma hakkama olin saanud. Aga õppetund missugune.
R oli kuri, et ma selline tohmakas olin ja mööda keerasin. ise olin kah. Aga ometi ei suutnud see viga minu rõõmu väga palju rikkuda. Nii mõnusa tundega polegi ma veel kunagi ühtegi parkuuri sõitnud. Noo võib-olla kunagi olen... kunagi ammu niidu aegadel. Üks kord Mersuga isegi äkki oli... Ja 1 sõit perilas Ottokaga on ka üsna hea tundega meeles.. Aga need olid ammu. Ja seda, et 90cm minu jaoks madal tunduks. Seda ei ole kindlasti juhtunud :D
No comments:
Post a Comment