Käisin ühe noorukese poniga täna grupiklassi ja A5te sõitmas. Oii küll oli raske. Kodus oli ta isegi väga viks ja viisakas aga uues kohas tõmbas end igast otsast pulgaks ja nii me siis koos kannatasime. Grupiklassis päris viimaseks ei jäänudki. Eelviimaseeks :D A5 ajaks oli tal aga totaalselt siiber kõigest ja ma võin ausõna öelda, et sellest hullem seis on olnud mul kunagi ammu ratsakooli aegadel, kui sõitsin skeemi nii, et pool aega nägin hobuse kõrvade vahelt tema ninasõõrmeid.
Täna päris nii hull ei olnud, aga enam-vähem. Ninnu sain küll kuidagimoodi all hoitud aga kui üles minna ei saanud siis oli see nina liiga rullis. Parem külg oli nagu kummipall punnis ja no mitte mingit vastamise märki ka polnud. Midagi polnud parata, tuli vait olla ja edasi teenida. Noorte tittede värk, et uus koht lööb põhja alt ära. Usun, et temal oli sama nutune kogemus kui minul. Tegin seda mida ma hästi oskan. Sõitsin niiiiii täpselt, kui ma veel vähegi sain. Kõik suunaga paremale asjad muidugi hävisid. Poolvolt oli lopergune ja hobune samal ajal nagu palk. Galoppi ta ei tõusnud õieti. Õnneks sain parandatud. Rajalt pressis sisse ja vajus kõveraks nagu kreeka e. Vasakule oli kohati isegi poolmeeldiv. Tulemuseks õigustatult viimane koht 61,5%-ga. Paar 7t sain isegi ka :) 20m galopivoldid tulid täitsa okeilt välja. ja üks kohtunikest pani ka õigete teede järgimise eest 7. No see oli ka ainuke asi, mis mind päästis :D
Väga kurb ma ei ole. Pettumus on see, et kodus oli ta juba nii toredake. Aga no beebide värk ju ongi see, et uus koht ja siis unub kogu kodune tarkus. Või kui mitte kõik, siis enamus ikka. Loodan, et edaspidised kogemused uutes kohtades kinnitavad talle, et keegi ei hammusta juppi küljest ära ja pole vaja niiväga kangeks tõmmata :D
No comments:
Post a Comment