Mida Juku ei õpi, seda Juhan ei tea, ehk FEI Level 1 treenerikoolitus

Käisin edukeerumas. Väga põnev oli! Pingeline  ja väsitav oli ka.


Aga et siis see suur et...
20-24.03 oli veskas FEI Level 1 treenerite koolitus. Koolitajaks venelanna Anna G. (ma tõesti ei viitsi tema perekonnanime õigekirja hetkel otsida ja valesti ma seda siia ka kirjutada ei taha). Pisike peenike särtsakas naine. Koolitus toimus inglise keeles ja kui esimesel poolel päeval oli tema aktsendi tõttu natuke harjumatu kuulata, siis peale poolt päeva enam mingit vahet polnud. Minu jaoks vähemalt.


Uued reeglid näevad ette, et selle koolitusele peab eelnevalt läbima ka tutvustava koolituse. Sedakorda oli meil koolitajaks Krista Raidmets. Sellest sutsust oli minule päris palju kasu, sest sain ennast moraalselt ette valmistada avalikuks esinemiseks ja samuti natuke mõelda detailsema lähenemise peale. Endale meelde tuletada, et ehkki kangesti tahaks tegeleda ühe asjaga korraga, siis ratsutamises päris nii kahjuks ei saa. Või no saab, aga see 1 asi lihtsalt ühe trenni jooksul võib kümneid kordi muutuda. Et kui  hakata voltidega töötama, siis esmalt on fookuseks rütm ja lõdvestatud, siis üleminekud ja tasakaal, siis painded ja siis alles voldid endid. Ja sinna vahele veel ratsaniku istak ka, millest ei saa ei üle ega ümber mitte ühegi asja juures.


Need 5 päeva olid ikka päris intensiivsed. Koolitujaid oli kokku 11 ja lisaks näputäis vabakuulajaid. Alustasime teooriaga ja jätkasime praktikaga. Esmalt andis Anna ise mõned erinevad trennid ja pärast arutasime kogu pundiga, et mis ja miks ja kuidas. Edasi aga oli juba rohkem rõhku meie endi tööl. Igaüks sai anda ühe KS trenni, mille lähteülesanded igaühele jagati ja ühe TS trenni koos konkreetse ülesandega.
Minu KS ülesanne oli harjutus "õlad sees". Väga palju suunati meid kogu aeg mõtlema sellele, kui tähtis on ettevalmistus ja pidevalt igat asja tehes mõtlema ka treeningpüramiidile. Mulle sattus tore õpilane ja vana hea schoolmaster hobune, seega läks tund üpriski sujuvalt. Ma ise vähemalt jäin rahule ja järgnenud analüüsi osas oli vaid üks konkreetsem tähelepanek. Soojenduses peaks tegema ka galoppi! See on ma ei teagi kust sisse harjunud jama, et soojendues jab see galopi osa kuidagi liiga tähelepanuta. See oli üks neist asjadest, mis ma omale meelespea nimekirja panin.


Peale oma trenni andmist läks kuidagi nii, et sain tõlgi tööd teha. Treener andis eesti keeles tundi ja mina siis tõlkisin koolitajale. Koolitaja rääkis inglise keeles ja siis tõlkisin paarile eesti treenerile. Ja nii õhtuni välja. Järgmine pave minu tundi andma ei pidanud vaid olin täiskohaga tõlk.


Neljapäeval oli meil kirjalik test ja siis reedel veel viimased praktilised tööd ja kokkuvõtted ja analüüsid. Minu TS trenn oli ka reedel. Õpilaseks Pilson oma Dixonil :D Ehitasime koos teiste treenerite abiga raja üles. Vastutus jagunes minu ja teise parkuuritrenni tegeva treeneri vahel. Ja siis tegime kumbki oma õpilasega sooja ja siis nad sõitsid stiilivõistluse formaadis raja läbi. Siis arutelu ja analüüs ning siis uuesti raja sõitmine.

Kogu selle koolituse raames oli mul päris hea ja soe tunne selles osas, et minu põhimõtted ja arusaamad on päris ilusti õigel rajal. Küll aga olen ma ikka liiga pehmo oma lastega. Sain palju kindlust juurde, et ka pisikestelt oluliselt rohkem nõuda. Mina olen seni keksendunud laste puhul üsna palju neile endile. Istakule eelkõige. Aga nüüd sain hea annuse julgustust, et lasta rohkem lastel ka ponide käest asju küsida. Ma ei mõtle siin kohal mingit pea rulli väänamist, vaid elkõige ikkagi elavat ja maadhaaravat liikumist. Ma olen neil lasknud tasakesi tiksuda aga kui nüüd järele mõelda, siis pigem lasta teha 3min korralikku energilist töötraavi ja siis teha 3min sammupausi, kui lasta 5min tiksuda ja siis minut jalutada. Laps õpib õige liikumise rütmi tundma ja hobune õpib, et peab õigesti jooksma.


Veel sain julgust juurde õpilaste treeningusse kaasamise osas. Ka päris pisidega saab tegelikult asjade üle arutleda. Kui aga nende käest küsida ja panna neid mõtlema, siis õpivadki nad asjade üle mõtlema ja analüüsima. Selline mõtlemine ja analüüs peaks aga ühe ratsutaja pärisosa olema.

Täna on minu sünnipäev, seda ei juhtu iga päev..

Jälle on üks aastaring täis tiksunud. Uhh kus alles kihutab see aeg ma ütlen. Täitsa jube kohe. Ma ei ole väga ammu siia kirjutama jõudnud ja mul on endal selle pärast üsna kurb meel. Jutustada oleks küll ja veel.

DK käib koolis. Kasvab. Jah, ta kasvab oma riietest välja ja viimasel ajal teeb ta seda üsna kiiresti ning see on imelik. Ma tean, et see pole tegelikult imelik, aga ma olen nii harjunud, et ta on väike, kuid nüüd on tal kasvufaas ja siis ta tegeleb selle kasvamisega üsna ilusas tempos. Tema koolis käimisega harjumine on aga hoopis omaette teema. Ta ise on väga rahul. Just selle käimise osaga. Kui püsivust nõudvaid asju peab tegema, siis pole enam sugugi nii rahul, aga üldine toon on siiski väga positiivne ning autost kooliukseni minnakse jooksuga :)

Väike plika.. pole ka enam niiväga väike. Just ükspäev vaatasin teda, kui ta diivani seljatoel istus ja multikaid vaatas, et oi kui kiiresti ta suureks on kasvanud. Tal on hetkel tuulerõuged, seega ta on nagu roheline konnake. Vähemalt ei pea ta pubekana hakkama värvilisi juukseid katsetama, sest hetkel on ka juuksed rohelisesalgulised. Peaks pilte tegema, et kui tal eneseväljendamises mingid veidrad tujud peaks tulema, siis saan talle need pildid ette sööta ja näeb siis ise ka, et roheline pole päris see õige juuksetoon :D
Nad on mõlemad hetkel minu ema juures Otepääl. Täna laulsid mulle telefonis sünnipäevalaulu ja võttis ikka pisara silma küll. Kui ma keskendun muudele mõtetele, siis on täitsa okei olla, aga kui kasvõi korraks neile mõtlen, siis on selline klimp kurgus. Homme õhtul tulevad nad koju. Ma juba ootan.


Meie I-ga sisustasime oma lastevaba aega tööga. Lammutasime meie väga koleda vannitoa maha ja hakkasime otsast uuesti ehitama. Ma kuidagi lootsin, et see võtab oluliselt vähem aega, aga võta näpust. 24nda õhtuks oli kõik lammutatud ja eile õhtul siis I alles pani esimesi plaate maha. Uus lagi on aga veel hoopiski panemata. Aga no ühel päeval saab see ikkagi tehtud ja siis on meie pisike kodukesekene jälle tüki võrra parem.




Tööl on enamuse ajast kiire. Oktoobrist alustasin uuel ametikohal ja nüüd on sebimist omajagu. Ehkki ma veel ennast päris nagu kala vees ei tunne, siis oluliselt toredam on küll, kui ennist. Trennidega läheb üsna stabiilselt. Lapsed on esimestel võistlustelgi juba käinud ja kõik arenevad ilusti omas tempos. Selle ettevõtlusega on veel palju asju, mis võiks teistmoodi olla, aga mind on ka ainult üks inimene ja ma annan endast parima.
Tänagi lähen talli trenne andma ja siis koju jõudes tahaks I-d veel vannitoaga aidata niipalju kui ma saan.