DK käib koolis. Kasvab. Jah, ta kasvab oma riietest välja ja viimasel ajal teeb ta seda üsna kiiresti ning see on imelik. Ma tean, et see pole tegelikult imelik, aga ma olen nii harjunud, et ta on väike, kuid nüüd on tal kasvufaas ja siis ta tegeleb selle kasvamisega üsna ilusas tempos. Tema koolis käimisega harjumine on aga hoopis omaette teema. Ta ise on väga rahul. Just selle käimise osaga. Kui püsivust nõudvaid asju peab tegema, siis pole enam sugugi nii rahul, aga üldine toon on siiski väga positiivne ning autost kooliukseni minnakse jooksuga :)
Väike plika.. pole ka enam niiväga väike. Just ükspäev vaatasin teda, kui ta diivani seljatoel istus ja multikaid vaatas, et oi kui kiiresti ta suureks on kasvanud. Tal on hetkel tuulerõuged, seega ta on nagu roheline konnake. Vähemalt ei pea ta pubekana hakkama värvilisi juukseid katsetama, sest hetkel on ka juuksed rohelisesalgulised. Peaks pilte tegema, et kui tal eneseväljendamises mingid veidrad tujud peaks tulema, siis saan talle need pildid ette sööta ja näeb siis ise ka, et roheline pole päris see õige juuksetoon :D
Nad on mõlemad hetkel minu ema juures Otepääl. Täna laulsid mulle telefonis sünnipäevalaulu ja võttis ikka pisara silma küll. Kui ma keskendun muudele mõtetele, siis on täitsa okei olla, aga kui kasvõi korraks neile mõtlen, siis on selline klimp kurgus. Homme õhtul tulevad nad koju. Ma juba ootan.
Meie I-ga sisustasime oma lastevaba aega tööga. Lammutasime meie väga koleda vannitoa maha ja hakkasime otsast uuesti ehitama. Ma kuidagi lootsin, et see võtab oluliselt vähem aega, aga võta näpust. 24nda õhtuks oli kõik lammutatud ja eile õhtul siis I alles pani esimesi plaate maha. Uus lagi on aga veel hoopiski panemata. Aga no ühel päeval saab see ikkagi tehtud ja siis on meie pisike kodukesekene jälle tüki võrra parem.
Tööl on enamuse ajast kiire. Oktoobrist alustasin uuel ametikohal ja nüüd on sebimist omajagu. Ehkki ma veel ennast päris nagu kala vees ei tunne, siis oluliselt toredam on küll, kui ennist. Trennidega läheb üsna stabiilselt. Lapsed on esimestel võistlustelgi juba käinud ja kõik arenevad ilusti omas tempos. Selle ettevõtlusega on veel palju asju, mis võiks teistmoodi olla, aga mind on ka ainult üks inimene ja ma annan endast parima.
Tänagi lähen talli trenne andma ja siis koju jõudes tahaks I-d veel vannitoaga aidata niipalju kui ma saan.
Nad on mõlemad hetkel minu ema juures Otepääl. Täna laulsid mulle telefonis sünnipäevalaulu ja võttis ikka pisara silma küll. Kui ma keskendun muudele mõtetele, siis on täitsa okei olla, aga kui kasvõi korraks neile mõtlen, siis on selline klimp kurgus. Homme õhtul tulevad nad koju. Ma juba ootan.
Meie I-ga sisustasime oma lastevaba aega tööga. Lammutasime meie väga koleda vannitoa maha ja hakkasime otsast uuesti ehitama. Ma kuidagi lootsin, et see võtab oluliselt vähem aega, aga võta näpust. 24nda õhtuks oli kõik lammutatud ja eile õhtul siis I alles pani esimesi plaate maha. Uus lagi on aga veel hoopiski panemata. Aga no ühel päeval saab see ikkagi tehtud ja siis on meie pisike kodukesekene jälle tüki võrra parem.
Tööl on enamuse ajast kiire. Oktoobrist alustasin uuel ametikohal ja nüüd on sebimist omajagu. Ehkki ma veel ennast päris nagu kala vees ei tunne, siis oluliselt toredam on küll, kui ennist. Trennidega läheb üsna stabiilselt. Lapsed on esimestel võistlustelgi juba käinud ja kõik arenevad ilusti omas tempos. Selle ettevõtlusega on veel palju asju, mis võiks teistmoodi olla, aga mind on ka ainult üks inimene ja ma annan endast parima.
Tänagi lähen talli trenne andma ja siis koju jõudes tahaks I-d veel vannitoaga aidata niipalju kui ma saan.
No comments:
Post a Comment