Ma ei tea miks, aga mul on tunne, et see september on kestnud terve igaviku. Nii palju on olnud igasugu tegemisi ja toimetamisi ja siis veel ja veel ja veel, et ma ei tea kuidas see kõik küll ühte kuusse ära mahtus.
Kuu alguses kolisime Järvele. Palju paju oli asjade paika lokutamiseks vaja teha ja toimetada. Siiamaani pole tegelikult veel kõik asjad päris nii, nagu ma tahaks. Täna alles sain viimasele ponile sadularuumi nimesildi üles pandud. Samas on meie riiul nagu tõeline pesa :s Õudne, kuidas ma vihkan korralagedust, aga mul ei olnud täna kohe üldse enam jaksu seal koristada :s Pean mingi parema süsteemi välja mõtlema, et kuhu ja kuidas asju panna ja siis saab ehk ka korra majja.
Tunniplaan sai ilusti paika ja päevad kolme treeneri vahel jagatud :) Kokku on ratsakooli hingekirjas 9 karvikut, kellest 2 ei käi üldse grupis (1 on rendis ja 1 on nooruke), 1 on vaid kindlatel lastel võistlusponiks (kah nooruke ja täkk veel takkapihta) ja 6 on siis päris grupiponid. Päris suur edasiminek eelmisest aastast, kui talvehooajal oli mul kaasas 3 grupiponi ja siis seesama täkuke.
Minu õpilased on laias laastus samad, kes eelmiselgi aastal ja väike seltskond on ka juurde lisandunud. Mõni on ka ära läinud. Treener K-l on ka õpilasi tasapisi juurde tekkinud, mis on väga tore! Treener G liitus aga ju oma õpilastega ning tal on neid kohe päris mitu :)
Uus asi on ka mudilasgrupid, mis lõpuks ometi hoo sisse said! Esimesed 2 punti pisikesi hobusehuvilisi on hakanud koos käima ja neid juhendab K. Grupis on 3-4 last vanuses 5-8a ja tegevused on mängulised ja eakohased. Mini-Mi on peamine mudilaste õpiponi, sest kasv on tal selleks just paras ja kordel oskab ta ka lausa imeliselt joosta. Mul on selle mudilasgrupi asja käima mineku pärast kohe eriti hea meel :)
Siis jõudsin ma nädalakese töökoha vahetuse vahel puhata. Vot see nädal kadus kiirelt :D Ma ei mäletagi, mis ma tegin v ei teinud. Aga puhkasin vast ka ikka ma loodan.
EANS-is tööl sai täis kaks nädalat. Õppimist oli palju. Mul olid endale seatud ka paar eesmärki, millest 1 sain ka täidetud! N-R oli meil oma osakonna seminar ja seal sain viimase linnukese kirja oma ühe suure eesmärgi jaoks. NIIIIIII HEA! Ma olen alati kardanud hõisata enne õhtut ja ma olen selles osas realist, et igal pool on omad plussid ja ka miinused... AGA... ma olen niiiiiiii kuramuse õnnelik, et ma selle töökoha sain! Nagu päriselt ka. Ma saan päris reaalselt aru, et tööd on ja saab olema palju. Pean palju õppima ja pingutama ja oma parimad oskused letti laduma, aga see on just see, mida mulle teha meeldib. Inimesed, läbirääkimised, planeerimine ja lahenduste leidmine. Ohh ma loodan kogu hingest, et ma suudan teha neid asju nii, nagu ma tahan neid teha. Või no mis siin loota... tuleb teha nii, et suudaks teha :D
Kodu on ainuke valdkond, mis on kulgenud rahulikus rütmis. Ja see on mõnes osas isegi HEA. D on suvega nii palju kasvanud ka küpsenud, et vähemalt hetkel, siiamaani, on koolis kõik väga hästi. Õpib ja toimetab ja näitab ka seal üha rohkem seda palet, millisena meie teda oleme kogu aeg tundnud. Aktiivne, rõõmsameelne ja heatahtlik organiseerija. Pidevalt valmis asjades kaasa lööma ja oma panust andma. Valmis igaühega mängima, kes aga mängida tahab :)
J käib lasteaias ja püüame tema tervist hoida. mõned köhimised on ikka olnud, aga krahhini pole neist seni ükski veel jõudnud (3x ptüi üle õla nüüd kohe eksole). Hingab ikka oma rohupiipu ja vana sõber "omron" (inhalaator) seisab truult tema voodi kõrval valves. Ära pakkida ei julge, sest äkki läheb vaja.
Ainuke mitte hea asi on see, et ehitus on seismas. Ehitaja on kusagil väljamaal ära ja ma ei jõua ära oodata, millal ta tagasi tuleb, et saaks ometi jälle kasvõi väikest edenemist näha :)
Saturday, September 30, 2017
Saturday, September 9, 2017
Uued tuuled septembris
Kõik kõik on uus, septembrikuus...
Tõsi ta on.
Eile oli minu viimane tööpäev Lennusalgas. 10a, 7k ja 6p. Justtäpselt niikaua olin ma lennusalgas tööl. Päris pikk aeg. Minu jaoks vähemalt.
Nüüd on nädal puhkust ja siis on esimene tööpäev uues kohas.
Sõbranna saatis mulle mingi aeg suvel töökuulutuse ja ütles, et kui ma ei kandideeri, siis ma olen ikka täitsa loll. See olevat just õige asi just mulle. Noo ja ega ma siis ei saanud ju ometigi täitsa loll olla. Klopsisin siis cv kokku ja suure punnitamise peale ka motivatsioonikirja ning panin teele. Nendega oli omajagu seiklusi aga lõpuks said need ka õige inimese kätte ja osalesingi ametlikult konkursil. No oli ikka praadimist sellega. Ja ega mul just väga enesekindel tunne polnud. Kutsuti vestlusele. Kõigepealt kostitati mind igasuguste huvitavate küsimustega ja jooksutati ka juhe kokku ning siis saadeti testi tegema. Juhtidele mõeldud üldvõimekuse test.
Järgmisel hommikul sain teada, et see läks vähemalt väga hästi. Siis praadisin veel terve päeva ja õhtul sain teada, et sõelale on jäänud veel 2 inimest. Mina ja veel üks tugev kandidaat. No väga tore, aga see tähendas veel 2 päeva praadimist :D Esmaspäeval siis sain ma selle kaua oodatud kõne, et nad ikka valisid minu!!
Ja siis läks kiireks. Kohe helistasin tööl ülemusele ja rääkisin asja ära. Järgmine päev juba avaldus ja asjad. Uue kohaga seoses omajagu sebimisi. lõppenud nädal oli salgas viimane ja reedeks tegin tordi ka ja sain ilusa loorberipuu mälestuseks. Niiet põnevad nädalad :)
Ratsakooli juttu ka.
Kolisime septembri alguses Järve talli.
Oi kui palju seekord sebimist ja sagimist oli selle kolimisega. Ja ega see sisse seadmine seal ei ole veel lõppenud. Täna said alles sildid boksidele ja osale varustusest ka. Riietusruumis on põrand alles paljas ja infotahvli tahan ukse peale panna. Tekke pole ma siiamaani jõudnud kottidest välja võtta. Ühesõnaga tegemist on väga palju. Iga kord olen peale trenne tunni või kaks tallis ja koristan ja toimetan, aga no läheb aega.
Seekord on kaasas ka rohkem ponisid. Ja vahetusi tuleb ka ette. Riki on hetkel veel kaasas, aga peale ponide tšempionaati tuleb talle asendaja. Micu on kodus täkutööd tegemas alles, aga kui see tal tehtud saab, siis tuleb ta Järvele ja Polly läheb koju. Ja siis on soolas veel plaan tuua 1 suur poni juurde, et emmedel oleks ka kellegagi sõita ja et oleks parem koormust jagada.
Minu 2 treenerit teevad usinasti tööd ja loodan, et kui oleme tunniplaani jooksma saanud ning ka uued ponid kohanenud on, siis paneme paika esimese tasemevõistluse aja. Ma olen nii nii rõõmus, et mul on kõrval 2 inimest, kes teevad trenne ja on asjalikud. Me oleme kõik ise nägu tegijad, aga õnneks tundub, et kõik on üsna otsese ütlemisega, seega peaks asjad saama ausalt räägitud. Minu trennid on praktiliselt välja müüdud. Mõned uued tulijad ei ole veel paika loksunud ja vb kukub mõni neist ka ära, aga eks seda näitab aeg. Ja kui ka on vähem lapsi mõnes tunnis, siis pole sellest ka midagi hullu.
Noore hobuse ostsin ka. Ratsakoolile ja ka endale mõeldes. 4a toorik. Ma ei saa teda küll kohe mürtsti panna gruppi, aga pole lugu. Ma usun, et see oli hea investeering :) Praegu sõidab G temaga 2xn ja K hakkab 2xn sõitma ja sellest on noorele küll ja veel. Kui asjad paika loksuvad ja ma ei pea nii hirmus palju seal koristama ja kraamima kogu aeg, siis vb jõuan ise ka mõne korra ikka sadulasse :D
Vot selline tegus aeg on mul olnud. Ja suuremad põnevused on alles ees ootamas ;)
Tõsi ta on.
Eile oli minu viimane tööpäev Lennusalgas. 10a, 7k ja 6p. Justtäpselt niikaua olin ma lennusalgas tööl. Päris pikk aeg. Minu jaoks vähemalt.
Nüüd on nädal puhkust ja siis on esimene tööpäev uues kohas.
Sõbranna saatis mulle mingi aeg suvel töökuulutuse ja ütles, et kui ma ei kandideeri, siis ma olen ikka täitsa loll. See olevat just õige asi just mulle. Noo ja ega ma siis ei saanud ju ometigi täitsa loll olla. Klopsisin siis cv kokku ja suure punnitamise peale ka motivatsioonikirja ning panin teele. Nendega oli omajagu seiklusi aga lõpuks said need ka õige inimese kätte ja osalesingi ametlikult konkursil. No oli ikka praadimist sellega. Ja ega mul just väga enesekindel tunne polnud. Kutsuti vestlusele. Kõigepealt kostitati mind igasuguste huvitavate küsimustega ja jooksutati ka juhe kokku ning siis saadeti testi tegema. Juhtidele mõeldud üldvõimekuse test.
Järgmisel hommikul sain teada, et see läks vähemalt väga hästi. Siis praadisin veel terve päeva ja õhtul sain teada, et sõelale on jäänud veel 2 inimest. Mina ja veel üks tugev kandidaat. No väga tore, aga see tähendas veel 2 päeva praadimist :D Esmaspäeval siis sain ma selle kaua oodatud kõne, et nad ikka valisid minu!!
Ja siis läks kiireks. Kohe helistasin tööl ülemusele ja rääkisin asja ära. Järgmine päev juba avaldus ja asjad. Uue kohaga seoses omajagu sebimisi. lõppenud nädal oli salgas viimane ja reedeks tegin tordi ka ja sain ilusa loorberipuu mälestuseks. Niiet põnevad nädalad :)
Ratsakooli juttu ka.
Kolisime septembri alguses Järve talli.
Oi kui palju seekord sebimist ja sagimist oli selle kolimisega. Ja ega see sisse seadmine seal ei ole veel lõppenud. Täna said alles sildid boksidele ja osale varustusest ka. Riietusruumis on põrand alles paljas ja infotahvli tahan ukse peale panna. Tekke pole ma siiamaani jõudnud kottidest välja võtta. Ühesõnaga tegemist on väga palju. Iga kord olen peale trenne tunni või kaks tallis ja koristan ja toimetan, aga no läheb aega.
Seekord on kaasas ka rohkem ponisid. Ja vahetusi tuleb ka ette. Riki on hetkel veel kaasas, aga peale ponide tšempionaati tuleb talle asendaja. Micu on kodus täkutööd tegemas alles, aga kui see tal tehtud saab, siis tuleb ta Järvele ja Polly läheb koju. Ja siis on soolas veel plaan tuua 1 suur poni juurde, et emmedel oleks ka kellegagi sõita ja et oleks parem koormust jagada.
Minu 2 treenerit teevad usinasti tööd ja loodan, et kui oleme tunniplaani jooksma saanud ning ka uued ponid kohanenud on, siis paneme paika esimese tasemevõistluse aja. Ma olen nii nii rõõmus, et mul on kõrval 2 inimest, kes teevad trenne ja on asjalikud. Me oleme kõik ise nägu tegijad, aga õnneks tundub, et kõik on üsna otsese ütlemisega, seega peaks asjad saama ausalt räägitud. Minu trennid on praktiliselt välja müüdud. Mõned uued tulijad ei ole veel paika loksunud ja vb kukub mõni neist ka ära, aga eks seda näitab aeg. Ja kui ka on vähem lapsi mõnes tunnis, siis pole sellest ka midagi hullu.
Noore hobuse ostsin ka. Ratsakoolile ja ka endale mõeldes. 4a toorik. Ma ei saa teda küll kohe mürtsti panna gruppi, aga pole lugu. Ma usun, et see oli hea investeering :) Praegu sõidab G temaga 2xn ja K hakkab 2xn sõitma ja sellest on noorele küll ja veel. Kui asjad paika loksuvad ja ma ei pea nii hirmus palju seal koristama ja kraamima kogu aeg, siis vb jõuan ise ka mõne korra ikka sadulasse :D
Vot selline tegus aeg on mul olnud. Ja suuremad põnevused on alles ees ootamas ;)
Wednesday, September 6, 2017
Ämbritäis külma vett kraevahele, ehk ma ikka veel ei adu millised on inimesed ja mida teeb kadedus
Sest no ma ei oska muud seletust leida, miks need täiskasvanud inimesed võtsid vastu selliseid otsuseid nagu nad võtsid.. Mille jaoks oli vaja niimoodi teha. See ei saa muud olla kui kadeduseuss, mis hinges närib.
Üks lapseke tegi lolluse ja postitas netti pildi, mis ei oleks pidanud üldse tehtud saamagi. See olukord olukorraks. Seal on nii palju nüansse, et seda niisama mustvalgelt õigustada või hukka mõista ei saa, seega ma ei hakka siinkohal lapse käitumist lahkama ega sellele hinnangut andma.
AGA..
Mida tegid täiskasvanud... Hakkasid last pildi all noomima... Kui ta siis ennast kaitsma hakkas, noomiti veel ja veel, salvestati siis pilt oma instagarammi, kirjutati sinna kõrvale ilus pedagoogiline jutt sellest, kuidas ikka nii hirmus paha on näha sellist asja ja siis riputati kogu see asi FB-ki üles, et ikka veel rohkem inimesi saaks hambaid teritada. Kui sa näed, et midagi on kusagil jama ja see su hinge kriibib, siis mine ja räägi otse inimestega. Eriti veel, kui sa tegelikult tunned ju neid inimesi ikka väga väga hästi. Kus viga näed laita, seal mine ja aita. Oli kunagi selline vanasõna. Tänapäeval tundub aga, et tavaliselt on nii, et kus viga näed laita, seal targuta ja laima.
Mis mind kõige rohkem hämmastab on see, et need tublid ja eeskujulikud, kes avalikult teiste vigu esile toovad, võiks väga vabalt olla head inimesed ja minna ise otse rääkima. Küsida esmalt, et kuulge.. mis teil toimub. Ja oleks nad siis niiväga musternäidised.. Keegi meist ei ole.
Nii väga lihtne on näha ühte pilti ja sellest teha hunnik järeldusi ja hakata ohkima. Ometi toimub ju ka oma silme all asju, mis on kordades hullemad, aga mis ometigi jäävad märkamata.
Mina pean aga oma suureks kurvastuseks tõdema, et kaotasin just usu 3e inimesse. Kahest neist ma usuksin paremat. Ühte ma eriti ei tundnudki, aga nüüd ma isegi ei taha tunda. Üks neist tegi korra varem ka minu jaoks väga kummalise lükke, aga siis ma tahtsin niiväga uskuda, et ta ikka on tore ja hea ja siiras, et surusin oma kahtlused jõuga alla. Täna ma veendusin, et ma pean ikka oma sisemist häält rohkem kuulama, kui ta midagi sosistab. Eriti arvestades, et inimeste ja silmakirjalikkuse teemal on mu sisehääl väga nõrk ja saamatu.
Ma olen vihane ja pettunud ja õnnetu, et see asi nii on. Tunnen end reedetuna, sest ma pidasin neist rohkem. Ma teen tööd, rabelen ja rahmin nii kuis jaksan. Ja mul läheb hästi. Aga no inimesed on ju kadedad. Kui teisel läheb hästi, siis hakatakse kohe ussitama. Õudne. Ja kurb :(
Üks lapseke tegi lolluse ja postitas netti pildi, mis ei oleks pidanud üldse tehtud saamagi. See olukord olukorraks. Seal on nii palju nüansse, et seda niisama mustvalgelt õigustada või hukka mõista ei saa, seega ma ei hakka siinkohal lapse käitumist lahkama ega sellele hinnangut andma.
AGA..
Mida tegid täiskasvanud... Hakkasid last pildi all noomima... Kui ta siis ennast kaitsma hakkas, noomiti veel ja veel, salvestati siis pilt oma instagarammi, kirjutati sinna kõrvale ilus pedagoogiline jutt sellest, kuidas ikka nii hirmus paha on näha sellist asja ja siis riputati kogu see asi FB-ki üles, et ikka veel rohkem inimesi saaks hambaid teritada. Kui sa näed, et midagi on kusagil jama ja see su hinge kriibib, siis mine ja räägi otse inimestega. Eriti veel, kui sa tegelikult tunned ju neid inimesi ikka väga väga hästi. Kus viga näed laita, seal mine ja aita. Oli kunagi selline vanasõna. Tänapäeval tundub aga, et tavaliselt on nii, et kus viga näed laita, seal targuta ja laima.
Mis mind kõige rohkem hämmastab on see, et need tublid ja eeskujulikud, kes avalikult teiste vigu esile toovad, võiks väga vabalt olla head inimesed ja minna ise otse rääkima. Küsida esmalt, et kuulge.. mis teil toimub. Ja oleks nad siis niiväga musternäidised.. Keegi meist ei ole.
Nii väga lihtne on näha ühte pilti ja sellest teha hunnik järeldusi ja hakata ohkima. Ometi toimub ju ka oma silme all asju, mis on kordades hullemad, aga mis ometigi jäävad märkamata.
Mina pean aga oma suureks kurvastuseks tõdema, et kaotasin just usu 3e inimesse. Kahest neist ma usuksin paremat. Ühte ma eriti ei tundnudki, aga nüüd ma isegi ei taha tunda. Üks neist tegi korra varem ka minu jaoks väga kummalise lükke, aga siis ma tahtsin niiväga uskuda, et ta ikka on tore ja hea ja siiras, et surusin oma kahtlused jõuga alla. Täna ma veendusin, et ma pean ikka oma sisemist häält rohkem kuulama, kui ta midagi sosistab. Eriti arvestades, et inimeste ja silmakirjalikkuse teemal on mu sisehääl väga nõrk ja saamatu.
Ma olen vihane ja pettunud ja õnnetu, et see asi nii on. Tunnen end reedetuna, sest ma pidasin neist rohkem. Ma teen tööd, rabelen ja rahmin nii kuis jaksan. Ja mul läheb hästi. Aga no inimesed on ju kadedad. Kui teisel läheb hästi, siis hakatakse kohe ussitama. Õudne. Ja kurb :(
Subscribe to:
Posts (Atom)