Ämbritäis külma vett kraevahele, ehk ma ikka veel ei adu millised on inimesed ja mida teeb kadedus

Sest no ma ei oska muud seletust leida, miks need täiskasvanud inimesed võtsid vastu selliseid otsuseid nagu nad võtsid.. Mille jaoks oli vaja niimoodi teha. See ei saa muud olla kui kadeduseuss, mis hinges närib.

Üks lapseke tegi lolluse ja postitas netti pildi, mis ei oleks pidanud üldse tehtud saamagi. See olukord olukorraks. Seal on nii palju nüansse, et seda niisama mustvalgelt õigustada või hukka mõista ei saa, seega ma ei hakka siinkohal lapse käitumist lahkama ega sellele hinnangut andma.

AGA..

Mida tegid täiskasvanud... Hakkasid last pildi all noomima... Kui ta siis ennast kaitsma hakkas, noomiti veel ja veel, salvestati siis pilt oma instagarammi, kirjutati sinna kõrvale ilus pedagoogiline jutt sellest, kuidas ikka nii hirmus paha on näha sellist asja ja siis riputati kogu see asi FB-ki üles, et ikka veel rohkem inimesi saaks hambaid teritada. Kui sa näed, et midagi on kusagil jama ja see su hinge kriibib, siis mine ja räägi otse inimestega. Eriti veel, kui sa tegelikult tunned ju neid inimesi ikka väga väga hästi. Kus viga näed laita, seal mine ja aita. Oli kunagi selline vanasõna. Tänapäeval tundub aga, et tavaliselt on nii, et kus viga näed laita, seal targuta ja laima.

Mis mind kõige rohkem hämmastab on see, et need tublid ja eeskujulikud, kes avalikult teiste vigu esile toovad, võiks väga vabalt olla head inimesed ja minna ise otse rääkima. Küsida esmalt, et kuulge.. mis teil toimub. Ja oleks nad siis niiväga musternäidised.. Keegi meist ei ole.
Nii väga lihtne on näha ühte pilti ja sellest teha hunnik järeldusi ja hakata ohkima. Ometi toimub ju ka oma silme all asju, mis on kordades hullemad, aga mis ometigi jäävad märkamata.

Mina pean aga oma suureks kurvastuseks tõdema, et kaotasin just usu 3e inimesse. Kahest neist ma usuksin paremat. Ühte ma eriti ei tundnudki, aga nüüd ma isegi ei taha tunda. Üks neist tegi korra varem ka minu jaoks väga kummalise lükke, aga siis ma tahtsin niiväga uskuda, et ta ikka on tore ja hea ja siiras, et surusin oma kahtlused jõuga alla. Täna ma veendusin, et ma pean ikka oma sisemist häält rohkem kuulama, kui ta midagi sosistab. Eriti arvestades, et inimeste ja silmakirjalikkuse teemal on mu sisehääl väga nõrk ja saamatu.

Ma olen vihane ja pettunud ja õnnetu, et see asi nii on. Tunnen end reedetuna, sest ma pidasin neist rohkem. Ma teen tööd, rabelen ja rahmin nii kuis jaksan. Ja mul läheb hästi. Aga no inimesed on ju kadedad. Kui teisel läheb hästi, siis hakatakse kohe ussitama. Õudne. Ja kurb :(