Ma ei tea miks, aga mul on tunne, et see september on kestnud terve igaviku. Nii palju on olnud igasugu tegemisi ja toimetamisi ja siis veel ja veel ja veel, et ma ei tea kuidas see kõik küll ühte kuusse ära mahtus.
Kuu alguses kolisime Järvele. Palju paju oli asjade paika lokutamiseks vaja teha ja toimetada. Siiamaani pole tegelikult veel kõik asjad päris nii, nagu ma tahaks. Täna alles sain viimasele ponile sadularuumi nimesildi üles pandud. Samas on meie riiul nagu tõeline pesa :s Õudne, kuidas ma vihkan korralagedust, aga mul ei olnud täna kohe üldse enam jaksu seal koristada :s Pean mingi parema süsteemi välja mõtlema, et kuhu ja kuidas asju panna ja siis saab ehk ka korra majja.
Tunniplaan sai ilusti paika ja päevad kolme treeneri vahel jagatud :) Kokku on ratsakooli hingekirjas 9 karvikut, kellest 2 ei käi üldse grupis (1 on rendis ja 1 on nooruke), 1 on vaid kindlatel lastel võistlusponiks (kah nooruke ja täkk veel takkapihta) ja 6 on siis päris grupiponid. Päris suur edasiminek eelmisest aastast, kui talvehooajal oli mul kaasas 3 grupiponi ja siis seesama täkuke.
Minu õpilased on laias laastus samad, kes eelmiselgi aastal ja väike seltskond on ka juurde lisandunud. Mõni on ka ära läinud. Treener K-l on ka õpilasi tasapisi juurde tekkinud, mis on väga tore! Treener G liitus aga ju oma õpilastega ning tal on neid kohe päris mitu :)
Uus asi on ka mudilasgrupid, mis lõpuks ometi hoo sisse said! Esimesed 2 punti pisikesi hobusehuvilisi on hakanud koos käima ja neid juhendab K. Grupis on 3-4 last vanuses 5-8a ja tegevused on mängulised ja eakohased. Mini-Mi on peamine mudilaste õpiponi, sest kasv on tal selleks just paras ja kordel oskab ta ka lausa imeliselt joosta. Mul on selle mudilasgrupi asja käima mineku pärast kohe eriti hea meel :)
Siis jõudsin ma nädalakese töökoha vahetuse vahel puhata. Vot see nädal kadus kiirelt :D Ma ei mäletagi, mis ma tegin v ei teinud. Aga puhkasin vast ka ikka ma loodan.
EANS-is tööl sai täis kaks nädalat. Õppimist oli palju. Mul olid endale seatud ka paar eesmärki, millest 1 sain ka täidetud! N-R oli meil oma osakonna seminar ja seal sain viimase linnukese kirja oma ühe suure eesmärgi jaoks. NIIIIIII HEA! Ma olen alati kardanud hõisata enne õhtut ja ma olen selles osas realist, et igal pool on omad plussid ja ka miinused... AGA... ma olen niiiiiiii kuramuse õnnelik, et ma selle töökoha sain! Nagu päriselt ka. Ma saan päris reaalselt aru, et tööd on ja saab olema palju. Pean palju õppima ja pingutama ja oma parimad oskused letti laduma, aga see on just see, mida mulle teha meeldib. Inimesed, läbirääkimised, planeerimine ja lahenduste leidmine. Ohh ma loodan kogu hingest, et ma suudan teha neid asju nii, nagu ma tahan neid teha. Või no mis siin loota... tuleb teha nii, et suudaks teha :D
Kodu on ainuke valdkond, mis on kulgenud rahulikus rütmis. Ja see on mõnes osas isegi HEA. D on suvega nii palju kasvanud ka küpsenud, et vähemalt hetkel, siiamaani, on koolis kõik väga hästi. Õpib ja toimetab ja näitab ka seal üha rohkem seda palet, millisena meie teda oleme kogu aeg tundnud. Aktiivne, rõõmsameelne ja heatahtlik organiseerija. Pidevalt valmis asjades kaasa lööma ja oma panust andma. Valmis igaühega mängima, kes aga mängida tahab :)
J käib lasteaias ja püüame tema tervist hoida. mõned köhimised on ikka olnud, aga krahhini pole neist seni ükski veel jõudnud (3x ptüi üle õla nüüd kohe eksole). Hingab ikka oma rohupiipu ja vana sõber "omron" (inhalaator) seisab truult tema voodi kõrval valves. Ära pakkida ei julge, sest äkki läheb vaja.
Ainuke mitte hea asi on see, et ehitus on seismas. Ehitaja on kusagil väljamaal ära ja ma ei jõua ära oodata, millal ta tagasi tuleb, et saaks ometi jälle kasvõi väikest edenemist näha :)
No comments:
Post a Comment