Sel korral on mul selle aasta kokkuvõtte tegemisega ikka eriti pikale veninud. 2017 oli üks kiire ja tegus aasta. Aeg libises läbi sõrmede kiirelt nagu liivatolm tuules. Elu kees ja keerles. Tegin palju, jõudsin palju. Oli kergeid ja raskeid otsuseid. Tagasi vaadates saan seekord tõdeda, et oli edukas aasta hoolimata mõnedest rasketest hetkedest.
Üle ega ümber ei saa Willest. See oli õige otsus, sest süda jäi kergeks, aga ometigi tuleb ikka klimp kurku, kui ma tema peale mõtlen või tast räägin. Ma olen igast otsast hobuinimene kuid tõesõnu... koer on pere liige ja tema kaotus on valus laks.
Aga siiski läheb 2017 ajalukku kui hea aasta.
Ma sain uue töökoha, mis on ühekorraga nii põnev kui ka raske kui ka arendav ja eneseteostust pakkuv. Uhke on öelda, et ma õppisin lennundusettevõtte juhtimist ja ma töötan lennundusettevõttes juhtival kohal ;) Ma ei ole tähtis tippjuht, ent ometi on mul võimalus oma sõna sekka öelda ja otsuseid teha, mis meie inimeste tööelu tõhusamaks ja paremaks teeks.
Ja minu oma pisike "südamebeebi".. mu oma Equitor, on kasvanud sellise mühinaga, et vahel on raske sammu pidada. Esimese tegevusaasta eesmärgid said linnukesed külge. Kohati üle noatera, aga tehtud nad said. Omajagu elukorraldusest on saanud kasvamise pärast ka kohandatud ja ma ise tunnen, et paljuski on veel paika loksumata. Töö käib. Selleks aastaks on ka juba mõned sihid paigas, aga pikemad eesmärgid ja strateegiad vajavad korralikku üle vaatamist ja paberile panekut. Pean enda jaoks hästi selgeks mõtlema, kuhu ja mismoodi ma liikuda tahan ning milline peaks olema see tempo, et asjad püsiksid tasakaalus ja üle pea ei kasvaks. Tark ei torma... ja ka siis kui otsustada tuleb kiiresti, peaks pea selge hoidma ja võtm selle hetke, et asjad läbi mõelda.
Meie kodu on üks suur ja püha lehm, mille nimel ma pingutan kogu jõuga. Vahel mulle tundub, et lausa liigagi palju, sest ikka ja jälle sähvatab siin-seal üleväsimuse märke. Püüan enda suhtes tähelepanelik olla ja võtta puhkamiseks hetki ka siis, kui tegelikult oleks vaja midagi toimetada. Kui aga need toimetamised otse ei kipita, siis sätin oma tervise ettepoole.
Hetkel on elus kuidagi selline etapp, kus on palju palju teha. Erinevaid projekte voolab sisse uksest ja aknast ja vaja on valida ja kaaluda, mida ette võtta või mida kõrvale jätta. Kõike tahaks ju teha, aga kõike ei jõua.
2017 näitas mulle hästi selgelt, kui palju asju sõltub enda suhtumisest. Ja sedagi, et kui ikka punnitada ja tööd teha, siis tulevad saavutused ka. Ma olen hästi tänulik oma sõbrannale, kes mõni aeg tagasi ütles, et esimesest "EI"-st alles päris töö hakkab. See on kuldne tõde. See oli hetk, kus mul oli vaja seda kuulda ja teadvustada ja olen seda teadmist pidevalt oma meeltes hoidnud. See lihtne tõde on aidanud nii nii paljudel kordadel mind edasi, et see on kohati lausa hämmastav.
Teine oluline õppetund oli see, et kui ise ei investeeri, siis ei tule ka tulemust. Kui ette ei planeeri, siis ei ole ka midagi ennustada või saavutada. Eesmärgid peab püstitama ja siis nende nimel süsteemselt toimetama. Nii tulevad saavutused.
No comments:
Post a Comment