Kui siht on silme ees, siis on, kuhu roomata :D

Eesmärgistamises peitub edu võti!

Alates mai algusest hakkasinma uuesti (jah, jälle uuesti :D) ratsutama. Tõime Acamari Jõgevalt ära ja kui juba oma hobune on, siis peab ju ikka natukese ratsutama kah. Siis aga aitasin ühele oma õpilasele päris oma hobuse leida ja kuna sai nii äge elukas, siis küsisin seda laenuks, et Porshet sõita. Esimene etapp jäi meil küll vahele aga ülejäänud oleme kaasa pusinud ja täitsa tore on :) Paras eneseületus, aga tore kah :)

Tihti ma just sadulasse ei jõua. Valdavalt püüan sõitma jõuda nädal enne võistlusi. Vahepealsel ajal jõuan heal juhul hüppama. Täna oli üle 2 nädala hüppetrenn(id) kuhu ma ka kohale jõudsin. Väsitav, aga äge oli. Ja peale trenni kodus oma elamusi mehele edasi vaterdades avastasin äkki, et täna oli vist üle 15 aasta esimene hüppetrenn, kus mul hirmuvärinaid ei tulnud ja süda pahaks ei läinud :) Niidu aegadest ma ei mäleta, kas mul oli selline hirm tõkete ees v ei olnud, aga peale ülikooli see tuli ja võimenes iga aastaga. D sünd aga tegi minust täieliku jänese, seega minu jaoks on see suur samm edasi, kui saan kasvõi trennis ilma hirmutundeta kõksida :) Täna oli muidugi lihtne ka, sest hüppasime ridu ja mulle on alati meeldinud penerolle ja võimlemisridu hüpata. Ja kuna mõlemas trennis oli meiega ka pisemaid preilisid, siis ei kerkinud tõkked ka suureks. Meetrike tuli ära, aga väga palju rohkem mitte.

Mul ei ole mingeid erilisi suuri sportlikke ambitsioone kunagi väga olnud. Mul on olnud rohkem sellised isikliku arengu eesmärgid. Nii ka praegu. Ma tahan sõita 90-100cm radu mõnusa tundega ja nii, et jõuan mõelda ja tegutseda ja ei pea hirmuhalvatusega võitlema. Täna sai sellele eesmärgile sammuke lähemale astutud. Mõnus muhe tunne.... kahtlemata ääretult rahuldustpakkuv :)

Natuke hobustest ka.

Aca. Ohh sa mu väike paks Aca... Põhiliselt sõidab temaga B. Ma olen õnnelik ja tänulik selle eest, sest üksi ma ei jõuaks mingil juhul piisavalt trenni ja B klapib Acaga ilusti ning elu on selles osas lill. Hobune on liigutatud, mina saan rahulikult korra nädalas hüppamas käia ja kõik on rõõmsad. Mis sa hing veel ihkad :D
Ja Acaga on tore tegeleda ja tore sõita. Ta on mulle nii palju julgust ja enesekindlust juurde andnud. See on hämmastav, et üks noor hobune seda üldse suudab, aga tema on suutnud. Ta on korralik tümakas. Mitte niiväga kõrge, aga igatepidi suur ja tugev. Ja kogu selle massi ja jämeduse juures on ta üllatavlt pehme ja paindlik ja elastne. Tal on kombeks natuke hirmsale tõkkele minnes hoog maha pidurdada ja siis põhjast hea latakaga üle hüpata. Esimesed korrad oli see pääääris hirmus, aga mida aeg edasi, seda enam ma õppisin teda usaldama. Usaldama tema võimet ka põhjast üles tulla ja meid mõlemaid koos üle tõkke vedada. Kuna tal on hiigelsuur kael ja see on püsti koos selle puhvis lakaga, siis tõke väga välja ei paistagi ja siis ei tundu see tõke ka nii hirmus :)
Eile pusisime väiksemate galopivoltide kallal ja ehkki need ei ole veel ilusad skeemivoldid, aga ta püsis galopis, tagumine ots tegi koostööd ja ta oli võimeline ka peale volti kohe edasi minema. Tema edasi minek, on ka muidugi omaette teema :D Kutsun teda hellitavalt kiirusepiirajaga traktoriks, Ma võin lapatsi põhja vajutada aaaaaaga ega sealt palju välja ei pigista :D
Täna hüpates tuli ta nii hästi maast lahti, et kohe rõõm oli :) Kolli peal sain korraliku õhulennu. Ta hüppas nii igaks juhuks pool meetrikest kõrgemalt :D Õnneks on ta mulle õpetanud ka seda,kuidas säärega hüppe ajal korralikult kinni hoida, et need paugutamised üle elada :)

Laenu"poni" Pfeer on ka superäge pill. Ma olen ikka väga väga tänulik, et mul lubatakse temaga Porshe sarja sõita. Ta on üks igati vinge elukas. Hea iseloom, hästi mõnus käsitleda ja mõnus sõita ka. AITÄH G, et sa kingid mulle selle võimaluse ja selle rõõmu!!!

Miks on nii keeruline kellelegi toeks olla ja veel keerulisem päriselt vabandada...???

".....I have never been in a situation like that, so I can not imagine what you are going through.... But I believe it must be very very difficult... I'm so sorry it happened.... I'm sorry, that things are the way they are...."


".... Whatever you need, just say it. I'll do what I can. I am sure you can get through this and if you need me, I'm there. Whatever you decide, I believe it is the best solution and I'll support you in any way I can...."


Ehk siis miks on nii raske olla oma kallitele inimestele toeks lihtsalt olemas olemise, ära kuulamise ja nendesse uskumisega? Miks kipub inimene ilmtingimata alati mingit nõu andma.... Seda ka siis, kui nõu pole küsitud? Miks on nii raske USKUDA ja USALDADA, et inimene ise on juba kaalunud 107 erinevat võimalust oma mure lahendamiseks ja siis veel natuke pealegi enne, kui ta midagi otsustab. Miks on nii hirmus raske näidata nimesele raskes olukorras, et temasse usutakse. Tema võimesse olukorraga hakkama saada tema omal moel usutakse ka siis, kui ta ise ehk enam niiväga ei ususgi. See kõrvaline usk võimesse õigeid otsuseid teha ja keeruliste asjadega hakkama saada rasketes olukordades, kus eneseusk on kõikuma löönud, on just see asi mida inimene vajab. Mitte kellegi targutamine või nõuanded...

"... sa peaks nüüd vot seda tegema.... Aga mul oli ka jus sama seis ja siis mina tegin vot seda ja toda ja toimis nagu naksti.... Kuule kas sa seda oled proovinud.... " 
jne jne jne jne. 1001 nõuannet, mida pole keegi küsinud ega vajanud.
Inimene, kes tahab soovitusi või kellegi kogemusi kuulda, KÜSIB.
Inimene, kes tahab lihtsalt hingelt ära rääkida, et jagatud mure ehk natukese väiksemaks läheks, JUTUSTAB.... Miks on nii raske lihtsalt kuulata, kaasa elada ja näidata üles, et oled olemas, kui vaja??

Ja no mis vabandus see selline peaks olema?? "Palun vabandust, aga....     aga ma ei mõelnud seda nii, sa said valesti aru..... aga no see olukord oli selline...." jne jne. Nagu mis mõttes? See pole vabandus, see on õigustamine. Kui sa oled käki kokku keeranud, pole õigustamisel enam kohta. Kui vabandad, siis tunnista oma viga, võta see omaks ja vabanda päriselt. Ilma ühegi õigustuseta. Ilma ühegi kilbita. Ole siiras ja avatud ja aus. Siis on su vabandusel ka kaalu. Muidu puhub see "vabanduseks/õigustuseks" kasutatud hingeõhk vaid lõkkele tuld juurde.



Miks ma seda kirjutan?

Mul on omal olnud nii palju kordi, kus ma ei taha mingit nõu, ega soovitust, sest ma olen ise oma peas kõiki võimalikke ja ka võimatuid variante olukorra lahendamiseks kaalunud. Olen rääkinud spetsialistidega. Ma olen lihtsalt tahtnud kellegagi jagada.. Jaaaaaa siis hakatakse targutama. Õhhhhh.. Kas siis nii vähe minust arvataksegi, et ma pole kõiki asjaolusid ja lahendusi hoolega kaalunud enne otsuse tegemist. Et ma polegi võimeline õiget ja/või head otsust vastu võtma... Ei no tänan selle komplimendi eest tõesti...

Samas on mul olnud ka olukordi, kus ma olen näinud kõrvalt väikest inimesehakatist, kelle eneseusk on välja kolinud ja kes on valmis käega lööma.... Ma surusin siis selja sirgu ja nõudsin vanematelt.. ma lausa käskisin neid, et mitte mingil juhul ei tohi meie ALLA ANDA! Ei tohi loobuda!!! Me peame talle näitama, et meie usume temasse ka siis, kui ta ise ei usu... Ja teate mis... TA SAIGI HAKKAMA! See lapseke ei andnud alla sest meie vanematega ei lasknud tal seda teha. Toetasime ja julgustasime ja andsime niipalju aega kui ta vajas ja nüüd on ta jalul ja VÄGA VÄGA TUBLI!


Niiet kallid sõberid, Uskuge oma lähedastesse ja olge nende jaoks olemas. Usaldage ja austage neid niipalju, et te ei kahtle nende otsuste õigsuses ning olete neile toeks misiganes nad siis ka ei otsustaks. Olgem oma kallite jaoks olemas nii, et nad seda ka päriselt tajuvad ja tunnevad, sest ausalt ka, SEE ON TÄHTIS!