".....I have never been in a situation like that, so I can not imagine what you are going through.... But I believe it must be very very difficult... I'm so sorry it happened.... I'm sorry, that things are the way they are...."
".... Whatever you need, just say it. I'll do what I can. I am sure you can get through this and if you need me, I'm there. Whatever you decide, I believe it is the best solution and I'll support you in any way I can...."
Ehk siis miks on nii raske olla oma kallitele inimestele toeks lihtsalt olemas olemise, ära kuulamise ja nendesse uskumisega? Miks kipub inimene ilmtingimata alati mingit nõu andma.... Seda ka siis, kui nõu pole küsitud? Miks on nii raske USKUDA ja USALDADA, et inimene ise on juba kaalunud 107 erinevat võimalust oma mure lahendamiseks ja siis veel natuke pealegi enne, kui ta midagi otsustab. Miks on nii hirmus raske näidata nimesele raskes olukorras, et temasse usutakse. Tema võimesse olukorraga hakkama saada tema omal moel usutakse ka siis, kui ta ise ehk enam niiväga ei ususgi. See kõrvaline usk võimesse õigeid otsuseid teha ja keeruliste asjadega hakkama saada rasketes olukordades, kus eneseusk on kõikuma löönud, on just see asi mida inimene vajab. Mitte kellegi targutamine või nõuanded...
"... sa peaks nüüd vot seda tegema.... Aga mul oli ka jus sama seis ja siis mina tegin vot seda ja toda ja toimis nagu naksti.... Kuule kas sa seda oled proovinud.... "
jne jne jne jne. 1001 nõuannet, mida pole keegi küsinud ega vajanud.
Inimene, kes tahab soovitusi või kellegi kogemusi kuulda, KÜSIB.
Inimene, kes tahab lihtsalt hingelt ära rääkida, et jagatud mure ehk natukese väiksemaks läheks, JUTUSTAB.... Miks on nii raske lihtsalt kuulata, kaasa elada ja näidata üles, et oled olemas, kui vaja??
Ja no mis vabandus see selline peaks olema?? "Palun vabandust, aga.... aga ma ei mõelnud seda nii, sa said valesti aru..... aga no see olukord oli selline...." jne jne. Nagu mis mõttes? See pole vabandus, see on õigustamine. Kui sa oled käki kokku keeranud, pole õigustamisel enam kohta. Kui vabandad, siis tunnista oma viga, võta see omaks ja vabanda päriselt. Ilma ühegi õigustuseta. Ilma ühegi kilbita. Ole siiras ja avatud ja aus. Siis on su vabandusel ka kaalu. Muidu puhub see "vabanduseks/õigustuseks" kasutatud hingeõhk vaid lõkkele tuld juurde.
Miks ma seda kirjutan?
Mul on omal olnud nii palju kordi, kus ma ei taha mingit nõu, ega soovitust, sest ma olen ise oma peas kõiki võimalikke ja ka võimatuid variante olukorra lahendamiseks kaalunud. Olen rääkinud spetsialistidega. Ma olen lihtsalt tahtnud kellegagi jagada.. Jaaaaaa siis hakatakse targutama. Õhhhhh.. Kas siis nii vähe minust arvataksegi, et ma pole kõiki asjaolusid ja lahendusi hoolega kaalunud enne otsuse tegemist. Et ma polegi võimeline õiget ja/või head otsust vastu võtma... Ei no tänan selle komplimendi eest tõesti...
Samas on mul olnud ka olukordi, kus ma olen näinud kõrvalt väikest inimesehakatist, kelle eneseusk on välja kolinud ja kes on valmis käega lööma.... Ma surusin siis selja sirgu ja nõudsin vanematelt.. ma lausa käskisin neid, et mitte mingil juhul ei tohi meie ALLA ANDA! Ei tohi loobuda!!! Me peame talle näitama, et meie usume temasse ka siis, kui ta ise ei usu... Ja teate mis... TA SAIGI HAKKAMA! See lapseke ei andnud alla sest meie vanematega ei lasknud tal seda teha. Toetasime ja julgustasime ja andsime niipalju aega kui ta vajas ja nüüd on ta jalul ja VÄGA VÄGA TUBLI!
Niiet kallid sõberid, Uskuge oma lähedastesse ja olge nende jaoks olemas. Usaldage ja austage neid niipalju, et te ei kahtle nende otsuste õigsuses ning olete neile toeks misiganes nad siis ka ei otsustaks. Olgem oma kallite jaoks olemas nii, et nad seda ka päriselt tajuvad ja tunnevad, sest ausalt ka, SEE ON TÄHTIS!
No comments:
Post a Comment