Kui siht on silme ees, siis on, kuhu roomata :D

Eesmärgistamises peitub edu võti!

Alates mai algusest hakkasinma uuesti (jah, jälle uuesti :D) ratsutama. Tõime Acamari Jõgevalt ära ja kui juba oma hobune on, siis peab ju ikka natukese ratsutama kah. Siis aga aitasin ühele oma õpilasele päris oma hobuse leida ja kuna sai nii äge elukas, siis küsisin seda laenuks, et Porshet sõita. Esimene etapp jäi meil küll vahele aga ülejäänud oleme kaasa pusinud ja täitsa tore on :) Paras eneseületus, aga tore kah :)

Tihti ma just sadulasse ei jõua. Valdavalt püüan sõitma jõuda nädal enne võistlusi. Vahepealsel ajal jõuan heal juhul hüppama. Täna oli üle 2 nädala hüppetrenn(id) kuhu ma ka kohale jõudsin. Väsitav, aga äge oli. Ja peale trenni kodus oma elamusi mehele edasi vaterdades avastasin äkki, et täna oli vist üle 15 aasta esimene hüppetrenn, kus mul hirmuvärinaid ei tulnud ja süda pahaks ei läinud :) Niidu aegadest ma ei mäleta, kas mul oli selline hirm tõkete ees v ei olnud, aga peale ülikooli see tuli ja võimenes iga aastaga. D sünd aga tegi minust täieliku jänese, seega minu jaoks on see suur samm edasi, kui saan kasvõi trennis ilma hirmutundeta kõksida :) Täna oli muidugi lihtne ka, sest hüppasime ridu ja mulle on alati meeldinud penerolle ja võimlemisridu hüpata. Ja kuna mõlemas trennis oli meiega ka pisemaid preilisid, siis ei kerkinud tõkked ka suureks. Meetrike tuli ära, aga väga palju rohkem mitte.

Mul ei ole mingeid erilisi suuri sportlikke ambitsioone kunagi väga olnud. Mul on olnud rohkem sellised isikliku arengu eesmärgid. Nii ka praegu. Ma tahan sõita 90-100cm radu mõnusa tundega ja nii, et jõuan mõelda ja tegutseda ja ei pea hirmuhalvatusega võitlema. Täna sai sellele eesmärgile sammuke lähemale astutud. Mõnus muhe tunne.... kahtlemata ääretult rahuldustpakkuv :)

Natuke hobustest ka.

Aca. Ohh sa mu väike paks Aca... Põhiliselt sõidab temaga B. Ma olen õnnelik ja tänulik selle eest, sest üksi ma ei jõuaks mingil juhul piisavalt trenni ja B klapib Acaga ilusti ning elu on selles osas lill. Hobune on liigutatud, mina saan rahulikult korra nädalas hüppamas käia ja kõik on rõõmsad. Mis sa hing veel ihkad :D
Ja Acaga on tore tegeleda ja tore sõita. Ta on mulle nii palju julgust ja enesekindlust juurde andnud. See on hämmastav, et üks noor hobune seda üldse suudab, aga tema on suutnud. Ta on korralik tümakas. Mitte niiväga kõrge, aga igatepidi suur ja tugev. Ja kogu selle massi ja jämeduse juures on ta üllatavlt pehme ja paindlik ja elastne. Tal on kombeks natuke hirmsale tõkkele minnes hoog maha pidurdada ja siis põhjast hea latakaga üle hüpata. Esimesed korrad oli see pääääris hirmus, aga mida aeg edasi, seda enam ma õppisin teda usaldama. Usaldama tema võimet ka põhjast üles tulla ja meid mõlemaid koos üle tõkke vedada. Kuna tal on hiigelsuur kael ja see on püsti koos selle puhvis lakaga, siis tõke väga välja ei paistagi ja siis ei tundu see tõke ka nii hirmus :)
Eile pusisime väiksemate galopivoltide kallal ja ehkki need ei ole veel ilusad skeemivoldid, aga ta püsis galopis, tagumine ots tegi koostööd ja ta oli võimeline ka peale volti kohe edasi minema. Tema edasi minek, on ka muidugi omaette teema :D Kutsun teda hellitavalt kiirusepiirajaga traktoriks, Ma võin lapatsi põhja vajutada aaaaaaga ega sealt palju välja ei pigista :D
Täna hüpates tuli ta nii hästi maast lahti, et kohe rõõm oli :) Kolli peal sain korraliku õhulennu. Ta hüppas nii igaks juhuks pool meetrikest kõrgemalt :D Õnneks on ta mulle õpetanud ka seda,kuidas säärega hüppe ajal korralikult kinni hoida, et need paugutamised üle elada :)

Laenu"poni" Pfeer on ka superäge pill. Ma olen ikka väga väga tänulik, et mul lubatakse temaga Porshe sarja sõita. Ta on üks igati vinge elukas. Hea iseloom, hästi mõnus käsitleda ja mõnus sõita ka. AITÄH G, et sa kingid mulle selle võimaluse ja selle rõõmu!!!