Umbes niikaua olen ma püüdnud ühte eesmärki täita. Ma arvan, et see oli kuskil ülikooli minnes (2003), kui tekkis esimene paus ratsutamises ja sellest ajast saati olen mõelnud, et tegelt oleks päris tore sõita 90cm rada mõnusa tunde ja naudinguga. Sõita nii, et pea töötab ja käed-jalad kuulavad sõna ka :D Võib vist öelda, et lõppude lõpuks olen sinnamaani jõudnud :D
Aga ega siis loodus tühja kohta ei salli ja kui üks eesmärk sai täidetud tuleb ju kohe ikka uus püstitada. Aastate eest, kui Ottokas kolmevõistlust proovis, hakkas see ala mindki huvitama, kuid julgust seda proovida ei olnud. Eile sai aga Acaga esimene tuleproov tehtud. Lagedi platsil käisin proovisin tillukesi krossitõkkeid hüpata. Kraav oli esialgu väga jube asi ja Aca kõhkles ikka pikalt, kuid pärast paari konnakat oli ta juba väga enesekindel ja vaata et astus sealt üle. Kõik tõkked, mida oli sel hetkel võimalik proovida, me ka üle hüppasime. Enamik neist olid pisitillukesed, aga esimeseks prooviks just paras. Tõkked olid piisavalt pisikesed, et minul oleks vaprust piisavalt, et ka Acat julgustada ja nii me siis kahekesi seal pusisime. Megalahe oli!! Nüüd peaks mõtlema, kuhu veel minna uusi elamusi otsima :)
No comments:
Post a Comment