Ükskord on ikka esimene kord

See suvi on üks põnev suvi. Ei mäletagi millal ma nii lühikese perioodi jooksul niipalju asju esimest korda tegin :D Tõele au andes, on osad neist küll ka sellised patuga pooleks esimesed, ehk siis gümna ajal sai tehtud aga täiskasvanuna mitte. Aga ütlemata põnev on ikka ja ma olen hästi tänulik, et mul sellised võimalused avanenud on :)

Ma võistlen 2 hobusega sel hooajal. (Varem olen vaid ühel võistlusel teinud 2 hobusega stardid.)
Üks on mu enda noor Aca. Temast on uskumatult vahva tegelane kasvanud. Pool aastat Jõgeval tegi imesid ja ma tõesti naudin temaga sõitmist. Ta ei ole kiire võiduhobune, aga ta on see, kes on andnud mulle väga palju enesekindlust tagasi. Ja ma loodan, et kunagi annab ta seda enesekindlust veel mõnelegi lapsele või täiskasvanule.
Teine, kellega mul on au võistelda, on Pfeer. Tema omanikuks on üks minu õpilane ja ma olen iga ihurakuga tänulik, et ta lubab mul Frediga sõita ja võistelda. Ma olen tänulik selle võimaluse eest ja õnnelik ka. Fredi on ka just selline hobune, kes annab enesekindlust ja sõidurõõmu. Ei ole maailma kõige lihtsam või pehmem sõita, aga ta on mõistlik ta turvaline ja tore. Ja ta tõesti õpetab oma sõitjat. Temaga ma tunnen, kuidas mu oma vead mulle vastu näppe lajatavad. Kui ei keskendu ja olen lohakas, siis on tema ka lohakas koos minuga. Kui ma ise panustan, siis tema annab enda osa ka.

Koos selle võistlemisega ongi mul selle suvega kogunenud hulgi uusi kogemusi ja neid tuleb veel juurde.
Ma käisn esimest korda Ruila platsil võistlemas. Täitsa tore oli ja mõlemad hobused olid supertublid.
Ma käisin esimest korda Juurimaal võistlemas, kus sõitsin 4 nulliringi 2 hobusega kokku ja kukkusin esimest korda võistlustel alla. Õnneks peale finišit :D See oli ka esimene kukkumine, mis ei tekitanud minus umbusaldust hobuse vastu, sest see oli nii tobe juhus ja poole kohaga mu oma lollus.
Esimene kord Vändra karikal. Seal sai muru peal Acaga 2 sõitu sõidetud ja saime ka esimesel autasustamisel temaga käidud.
Esimene kord on mul porshe sarja sõita.
Esimene kord omaette trenni tehes 105cm hüpata.
Esimene kord Hiiumaal, Kärdla Ratsupäevadel võistelda.
Ja plaanis on veel minna Tartusse ka :)

Aga mis minu jaoks kõikse olulisem... alates sellest ajast, kui ma ülikooli läksin, on mul olnud nüüd viimased 2 hüppetrenni sellised, kus mu käed ei värise ja süda pole paha. See on olnud minu unistus oi ooooooi kui pikka aega, et ma saaks sõita 90cm nii, et ma ei karda. Täna parkuuri sõites olin väga liimist lahti ja ei suutnud ennast kuidagi kokku võtta ja Frediga jutu peale saada. Tegin vigu. Aga ma ei kartnud tõkkeid. Vändras Acaga 90 sõites oli ka mõnus tunne, sest olgugi, et ta ei liikunud üldse ja me vaata et roomasime tõkkest tõkkeni, siis see kõrgus ise ei olnud enam hirmus. Ja see on nii tore :)