Mina leidsin ka kogemata keskendumise üles :D

Kuidagi läks nii, et peale niidu võistlust ei jõudnud ma Acaga treeneriga trenni. Vähemalt pole mul väga eredaid mälestusi ühestki trennist.
Tartusse läksin Frediga täiesti puusalt, ilma ettevalmistuseta ja enne horsekat sai fretsiga tehtud 1 trenn, kuid Acaga jäi kuidagi paus sisse.
Siis muutus Järvel erakate trennisüsteem ja G-ga nad enam ei hüpanud ning seega polnud ka mul enam kuidagi head trenniaega. Ühel hetkel võtsin end kokku ja kõksisin üksi, aga õiget maiku selles ikka pole. Vähemalt sain natukenegi pusida ja käe sooja.. ei, pigem ikka leige hoida.

Nüüd siis oktoobri lõpus õnnestus mul ka G-ga lõpuks hüppetrennid saada. Esimene trenn peale pausi oli üsna ligadi logadi. Üksikud hüpped soojendusel olid veel täitsa okei, aga esimene rada... Õhhhhh... jube. Ei saanud rütmi paika, ei näinud sammu ja siis veel 107 häda. Palusin kõrgemaks ka tõsta, et oleks 90 peal, sest seda on plaanis jürri võistlema minna. Teist korda sõites ajasin "traktorile" natukese vihasema hääle sisse ja ehkki ta veidikese kiirustas, siis vähemalt püsis ta rütmis ja enam-vähem jala ees ja siis oli palju parem hüpata.

Ja siis oli eile.
Eile oli üks tuli takkus päev. Töölt jooksin poissi otsima. Sain ta kätte, kimasime talli. Treiku sappa ja ülevaatusele, siis kähku tagasi tõkkeid tassima, sest G-l oli pärast kiire ja ma hüppasin üksi. Siis juba tulid mu eratrennilised. Parkuuri panek oli pooleli, maneez oli rahvast punnis ja mul olid "kõrvad" ka kodus. Oiijahh. Nii kehva trenni pole ma jupp aega andnud ja nii jäi kripeldama. Nagu kiuste oli Aca ka põrsas ja pressis julmalt oma ratsaniku paremst jalast läbi ja vajus jõhkralt paremale ära. Minu jaoks päästis selle trenni teine sõitja, kes sai vähemalt korraks oma raskuse paika kanna peale ja sealt ka tasakaalu ja rütmi kätte.
Kui nad jalutama hakkasid tassisin kähku veel ühe okseri paika ja ronisin sadulasse. Noo oli ikka mauk see Aca alguses. Veidi pusisin ja üllatavalt ruttu sain ta päris mõnusaks.
hakkasime hüppama. Traavitõke muudkui tõusis ja tõusis. Galopis tulles tõstis G veel ja korraks võttis täitsa kõhedaks, aga surusin oma ärevuse alla ja keskendusin sellele, mida mina ise tegema pean- hoia rütmi, hoia impulssi ja sõida siis, kui näed sammu ja tead, mida tegema peab. Okseritega oli alguses pusimist, aga siis sain tunnetuse paika.
Tulin rada. G oli tõkkeid üsna lahke käega kõrgeks pannud. Püüdsin ennast nii hästi kokku võtta, kui ma vähegi oskan. Mõtlesin oma tegevusele. Hoia rütmi, oota tõket. Sõida siis, kui näed, kuhu sa sõidad, Hoia külma närvi. Peale maandumist kohe keha paika, ei loperda peale tõket.. Vaata kaugele ette ja hoia silmad järgmisel tõkkel..
Ja esimest korda vist üldse ma päriselt suutsingi kogu ärevuse ja muretsemise kõrvale panna ja päriselt tehagi kõiki neid asju. 1 tõkkel küll käkerdasin ja lükkasin ta liiga põhja ning see tuli alla, kuid järgmistel parandasin oma vead ära. See oli nii nii hea tunne peale parkuuri. Tõesti.. See oli verstapost. Kui nüüd saaks kuidagi nii, et ma tihemini suudaks ennast niimoodi kokku võtta, vot siis oleks päriselt äge :D

TIHS ehk Tallinn International HorseShow 2018

Eelmisel aastal vabatahtlikuna tundsin, et see etapp minu elus on läbi ja rohkem ma seda rallit kaasa ei sõida. Päriselt ma oma sõnu sööma ei ole pidanud aga no nii poole kohaga. Horsekast kõrvale ei jäänud ma ka seekord. Osalesin, aga hoopiski võistlejana.

2018 on olnud väga tegus aasta ja esimest korda õnnestus mul harrastajate Porshe sarja kaasa sõita. Hooaeg oli õpetlik ja põnev. Sain mõne tutiku, mõne hea ja mõne kibeda kogemuse. Viimane õnnestunud start Tartus tõi mulle ka pääsme Saku Halli liivale.

Esimene tööpäev peale horseka nädalavahetust oli kuidagi kummaline tunne. Aastaid on olnud see esmaspäev kohutavalt raske ja väsinud olla, sest seljataga on 4 päeva meeletut rassimist.  Seekord oli aga päris okei olemine. Natuke kummaline ja veider. Natuke rõõmus ja natuke kurb.

Aga sõidust endast siis ka. Rada oli täitsa okei. Kõrgus ei olnud laes, vist. Ma ausalt ei hakanudki seekord tõkke kõrvale seisma, et mõõta, kas on triiki v mitte. Sel polnud tähtsust. Vahed olid kõik pikad, peale viimase sirge, kus oli 4 sammu+ süsteem. 2 okserit oli vaja ekraani hüpata ja teine neist tuli mul alla ka. G tegi ka video ning häbi ma endale ei teinud. Hea seegi. Alla ei kukkunud ja välja ei tõrkunud. Sellest ühest kukkunud latist on hirmus kahju. Otsest põhjust nagu ka ei olnud. Lihtsalt hobune pani jalad varem maha. See on üks ratsasportlaste vältimatuid õppetunde.. kuidas time tulla selle tundega, kui sinu partner justkui oleks sind alt vedanud. Ja siin on rõhk sõnal JUSTKUI, sest ega me ju ei näe hobuse sisse, et mis täpselt juhtus, et tal ei õnnestunud mingist olukorrast puhtalt välja tulla. Aga fakt on ka see, et see väike kibe torge ikkagi on. Kui ise käkerdad, siis on vähemalt kelle peale tige olla. Hobuse peale nagu ei saa ju tige olla :D

Tänaseks on horsekast juba jupp aega möödas. Tunded ja mõtted on saanud settida. Kui ma sellele päevale tagasi mõtlen, siis tegelikult oli ikka päris äge kogemus. Samas jäi ehk ka palju asju, mida ma ise oleks saanud veel palju palju paremini teha. Ja mul on tegelikult mega hea meel, et vähemalt siiamaani on mul motivatsioon ikka väga laes.
Täna ma enam Frediga ei sõida. Olen kogu hingest tänulik, et see võimalus mul oli. See oli ilmselt õige asi õigel ajal :) Nüüd teen ma niipalju trenni Acaga, kui ma jõuan ja trenni teha on äge :)

Milliseks järgmine hooaeg kujuneb, ma täna veel öelda ei julge. Kindlasti tahan mõned parkuurid võistelda ja ilmselt tahaks ka porshe sarja Acaga kaasa sõita. Kindlasti tahan aga kolmevõistlust sõita :D Selles olen ma päris päris kindel, sest see üks kogemus oli ikka megaäge :)