Kuidagi läks nii, et peale niidu võistlust ei jõudnud ma Acaga treeneriga trenni. Vähemalt pole mul väga eredaid mälestusi ühestki trennist.
Tartusse läksin Frediga täiesti puusalt, ilma ettevalmistuseta ja enne horsekat sai fretsiga tehtud 1 trenn, kuid Acaga jäi kuidagi paus sisse.
Siis muutus Järvel erakate trennisüsteem ja G-ga nad enam ei hüpanud ning seega polnud ka mul enam kuidagi head trenniaega. Ühel hetkel võtsin end kokku ja kõksisin üksi, aga õiget maiku selles ikka pole. Vähemalt sain natukenegi pusida ja käe sooja.. ei, pigem ikka leige hoida.
Nüüd siis oktoobri lõpus õnnestus mul ka G-ga lõpuks hüppetrennid saada. Esimene trenn peale pausi oli üsna ligadi logadi. Üksikud hüpped soojendusel olid veel täitsa okei, aga esimene rada... Õhhhhh... jube. Ei saanud rütmi paika, ei näinud sammu ja siis veel 107 häda. Palusin kõrgemaks ka tõsta, et oleks 90 peal, sest seda on plaanis jürri võistlema minna. Teist korda sõites ajasin "traktorile" natukese vihasema hääle sisse ja ehkki ta veidikese kiirustas, siis vähemalt püsis ta rütmis ja enam-vähem jala ees ja siis oli palju parem hüpata.
Ja siis oli eile.
Eile oli üks tuli takkus päev. Töölt jooksin poissi otsima. Sain ta kätte, kimasime talli. Treiku sappa ja ülevaatusele, siis kähku tagasi tõkkeid tassima, sest G-l oli pärast kiire ja ma hüppasin üksi. Siis juba tulid mu eratrennilised. Parkuuri panek oli pooleli, maneez oli rahvast punnis ja mul olid "kõrvad" ka kodus. Oiijahh. Nii kehva trenni pole ma jupp aega andnud ja nii jäi kripeldama. Nagu kiuste oli Aca ka põrsas ja pressis julmalt oma ratsaniku paremst jalast läbi ja vajus jõhkralt paremale ära. Minu jaoks päästis selle trenni teine sõitja, kes sai vähemalt korraks oma raskuse paika kanna peale ja sealt ka tasakaalu ja rütmi kätte.
Kui nad jalutama hakkasid tassisin kähku veel ühe okseri paika ja ronisin sadulasse. Noo oli ikka mauk see Aca alguses. Veidi pusisin ja üllatavalt ruttu sain ta päris mõnusaks.
hakkasime hüppama. Traavitõke muudkui tõusis ja tõusis. Galopis tulles tõstis G veel ja korraks võttis täitsa kõhedaks, aga surusin oma ärevuse alla ja keskendusin sellele, mida mina ise tegema pean- hoia rütmi, hoia impulssi ja sõida siis, kui näed sammu ja tead, mida tegema peab. Okseritega oli alguses pusimist, aga siis sain tunnetuse paika.
Tulin rada. G oli tõkkeid üsna lahke käega kõrgeks pannud. Püüdsin ennast nii hästi kokku võtta, kui ma vähegi oskan. Mõtlesin oma tegevusele. Hoia rütmi, oota tõket. Sõida siis, kui näed, kuhu sa sõidad, Hoia külma närvi. Peale maandumist kohe keha paika, ei loperda peale tõket.. Vaata kaugele ette ja hoia silmad järgmisel tõkkel..
Ja esimest korda vist üldse ma päriselt suutsingi kogu ärevuse ja muretsemise kõrvale panna ja päriselt tehagi kõiki neid asju. 1 tõkkel küll käkerdasin ja lükkasin ta liiga põhja ning see tuli alla, kuid järgmistel parandasin oma vead ära. See oli nii nii hea tunne peale parkuuri. Tõesti.. See oli verstapost. Kui nüüd saaks kuidagi nii, et ma tihemini suudaks ennast niimoodi kokku võtta, vot siis oleks päriselt äge :D
No comments:
Post a Comment