Eelmisel aastal vabatahtlikuna tundsin, et see etapp minu elus on läbi ja rohkem ma seda rallit kaasa ei sõida. Päriselt ma oma sõnu sööma ei ole pidanud aga no nii poole kohaga. Horsekast kõrvale ei jäänud ma ka seekord. Osalesin, aga hoopiski võistlejana.
2018 on olnud väga tegus aasta ja esimest korda õnnestus mul harrastajate Porshe sarja kaasa sõita. Hooaeg oli õpetlik ja põnev. Sain mõne tutiku, mõne hea ja mõne kibeda kogemuse. Viimane õnnestunud start Tartus tõi mulle ka pääsme Saku Halli liivale.
Esimene tööpäev peale horseka nädalavahetust oli kuidagi kummaline tunne. Aastaid on olnud see esmaspäev kohutavalt raske ja väsinud olla, sest seljataga on 4 päeva meeletut rassimist. Seekord oli aga päris okei olemine. Natuke kummaline ja veider. Natuke rõõmus ja natuke kurb.
Aga sõidust endast siis ka. Rada oli täitsa okei. Kõrgus ei olnud laes, vist. Ma ausalt ei hakanudki seekord tõkke kõrvale seisma, et mõõta, kas on triiki v mitte. Sel polnud tähtsust. Vahed olid kõik pikad, peale viimase sirge, kus oli 4 sammu+ süsteem. 2 okserit oli vaja ekraani hüpata ja teine neist tuli mul alla ka. G tegi ka video ning häbi ma endale ei teinud. Hea seegi. Alla ei kukkunud ja välja ei tõrkunud. Sellest ühest kukkunud latist on hirmus kahju. Otsest põhjust nagu ka ei olnud. Lihtsalt hobune pani jalad varem maha. See on üks ratsasportlaste vältimatuid õppetunde.. kuidas time tulla selle tundega, kui sinu partner justkui oleks sind alt vedanud. Ja siin on rõhk sõnal JUSTKUI, sest ega me ju ei näe hobuse sisse, et mis täpselt juhtus, et tal ei õnnestunud mingist olukorrast puhtalt välja tulla. Aga fakt on ka see, et see väike kibe torge ikkagi on. Kui ise käkerdad, siis on vähemalt kelle peale tige olla. Hobuse peale nagu ei saa ju tige olla :D
Tänaseks on horsekast juba jupp aega möödas. Tunded ja mõtted on saanud settida. Kui ma sellele päevale tagasi mõtlen, siis tegelikult oli ikka päris äge kogemus. Samas jäi ehk ka palju asju, mida ma ise oleks saanud veel palju palju paremini teha. Ja mul on tegelikult mega hea meel, et vähemalt siiamaani on mul motivatsioon ikka väga laes.
Täna ma enam Frediga ei sõida. Olen kogu hingest tänulik, et see võimalus mul oli. See oli ilmselt õige asi õigel ajal :) Nüüd teen ma niipalju trenni Acaga, kui ma jõuan ja trenni teha on äge :)
Milliseks järgmine hooaeg kujuneb, ma täna veel öelda ei julge. Kindlasti tahan mõned parkuurid võistelda ja ilmselt tahaks ka porshe sarja Acaga kaasa sõita. Kindlasti tahan aga kolmevõistlust sõita :D Selles olen ma päris päris kindel, sest see üks kogemus oli ikka megaäge :)
No comments:
Post a Comment