Kõvad mutid ja kutid need võistluste korraldajad..

Eile sai peetud Päkapikkude Jõuluralli Järve tallis. Esimene aasta kui ma vastu jõule sellist võistlust korraldan ja ma ei tea kas sellest, et lisaks võistluse koormusele on ju ka tööl aastalõpu sagin ja kodus ka, aga ma olen omadega täiesti läbi. Ma olen ennegi võistlusi teinud aga ma ei mäleta, et ma nii surnud oleks olnud.
Aga peetud ta sai ja äge oli tegelikult. Lapsed olid kostüümidega vaeva näinud ja 5 ägedamat kostüümi said lisakommi ka pihku. Iga start sai toblerone šokolaadi ka. Esialgu oli mõte, et anname vaid puhastele sõitudele, aga poes kommihunnikut kärru ladudes hakkasin mõtlema, et mis ma selle ülejäänuga ikka teen. Ostan ju kõigile ja las saavad kõik :)

Sedakorda asja orgunnides olin ma kuidagi eriti optimistlik, kui nii võib öelda. Ise ma küll sõnastasin selle nii, et panin paari asjaga haledalt pange, aga head sõbrad korrigeerisid mu väljaütlemist ning jäime kõik nõusse, et ma olin optimistlik :D
Ajakava oli see asi, millega ma kõrbesin. Juhtimisrajal oli meil megapalju lapsi ja ma ei tea miks ma endale ette kujutasin, et nad saavad 2 minutiga oma raja sõidetud. No ei saa. Kohe kuidagi ei saa :) Olen ju ometi varem teinud ka sellist asja ja ma ei saa aru kuidas ma nii pange panin optimistlik olin. Aga hoolimata võistluse venimisest, muudest viperustest ja mega külmast ilmast, olid inimesed rõõmsate nägudega ja virinat kuulda ei olnud. Üks "poniemme" (loe: ema, kelle lapsel on oma poni ja kes toetab oma last hästi palju ratsutamise osas. Ise ei sõida aga muidu toimetab usinalt poniga) võttis kohviku tegemise ka oma peale ja meil oli laia valikuga süüa ja juua. Erinevat kohvi isegi sai ja PÄRIS VAHVLEID :D

Teine asi, millega ma eksisin, oli mu enda võime samal päeval startida. Andsin end Acaga 90 ja 100 üles, et koduseinte vahel esimest meetrit proovida, aaaaaga sõitmata ta jäi. Ei ole minul niipalju jaksu või sportlikkust, et ise peakorraldaja rollis olles veel võistlema minna. Minu jaoks on hüppamine ikka korralikku energiat ja keskendumist nõudev asi. Ma tundsin, et ma oleks Aca suhtes eriline tropp, kui ma poolpidusena laseks tal ennast üel tõkete tassida, kui ma ise keskenduda ei jaksa. Otsus oma sõitudest loobuda ei seganud õnneks kedagi. Saimegi varem õhtale.

Aga päev oli kokkuvõttes edukas ja tore. Lapsed olid vahvad ja ehkki mõnel oli raske, siis paar eriti eredat pärli oli ka. Üks G õpilane Joycega ja minu omadest 2, kes tegid kõvasti paremad sõidud, kui nad seda trennis kunagi teinud on.



Natuke trennijuttu ka.

viimane teisipäev enne võistlusi oli mul endal ka hüppetrenn. Enne seda olin aga nädal otsa komandeeringus ja hobuse selja ei saanud. Enne komandeeringut aga ka palju sõitma ei jõudnu. Teisipäevane trenn oli aga FUN FUN FUN!!!
Alguses oli Aca suht vastik. Eest kangutas ja jube energiat täis. Sõitsin lihtsalt jalaga ja ei hakanud selle kangutamisega üldse mässama. Otsisin head rütmi. Seda on temaga viimasel ajal üha lihtsam leida ja seega asendus esimene vastik tunne kohe mõnusa rahuloluga, et hobune jookseb hästi rütmis ja annab energia mõnusalt mulle kontrollida.
Hüppamist alustame me traavihüpetega ja kohe esimesel katsel lajatas Aca sellise paugu. Pärast tõmbas natukese küüru selga ja mängis. See oli nii naljakas. Edasi läks samas joones. Tõkkele läks peale üliinnukalt ja paugatas nagu oleks tal vedrud all. Ma pidin elueest kinni hoidma. Ainult keera peale ja hoia kinnni. Väga väga kergelt hüppas oma kehaehituse ja massi kohta :D

Sõitsime 90 rada. Selleks hetkel oli ta natuke jõudnud auru välja lasta ja enam niiväga ei tuuseldanud. Ise ma ka jäin loorberitele puhkama ja ei sõitnud korralikult, mistõttu tulid mõned hüpped väga alt. Vigade paranduseks palusin G-l suts tõsta, sest kõrgus ise tundus mulle väga mugav ja Aca ei pööranud ka tõketele just liiga palju tähelepanu.
Kõrgemaks sõiduks võtsin parema tempo ja rütmikama liikumise. Aca on siiski üks tugeva kehaehitusega (loe: paras tümikas) ja mitte just maailma kõige kergejalgsem, seega on tal vaja elavamat liikumist, et hüppamine oleks lihtsam. Osad tõkked olid kerkinud ja osad mitte. Aca hüppas väga hästi. G tõstis esimese, mida parkuuri jooksul tuli pärast veel 2x hüpata peale esimest ületust 110cm peale ja nii ma siis see trenn hüppasin Acaga meie lattaia rekordi :) Esimesel korral väiksemast pöördest peale sõites tundus veidi suur, aga mõtlesin rütmile ja oma jalgadele. Acal oli see mõnus olemine, nagu tal on siis kui ta hea meelega hüppama läheb, niiet tundsin et saan teda usaldada. Ta hüppas NII HÄSTI. Palju energiat, hea liikumine. Mitte mingit kõhklust mitte ühelgi ajahetkel. Süsteemi teine oli ka täitsa tõkke moodi ja sinna Aca tegi nii suure hüppe, et hea et ma külge jäin. Peale seda oli 6 sammu ja kohe see 110 lattaed otsa. Rütm püsis ja poiss paugutas. Mul oli kriips kõrvuni :)

Ma olin nii nii rahul peale trenni ja võibolla ma kujutan omale ette, aga tundus, et Aca ka. sõgasin ja mudisin teda kümmiharjaga pärast ja sai porksi ka. Täielik musiloom :)