2018- Sõit ameerika mägedel

Head Uut Aastat!!

2019 ongi käes. Täitsa metsik millise hooga see 2018 mööda sai. Kuhugile kuupäeva kirjutades ma ei jõudnudki päriselt ära harjuda, et on vaja 2018 aastaks märkida aga nüüd on juba uus aasta käes ja vaja uut numbrit kirjutada.

Aastale tagasi mõeldes on hea meel tõdeda, et hea aasta oli. Eks viperusi ja huvitavusi tuli ka ikka ette, aga seekord oli head ikka kuhjaga rohkem. Seda kõike öeldes on väike hirm ikka nahavahel, sest maailm armastavat ju tasakaalu ja ei taha oma head õnne ära sõnuda, aga headest asjadest peab ju rõõmu ka ikka tundma :)

Üks suuremaid asju oli seljavaludest vabanemine. Sain õige spetsialisti juurde ja see 140.- vastuvõttude eest on üks paremini investeeritud raha üldse! Eks ma pean oma selja eest hoolitsema ka ja olengi seda järjepidevalt teinud. Aga oiii kui hea on neid vilju nautida. hea on liikuda ja olla ilma valuta. Hea on ratsutada :)

Koos valuvaba eluga sain jälle ratsutama hakata ning seda kohe erilise hooga. 2018 võistlesin ma vist rhkem kui eelneva 10 aasta jooksul kokku. Käisin võistlemas kohtades, kuhu mul seni pole asja olnud ja see oli ütlemata äge. Ruila, Pärnu, Tartu, Hiiumaa ja Saku Hall. Minu jaoks vägagi uhke nimekiri.

Tööga tuleb ju ka armastus ja mu oma Aca-mees kasvas mulle ikka väga südame külge kinni. See on nii mõnus tunne, kui istud hobuse seljas ja kindel on olla. isegi siis , kui ta mõnd tõket liiga suure kaarega hüppab või siis hoopisi vaatama jääb. Või kui ta ehmub ja võdiseb millegi peale. Ma täitsin lõpuks ometi oma aastaid sihiks olnud eesmärgi ja saan sõita 90cm rada ilma ärevuse ja hirmuta ning sain ka 3V maitse suhu. Tegin ka esimese stardi 3V-ses ja jäin isegi ellu. Kobadega ja läbi pisarate, aga ikkagi hakkama sain. Ja tegelt oli megaäge :D

Ratsakooli areng on tuure maha võtnud, sest kasvada pole väga enam kuhugi. Või tegelikult oleks, aga ma ei taha. Nüüd otsin stabiilsust ja kvaliteeti. Ostsin mitu hobust ja varustust ja eks ole näha mis uutest hobustest saab. Tunniplaanid on üsna hea täituvusega ja kool toidab end ilusti ära. Natuke on kodukorra kallal vaja nokitseda, et süsteemid paika loksuksid aga laias laastus oli ratsakoolile ka edukas aasta.

Maja ei edenenud niipalju, kui oleks soovinud, aga päris paigal ka ei püsinud. Sees on kerkinud mõned seinad ja aed sai üles küntud maakütte panemiseks. Mõned asjad kohe venivad ja see ajab hinge täis, aga no mis sa ikka teed. Püüan hoida fookust headel asjadel ja siis on meel kohe rõõmsam :)


Natukese tõrva oli ka ikka kogu selles meepotis ja kui juba kokkuvõtet kirjutada, siis tuleb ju kõik ikka kirja panna.
Oli juhuseid, kus inimesed tegid mulle täiestia rusaamatuid otsuseid ja liigutusi. Tore on selle juures see, et ükski neist ei kõigutanud mind sugugi nii palju, kui veel mõni aeg tagasi oleks kõigutanud. See asjaolu on mulle endalegi üsna meeldiv üllatus, et need kahtlased lükked nende poolt, keda ma justkui usaldusringi lugesin, ei haavanudki mind. Tundub, et see mantra pidev korrutamie hakkab lõpuks endale ka külge jääma ning veendumus, et havad sõnad ja õelad teod kannavad sõnumit autori, mitte adressaadi kohta, on lõpuks ka minu hinge imbunud. Igatahes on see väga väga VÄGA vabastav ja naudivad ideoloogia ning ma püüan seda endas iga päev üha tugevamalt kanda :)

Ise astusin ka mõne reha otsa, aga noh.. mõnikord me võidame ja mõnikord õpime :) Sain oma õppetunnid ja olen nüüd targem. Püüan kogu hingest neid elu õpetusimitte unustada, sst muidu tuleb need ämbrid taas läbi kolistada ja no mitte ei tahaks :D

Vot selline äge aasta oli. Valust vaba, sportlik, võistluslik ja tohutus koguses eneseusku andev. Olen tõesti tänulik kõige selle ägeduse eest, mille osaliseks ma 2018 aastal sain!