Käisin lõvikonservi söömas- 2019a esimene krossiproov tehtud :)

13-14 aprill toimusid avatud krossipäevad. 13. Kosel ja 14 Niitväljal. Panin end Kosele kirja.
JB tuli Maiamiga ka ja K oli nõus meile autojuht olema. (oiii ma olen enda peale kuri, et ma nende lubadega kuidagi hakkama pole saanud ja asi seisab :s)

Juhtus nii, et reedel ei jõudnud ei mina ega K Acaga sõitma, seega poiss puhkas. Mitte et ma seda juba eelnevalt ei teaks, aga puhkepäev enne mingit uut või vaimset pingutust nõudvat üritust ei ole Aca puhul üldse hea lahendus, sest tal on siis energiaülejäägid ja ta läheb päris sapsu täis. Püüdsin asja huumoriga võtta ja lõõpisin, et ohh nalja hakkab saama.. Sisimas lootsin, et äkki ikka väga palju ei saa. Sai aga ikka küll :D

Aga alustagem algusest.
Ajakava nägi ette mõnusa ajavaru hobuste laadimiseks, sest ei Aca ega Maiami pole mingid laadimisprofid ja seega jätsime omale aega rahulikuks toimetamiseks. Ma olen küll viimasel ajal käekõrval tööga tegelenud selle Aca laadimise teemaga aga ega ma suurt tulemust selle lühikese aja peale ei oodanud. Minu üllatuseks kandis seni tehtu päris head vilja. Küll just selle piirini, kuhu ma maatööga jõudnud olen, seega päris üksi ta autosse ei jalutanud, aga ikkagi oli kogu see protsess päris meeldiv, võrreldes viimase laadimisega :)
Esiti proovisin, et kui ma seisan rambi kõrval ja suunan ta treikusse, siis kas läheb õnneks. Läks poole peale ja siis avastas, et ma ei tulnud kaasa ning tuli tagurpidi tagasi. Järgmisel katsel läksin ikka ise ka triukusse sisse ja ta tuli ilusti kaasa. Maiamile panime korde toeks ja ka see läks üllatavalt valutult.

Kosele jõudes juhatati meid krossiplatsi juurde parkimisalale. Võtsime hobused maha panime sadulasse ja seiklus algas.
Saduldamise ajal suutis Aca end veel enam-vähem koos hoida. Jalutamine parklast platsile oli okei aga sinna jõudes oli seal veel 2 ratsanikku oma loomadega ja inimesi ja asju ja Aca läks päris pöördesse :D Kekutas ja keksis omajagu. Mingiks ajaks oli mul täitsa pabin hinges, et kuda kurat ma peaks sellise allumatu dünamiiditünniga hüppama minema. Püüdsin ringi peal teda traavis edasi sõita ja talle tegevust anda. Õige pea selgus, et galopis on isegi parem üleliigset energiat välja lasta ja nii me seal tiirutasime. Galopis ei tee ta nii järske haake ja keksimisi ka niiet jäin ellu. Soojenduse lõpuks oli juba rihm :D

Hakkasime siis hüppama. Kohe esimene herdel tundus mulle nii suur, et keps hakkas värisema. Meie pundis oli peale minu ja maiami veel üks suurem hall hobune ja üks ponipunn. See poni võttis kohe suuna tõkkele ja lendas sealt üle nagu püssikuul. Kui tema sai, peaks me ka saama ja nii ma Aca sinna peale juhtisin. Viimase fulee ajal ta korra ikka kõhkles ja tahtis paremale mööda põigata, aga kuna mul oli tang peal ja olime juba väga lähedal tõkkele, siis päris mööda ta ei saanud. Hüpe sattus tõkke serva kõrgemasse kohta ja sain korraliku õhulennu. Raul naeris veel, et vaata kus paugutab. Teiseks kateks oli Aca juba pihta saanud, mis toimub ja tõmbas ise tõkke peale ja hüppas väga hea enesekindlusega. Megamõnus tunne oli!

Järgmise tõkke ees võttis mul jälle jala veits pehmeks. Aca ilmselt tundis ka minu võbinat ja esimesel katsel oli natuke ettevaatlik ning sättis end tõkkele lähedale. tal on mingi teema sellega, et kui päris kindel ei ole, siis igaks juhuks on vaja asja võimalikult lähedalt näha enne kui ära tõukab :D Aga ära ta tõukab ja see on väga kena temast :)

Edasi tuli kaste ja pargipingi moodi asi ja veel mitmeid erinevaid tõkkeid. Aca oli super. Ma sain selle õige ja hea sääre ees galopitunde kätte. Sain lühendada ja edasi saata nii, et ta jäi jala ette ja ümaraks.
Ma ootasin kogu aeg, et ta esimestel kordadel passib puidu värvi asju, nagu see oli eelmine aasta võistlustel, aga meeldiva üllatusena hüppas ta kõiki meile ette antud asju väga mõnusalt.
Üks puuriit oli minu jaoks ikka suur, ehkki väidetavalt oli see ka samas kõrgusklassis meie ülejäänud tõketega. Tundus hulga suurem. Mina pabistasin, Aca läks küll põhja, aga hüppas ilusti mõlemal korral.

Kaks asja olid rasked ka. Ühe neist saime tehtud, teine jäi kodutööks. Künka otsas palk oli esimene puremine. Sellise tõkkega madistasin esimest korda koordis harjutades pikalt. Seekord Raul hüüdis, et mäest üles sõida edasi ja ma sõitsin. Palgi ees pani Aca aga plokki, sest sellise hoo pealt ta ei jõudnud tõkke taha näha või ma ei tea mis häda tal sellega on, aga igatahes ta keeldus. Katse kaks oli sama. Siis lõi endal pea selgeks ja teadsin, et pean tegema nii nagu minu hobusele vaja on, mitte teda hooga sinna sisse kütma. Läksin rahulikult traavis peale, Aca sai rahulikult vaadata ja üle ta sealt vupsas. See palk tundus oluliselt kõrgem, kui koordi künkapalk, aga ma tean Aca jõudu ja võimeid ning ta jaksab isegi väikese hoo pealt sellisest asjast üle astuda, kui ta saab olukorrast selguse ja tal on aega vaadata, kuhu oma jalad peale maandumist panna. Tulin korra veel traavis ja siis juba galopis ka. Neljas edukas katse oli juba selline, kus Aca ise tõmbas tõkkele ja ma pidin vaid kaasas olema :)

Tegemata jäi aga allahüpe. Ma ise olin väga väsinud ja Acat sundida pole minul väga ei jõudu ega julgust. Ta on suur ja tugev ja kui ta ei taha, siis minu jõud juba üle ei käi. Väiksemast astmest saime alla aga suurem jäi meil tegemata. Üles hüppas okeilt, aga alla ta kartis minna.
Nüüd oleme koduste küngaste otsas kõvasti ronimas känud ja kui esimestel kordades oli ta pigem ebakindel, siis mida aeg edasi, seda julgemalt ta ronib :)

Ootan juba uut krossitrenni, et saaks veel enesekindlust juurde nii endale kui hobusele. Ka maastikule kõndima olen jõudnud. Niiet töö käib :)