Ükspäev käisin Auto 100 kontoris auhindade järel. Kes mind teab, see teab, et mina juba naljalt vait olla ei oska... aga vot see võttis küll sõnatuks. Ausõna.
Esmaspäeva pealelõunal sain kõne, et nad on seal usinalt pakkunud ja komplekteerinud ja valmis on KÕIK auhinnad kõikidele etappidele ja finaali. Et kas ma saaks järele minna. Aga et neid asju on palju ja ma peaks ikka mingi suurema autoga tulema, kui see minu oma väige wolkar.
Võtsin siis mehe suurema auto ja vurasin järgmisel hommikul kohale. Ohh sa püha püss :D mu auto sai otsast otsani nänni täis. Istmed lasin alla ja esiiste oli ka kotte täis. Metsik.
Mina oma emotsionaalsuses tänasin ette ja taha ja käsi ikka veits värises. Pärast kodus neid auhindu ära paigutades imestas mu mees ka, et ohh kurja kus on kingitused. Väiksemad asjad on nokamütsid, pusled ja värvipliiatsid. Edasi on erineva disainiga kergeid seljakotte, termostasse, joogitopse. Finaalidesse jäävad kõige magusamad palad nagu kõrvaklapid ja akupangad. Tegin omale nimekirja ja võttis ikka hinge värisema küll. See on mulle esmakordne kogemus sellist sarja korraldada ja leida sponsoreid võistlusi toetama. Ühekordse võistlusega on kuidagi lihtsam. Mahud on väiksemad. Kogu seda kuhja kodus imetledes olin lihtsalt kogu hingest tänulik ja õnnelik, et asjad on nii, nagu nad on :)
Täna sai siis peetud juba III etapp ja sedakorda jälle skeemitasime. See organiseerimise töö on ikka päris väsitav. Kuniks teed ja toimetad, siis ei tundugi nagu midagi, aga kõik need pisikesed asjad mis on vaja enne joonde ajada ja siis võistluspäeval toimetada. Pärast veel koristada ja kraamida, et peale üritust jääks tall ja ümbris korda. Ütleme nii, et kui pärast kodus kahe suurema õpilasega ühe lahkumispidu pidasime (loe- jõime pokaalikese lahjat huvitavat roosat jooki), siis tundsin kuidas iga rakk kehas on väsinud. Vastutusega kaasneb pinge ja pinge väsitab. Päriselt ka.
Lisaks ponnestan ma ise ka karikasarja kaasa sõita. Esinene ks A1 skeem läks üle väga suurte kivide ja kändude. Aca oli pinges ja punnitas silmu. Tänane skeem oli palju parem. Täna aga olid ka paljud asjad teisiti kui varasemalt.
Esmalt olen ma ise viimasel ajal üle keskmise palju trenni jõudnud.
Teiseks hakkasin Acale pianissimot söötma. No ei jõua iga trenni alguses pool tundi tema keskenduma saamisega madistada. Seda stressi pole kellelegi vaja.
Kolmandaks sõitis täna lisaks minule võistelnud laps oma ABC skeemi enne mind, mitte mina ei sõitnud talle ette. See avaldas ma arvan kohe eriti palju mõju. Nii positiivset kui ka negatiivset. Kindlasti oli poiske rahulikum ja plats oli nö ära nuusutatud. Samas venis meie skeemide vahe ikka niipalju pikaks, et ta oli vässu.. kohe päris lödi võiks öelda. See pole esimene kord, kui ma seda tunnen, aga skeemi sõites on see mõju kohe eriti suur. Igas nurgas ja pöördes tunned, kuidas hobusel jalad on liiva sees kinni ja no ei ole seda särtsu ja sära. Aktiivsus oli kohe päris kehvake. Õppimise koht! Aga õppida on hea. Niimõnigi viga täna jäi hinge närima. Oma lohakused. Samas kasvab minu sees üha enam see tahe ja unistus sõita üks skeem selliselt, et endal oleks nii hea tunne sees, et vot enam paremat liikumist ei ole võimalik selle hobuse seest välja võluda. Trennis juba tuleb ette neid hetki, kus ma tunnen et ooooooooo vot nüüd jookseb hästi! Praegu on need hetked veel harvad ja juhtuvad suht koba peale. Töö ja kannatlikkus... küll neid rohkem tuleb ja saame mõlemad pihta, mida kumbki meist tegema peab, et üks suudaks nii liikuda ja teine oskaks seda küsida ja toetada.
Positiivne on see, et % oli parem kui eelmine kord. 2 kuu pärast on uus skeem, siis tahaks ka enesetunde grammike paremaks saada ;)
No comments:
Post a Comment