15-16 oli meie jaoks see kaua oodatud esimene 3V sel aastal. Seekord sai see hooaeg ikka suts varem avatud, kui viimasel võistlusel :D
Väikesed vangerdused transpordiga korraldatud ja kõikide osapooltega kõik 107 asja kokku epitud, asusid hobused reede õhtul teele. Ise kimasin koju, pakkisime oma killavoori ja pere kokku ja sõitsime hobustele järele. Kohale saime poole 11 aegu vist. Igatahes oli G just minemas ja näitas meile veel telkimiseks koha kätte.
I hakkas meie ajutist kodu lahti pakkima. Ma tegin Acale natuke pai ja lõin ka "kodu ehitamisel" kampa. Ma ei ole teab mis ajast telgis maganud. Meil on päris hea suur telk, aga madrats oli üsna nigel ja mul närvid läbi, seega magada ma ei saanud. Iga tunni või veel vähema tagant vahtisn kella. 6 paiku andsin alla ja läksin hobuseid söötma. Tundus mõtetu seal niisama külge keerata.
I päeva sooritusega jäin ma väga rahule. Skeemis oli asju, mis kripeldama jäid. Oma elu sõitu me kindlasti ei teinud. Usun, et parema tundega sõidetud skeemid on meil veel ees :) Ma olen nimelt see loll, kes otsib seda head tunnet, mitte tulemust või tutikut :D Parkuur oli vastavalt klssile pisike. Omajagu nõmedate pööretega, aga pisike. Aca hüppas hea meelega ja mul oli kriips kõrvuni. Seda osa ma nautisin. Parkuur oli ootuspäraselt puhas.
Skeemi % oli üllatavalt kobe- 70.36 Ma ise tulemusi ei vaadanud, aga tuldi ju kohe ütlema :D Püüdsin need mõtted peast ära ajada, et mitte ootusi üles kruvida ja siis pettuda, nagu niidus juhtus. Kross on meie kõge nõrgem ala.
Krossi soojendusel oli Aca supermõnus. Ei olnud närviline ega hajevil. Kuulas ja hüppas mõnuga. Starti minnes aga mured hakkasid. Esmalt ehmatas ta lippuri peale, siis oli muru sees liivane laik ja 2 tõkke juures oli fotograaf ka veel. Kõik see kokku ja minu enda otsustamatus teda nui neljaks üle suruda tõi kaasa voldi teise tõkke ees. Oiii kus ma kirusin. Pinge oli maas aga viha laes. Olin ülikuri enda peale, et ma rohkem ei võidelnud, sest tõke oli küll kitsuke, aga kõrgust ju ei olnud. Oleks pidanud ta ikka sealt kasvõi kohapealt üle lükkama. Aga mis läinud, see läinud.
3 ja 4 tõke tassis ta mind taaskord õlaga paremale minema. Olin aga ise võitlusvalis ja suunasin ikka tõkkele. Tõkke ees oli ta igati hüppamise poolt ja kalpsas üle. Mis mure selle vahepeal vingerdamisega aga on vot ma ei tea...
5 oli allahüpe ja vähemalt sellega kõik toimis. 6 oli megakitsas kaldus asjandus. Seda vahtis ka aga ma ei andnud alla ja lõpuks hüppas seda ikka väga viltu :D Ju siis oli vaja asi enda jaoks raskemaks teha.
Edasi läks juba ludinal. 7-13 tõkked olid mõnusad. Aca oli igati juhitav ja hüppas kõhklusteta. Peale 10ndat oli pikk sõit kodupoole ja korraks saime isegi päris hea hoo üles. See oli meeldiv üllatus, et sealt sellist kiirust võib kätte saada.
Kokkuvõttes olin kusagil lõpus. Lisaks tõrke miinustele sain ka aja eest korraliku portsu ja sinna see tulemus läks. Aga koht kohaks. Õppimist oli küll ja veel. Sometimes we win, sometimes we learn..
Paraku õppisin ma lisaks krossirajal pingutamisele ka seda, et korraldusel ja korraldusel on suur vahe.
See tall ja maasitk ja loodus seal on väga ilusad. Kahjuks aga sellega asi piirdus. Ei olnud seppa. Soojendusväljakult ei koristatud junne. Krossirajad olid isegi minu kogenematule silmale kuidagi... valed. Mulle tundub natuke imelik panna 70cm krossile 2ks tõkkeks kitsas tehniline takistus millele pööre on vaata et täisnurk. 4 ka täisnurk. allhüppele oli vaja eelmisets allahüppest mööda vingerdada... 6 oli veel eriti kitsas... kõik raskemd tõkked raja esimeses pooles..... Ma kuidagi arvaks, et 70cm peks selline kutsuv ja tore olema. Tõkkeid oli kokku ainult 13. See oli ka väike pettumus. Normiaeg oli selline, et ka kiired ponid ei jõudnud aega. Aega sõitsid vist vaid paar kogenud hobust.. Orfix ja Dubai vist, aga pead ma ei anna. Pole tulemusi nii hoolega uurinud. 5 koha poni sai igatahes aja eest juba miinuseid aga sõitja pärast ütles, et sõitis terve raja lapts põhjas. Kas see on päris õige 70cm rajale? Aga no kes mina olen, et siin sõna võtta eksole...
90cm raja osas oli ka kosta kriitikat. Justnimelt raskete tehniliste asjade osas. Hooaja teine võistlus ja kõrgus, mida tullakse sõitma noorte hobustega.. Aga no juu siis olid eesmärgid sellised.
Minul jäi aga kogu sellest kremplist kahjuks halb emotsioon. Ja kohe päris päris ausalt ei ole selles kuidagi osaline minu koht edetabelis. Ma ei võistle juba ammu enam tuti või tulemuse saamise eesmärgil. Mulle pakub rõõmu ja naudingut oma hobusega koos ägedate kogemuste saamine. See 70cm kross, mis peaks hobusele ka äge ja lõbus olema, oli meie jaoks nii raskelt ülesse ehitatud, et esimesel 6 tõkkel ei olnud mingit rõõmu. Hetkel on mõtted sellised, et Ecusse ma enam sõitma ei lähe. Ennemini lähen teen kusagil lähemal trenni, kui sõidan teise eesti otsa sõitma rada, kus pean oma hobust pookima. Hüpata talle meeldib ja ma ei taha, et see lust temas kaoks.
Wednesday, June 19, 2019
Sunday, June 9, 2019
Krossitrenn Niidus
Leidsin mina ikka hea aja minna niitu krossi harkutama... Keset lõõskavat päikest... Lubas ju vihma ja jahedamat ilma nädalal lõpuks aga võta näpust. Aga ilma ei saa valida, seega tuleb hakkama saada kõigega, mis ette antakse.
Treenerina kaasas oli seekord üldsei mitte krossiga ise tegelev sportlane, aga siiski elu aeg hobuste ja spordiga tegelev inimene, seega abiks ikka. Kindlasti parem, kui üksi.
Aca oli täitsa tore. Ta muutub iga korraga enesekindlamaks. Kogemusi erinevatel tõketel tuleb juurde ja ta saab aru mida mingis olukorras tegema peab. Seekord ei olnud mingit silmapunnitust tavaliste pudi värvi asjade hüppamisel. Kastid ja angaarid olid ka okei. 2 nädalane treeningpaus oli muidugi võhmale hea põntsu pannud, aga tahe joosta ja hüpata kompenseeris ilusti.
Raskeid asju oli ka.
Väga tore oli tõdeda, et allahüpped tulid väga kergelt seekord. Ei mingit muret. Ta teadis täpselt, mida vaja teha ja ei kõhelnud hetkegi. Kodutöö on vilja kandnud! Jesss :D
Samuti sai hüpatud paar päris kitsast asja ja üks natukene seanina meenutav asi.
Kitsas natuke kaldus üleni kinnina nagu plaat.... ma ei oska seda väga kirjeldada... Lähenemine sellele oli minu jaoks päris ebamugav. Hüppasine 2 üleshüpet mäkke, siis üsna järsk mäest alla minek ja mitte just väga pikk pealesit sellele kitsale jubinale. Esimese korraga saime hakkama!! Aca veidi vaatas, natuke võttis hoogu maha j läks päris põhja aga hüppas keskelt ja ei vajunud kuhu poole ära. Sai pikad paid :)
Teine kitsas asi oli kolmnurk, mis oli päääris suur minu jaoks. 80cm krossis seda tõket kindlasti sees ei olnud eelmise aasta sügisel. Laiemas otsas oli veel koonus kah tõkke peal. Combo mida hüppasime oli: Palk tasasel maal. Siis laugest mäest üleshüppe ja natukene küüruga palk mäest üles. See oli ka meile esimese katsega raske tõkke aga kui Aca sai pihta mida teha ja mina oma jalad ka vastu külge pandud, siis hüppas juba mõnuga. Edasi mäest üles ja siis hpe üle piiiiisikese palgikese mäest alla. Edasi üsna laugelt mäest alla ja siis see komnurk. Mul endal oli küll võbin sees, aga panin jala kindlalt vastu ja julgustasin häälega ning üle me saime.
Kolmas kitsam asi oli palkidest kolmik, mis oli eest kitsam ja tagant laiem, ehk siis meenutas natuke seanina moodi asja, millega me koordis hakkama ei saanud. Juhtisin ise hoolega ja seal ei olnud mingit tunnet, et Aca mõtleks või kahtleks. Läks ja lendas :)
Raskusi pakkus meie tavaline komistuskivi, ehk tõke künka otsas. Videolt pärast vaadates oli see palk-asi ikka päris väike aga enne pidime 3 korda seal seisma jääma, kui Aca taga oleva olukorra ära kontrollis ja siis üle vupsas. Ei ole tal seda usaldust tundmatu maapinna suhtes ja sellist kindlust ei ole, et silmad kinni tundmatusse hüppaks. See on asi, illega kord tööd teha. Paar künkakest seal tagumise vana platsi ümber on. Vaja pinnas üle vaadata ja sinna otsa mingid tõkked leiutada. Kodune allahüppe harjutamine kandis ilusti vilja, miks siis see ei peaks aitama.
kraavid jäid seekord hüppamata ja sellest on kahju.... Oleks ise pidanud õigel hetkel häält tegema ja ütlema, et see tõkkeliik ka vaja harjutada. Kraavi meil kodus ei ole ka, et seda kodus harjutada.
Overall ma ütleks, et oli hea trenn. Mul endal ka iga kogemus hea ja kasulik. Sain kinnitust, et kodus tehtud töö toob kasu ja julgust edasi pusserdada.
Aca oli rahulik ja mõnusalt kontrollitav. Käitus ka enne ja pärast üle keskmise eeskujulikult. Auto kõrval saduldamine oli ilma jagelemiseta ja ta ei lasknud ka pidevalt mööda saalivast traktorist ennast segada. Pärast pesime vooliku all meid mõlemaid üle ja peale natukest muru söömist läks ilusti autosse.
Treenerina kaasas oli seekord üldsei mitte krossiga ise tegelev sportlane, aga siiski elu aeg hobuste ja spordiga tegelev inimene, seega abiks ikka. Kindlasti parem, kui üksi.
Aca oli täitsa tore. Ta muutub iga korraga enesekindlamaks. Kogemusi erinevatel tõketel tuleb juurde ja ta saab aru mida mingis olukorras tegema peab. Seekord ei olnud mingit silmapunnitust tavaliste pudi värvi asjade hüppamisel. Kastid ja angaarid olid ka okei. 2 nädalane treeningpaus oli muidugi võhmale hea põntsu pannud, aga tahe joosta ja hüpata kompenseeris ilusti.
Raskeid asju oli ka.
Väga tore oli tõdeda, et allahüpped tulid väga kergelt seekord. Ei mingit muret. Ta teadis täpselt, mida vaja teha ja ei kõhelnud hetkegi. Kodutöö on vilja kandnud! Jesss :D
Samuti sai hüpatud paar päris kitsast asja ja üks natukene seanina meenutav asi.
Kitsas natuke kaldus üleni kinnina nagu plaat.... ma ei oska seda väga kirjeldada... Lähenemine sellele oli minu jaoks päris ebamugav. Hüppasine 2 üleshüpet mäkke, siis üsna järsk mäest alla minek ja mitte just väga pikk pealesit sellele kitsale jubinale. Esimese korraga saime hakkama!! Aca veidi vaatas, natuke võttis hoogu maha j läks päris põhja aga hüppas keskelt ja ei vajunud kuhu poole ära. Sai pikad paid :)
Teine kitsas asi oli kolmnurk, mis oli päääris suur minu jaoks. 80cm krossis seda tõket kindlasti sees ei olnud eelmise aasta sügisel. Laiemas otsas oli veel koonus kah tõkke peal. Combo mida hüppasime oli: Palk tasasel maal. Siis laugest mäest üleshüppe ja natukene küüruga palk mäest üles. See oli ka meile esimese katsega raske tõkke aga kui Aca sai pihta mida teha ja mina oma jalad ka vastu külge pandud, siis hüppas juba mõnuga. Edasi mäest üles ja siis hpe üle piiiiisikese palgikese mäest alla. Edasi üsna laugelt mäest alla ja siis see komnurk. Mul endal oli küll võbin sees, aga panin jala kindlalt vastu ja julgustasin häälega ning üle me saime.
Kolmas kitsam asi oli palkidest kolmik, mis oli eest kitsam ja tagant laiem, ehk siis meenutas natuke seanina moodi asja, millega me koordis hakkama ei saanud. Juhtisin ise hoolega ja seal ei olnud mingit tunnet, et Aca mõtleks või kahtleks. Läks ja lendas :)
Raskusi pakkus meie tavaline komistuskivi, ehk tõke künka otsas. Videolt pärast vaadates oli see palk-asi ikka päris väike aga enne pidime 3 korda seal seisma jääma, kui Aca taga oleva olukorra ära kontrollis ja siis üle vupsas. Ei ole tal seda usaldust tundmatu maapinna suhtes ja sellist kindlust ei ole, et silmad kinni tundmatusse hüppaks. See on asi, illega kord tööd teha. Paar künkakest seal tagumise vana platsi ümber on. Vaja pinnas üle vaadata ja sinna otsa mingid tõkked leiutada. Kodune allahüppe harjutamine kandis ilusti vilja, miks siis see ei peaks aitama.
kraavid jäid seekord hüppamata ja sellest on kahju.... Oleks ise pidanud õigel hetkel häält tegema ja ütlema, et see tõkkeliik ka vaja harjutada. Kraavi meil kodus ei ole ka, et seda kodus harjutada.
Overall ma ütleks, et oli hea trenn. Mul endal ka iga kogemus hea ja kasulik. Sain kinnitust, et kodus tehtud töö toob kasu ja julgust edasi pusserdada.
Aca oli rahulik ja mõnusalt kontrollitav. Käitus ka enne ja pärast üle keskmise eeskujulikult. Auto kõrval saduldamine oli ilma jagelemiseta ja ta ei lasknud ka pidevalt mööda saalivast traktorist ennast segada. Pärast pesime vooliku all meid mõlemaid üle ja peale natukest muru söömist läks ilusti autosse.
Tuesday, June 4, 2019
Vässu on peal
Viimasel ajal kuulen ennast liigagi tihti ütlemas, et ma olen niiii väsinud. See ei ole üldse hea näitaja, aga paraku ma olengi väsinud. Kohati on tunne, et funktsioneerin veel vaid aurude peal, sest paak on täiesti tühi. Täi-es-ti.
Ma olen ennast ise päris korralikult nurka mänginud ja nüüd ei ole muud kui pea püsti hoida ja edasi rühkida, sest hetkel ei ole kohe mitte see aeg, kus murduda. Päris karm on see, et ma olen ise ennast mitmed korrad sellisesse seisu viinud ja no ei õpi.. kohe mitte ei taha õppida... Ikka ja jälle kraban endale liiga palju korraga taldrikule ja siis on jama majas, kui seda kõike läbi närida ei jaksa.
Aga nagu ikka suurte asjade korral tuleb võtta samm haaval. Ikka edasi ja edasi, ei sammukestki tagasi.
Aga paneks siis kirja, et mis mul käsil on. Asjad ei ole tähtsuse järjekorras ja on nummerdatud puhtalt leotelu jaoks.
1) PERE
J tahab sügisel eelkooli minna ja me isegi saime talle koha! Jeiiii.. D-ga aga püüame kooli vahetada. See on nii pikk jutt, et seda siin kirjutama ei hakka, aga igatahes oleme me Emilist ametlikult loobunud. Otsus on tehtud ja klassi teavitatud, seega nüüd on vaja vaid pöidlad pihus hoida, et uude valitud kooli koha saame. Kogu see kooliaasta on olnud nii kohutavalt närvesööv ja ainuke asi mis mind sel temal mõistuse juurde hoiab, on üks tore nõustaja, kelle juures perega käime, et D-d toetada.
Muskiniga pole ammu midagi jõudnud kahekesi teha ja see frustreerib. I need some grown-up time!! Kino või teater ja õhtusöök oleks kena. Kohe päris kena :D
2) Penikud
Mona ja Zulu on üldiselt mõnusad kullatükid, aga Zulu sunnik on mingi kingahull ja närib ära kõik jalanõud, mis talle kättesaadaks osutuvad. Mona on jätkuvalt tõeline kusukaru, ainuke jama on see, et tema oma kehamassiga ja mõõtudega väga hästi kaissu ei mahu :D Tahaks nendega palju rohkem tegeleda jõuda, aaaag noh...
3) Maja
Meil on viimeks ehitajad ja asjad liguvad. Paraku pole sellega meie mured murtud ja sebimist ja lahendamist on omajagu. Vaja mingeid töid koodineerida ja selgitada. Mingid asjad on vaja lõpetada, et kes neid teeb jne jne. Täna just I vihastas end päris ära, sest mingi tobe asi oli lõpetamata ja firma hakkas jonnima, et nemad ei tee, sest poelvat kokku lepitud. Homme võtan töödejuhataja vaibale ja arutame need asjad uuesti läbi.
Muidu aga ikka edeneb vaikselt. 2 külge on väljast laudise all. Sees on siseseinad pooleli. Kiviseinad on krohvitud. See on suur rõõm, et asi liigub, aga suur koormus ka, sest kogu aeg on jälle midagi vaja teha ja otsustada ja ruttu ruttu välja mõelda või tellida. Korralik ports energiat kulub selle peale. Aga no väidetavalt tahavad ehitajad septembris kola kokku pakkida, seega käes on lõpuspurt.. väidetavalt... Elame näeme :D
4) Ratsakool
Laias laastus asi sujub. Igapäevast mnageerimist on omajagu. Arved, söödad (mis on juba jupp aega tellimat :s), sepp jne. Suvise tunniplaani koostamine oli paras mäsu ja ausalt on mul endal siiamaani segadus, kes millal käib ja kes millal puhkab ja millise miinusega ma suvel ikkagi arvestama pean.
Peaks kõik teatajad ükshaaval ette võtma ja suvise kalkulatsiooni tegema, aga no ei ole aega. Lihtsalt ei jõua :s Üks poni oleks vaja ära koju tuua, et lastel oleks üks püss rohkem valikus, kellega sõita, aaaga jahh... kõigepealt tuleb aeg ja energia selle organiseerimiseks kusagilt võtta.
5) Karikasari
Ka sellega enam vähem sujub. Auhinnad om vägevad! Korraldust on palju. Teeme umbes 1 etapp kuus ja siis ongi nii, et üks etapp lõppeb ja teise korraldus juba karjub käes. Juhend, plaanid jne...
Finaali eel on õnneks 2 kuud aega, et karikaid tellida ja korraldada. Kuidas ma 2-päevase võistluse ära vean.... ma ei tea... eks see selgub.
6) Laagrid
Aeg on sellise hooga edasi lennanud, et jub kohe kohe on laagrid käes. nende orgunn on täiesti pooleli. Tööd on paigas, aga vaja lihtsalt ära teha. Millal... ma ei tea :D Täna avastasin, et ma ikka ei puhka samal ajal, seega jumal tänatud, et mul on laagrisse treener olemas. Ise saan õhtuti minna teist vahetust trenne andma, sest ma tean, et lapsed ootavad seda väga, et ma ka ise kohal oleks. Oma mugulad kupatan ka sinna... Siis saab vähemalt mõnel õhtul I-ga kahekesi midagi teha. Ma kõlan nagu mingi hull rongaema, aga kes vähegi on ema, see teab, et see kvaliteetaeg on ülioluline, sest emme ja issi peavad saama siiski ka ise olla... Muidu on jama majas.
7) Oma trenn ja Aca
Poiss on SUPER!!!! Viimasel ajal on ta küll pars ajaröövel, sest ma ei saa kuidagi tallist tulema, aga ta on hetkel üks neist sammastest, mis mind veel püsti hoiab. trennis saan ennast välja lülitada ja kõik muu unustada. Siis pea puhkab ja emotsioonid ka. Seda on vaja.
Aca hoidis jalga ja viimased 9 päeva puhkas. Eile tegime esimese trenni pele pausi ja no oooooiiiiii... ta oli nii tore :) Ei maksa nüüd mõelda, et minu paksust trakatsist oleks mingi gp-püss saanu, oh ei.... Aga ta lihtsalt on tore ja mõnus ja töötab kaasa ja on igati vahva molu :p
Täna sõitsin ka ja vasakule sain nii he galopi, et ise ka ei uskunud. Aca kepsutas mõnusalt ja pingevabalt, et palusin G-l lausa vaadata, et ega mu tunne ei peta. Ei petnud, päris kobe oli.
8) Töö
Töö on äge. Tööd on palju ja igast asju jutub, aga no krt ma olen selle tööga rahul. On õppimise kohti ja on töövõite. 100 rauda oleks nagu korraga tules aga ma tunnen, et teen õiget asja ja see on päris mõnus tunne, kui tahad tööle minna. Vahel tahaks küll magada rohkem, aga asi pole selles, et tööle ei tahaks minna. Tööle tahan küll minna aga magada tahaks kaaaa :D
Raudselt on midagi veel aga ma hetkel lihtsalt ei mäleta. Kell on pool 1 öösel. I on maja peal ja mina kirjutan blogi. Lapsed magavad ja ma peaks ka juba ammu magama. Lähen lohistan I tuppa ja vajume voodisse. Homme on uus päev!
Ma olen ennast ise päris korralikult nurka mänginud ja nüüd ei ole muud kui pea püsti hoida ja edasi rühkida, sest hetkel ei ole kohe mitte see aeg, kus murduda. Päris karm on see, et ma olen ise ennast mitmed korrad sellisesse seisu viinud ja no ei õpi.. kohe mitte ei taha õppida... Ikka ja jälle kraban endale liiga palju korraga taldrikule ja siis on jama majas, kui seda kõike läbi närida ei jaksa.
Aga nagu ikka suurte asjade korral tuleb võtta samm haaval. Ikka edasi ja edasi, ei sammukestki tagasi.
Aga paneks siis kirja, et mis mul käsil on. Asjad ei ole tähtsuse järjekorras ja on nummerdatud puhtalt leotelu jaoks.
1) PERE
J tahab sügisel eelkooli minna ja me isegi saime talle koha! Jeiiii.. D-ga aga püüame kooli vahetada. See on nii pikk jutt, et seda siin kirjutama ei hakka, aga igatahes oleme me Emilist ametlikult loobunud. Otsus on tehtud ja klassi teavitatud, seega nüüd on vaja vaid pöidlad pihus hoida, et uude valitud kooli koha saame. Kogu see kooliaasta on olnud nii kohutavalt närvesööv ja ainuke asi mis mind sel temal mõistuse juurde hoiab, on üks tore nõustaja, kelle juures perega käime, et D-d toetada.
Muskiniga pole ammu midagi jõudnud kahekesi teha ja see frustreerib. I need some grown-up time!! Kino või teater ja õhtusöök oleks kena. Kohe päris kena :D
2) Penikud
Mona ja Zulu on üldiselt mõnusad kullatükid, aga Zulu sunnik on mingi kingahull ja närib ära kõik jalanõud, mis talle kättesaadaks osutuvad. Mona on jätkuvalt tõeline kusukaru, ainuke jama on see, et tema oma kehamassiga ja mõõtudega väga hästi kaissu ei mahu :D Tahaks nendega palju rohkem tegeleda jõuda, aaaag noh...
3) Maja
Meil on viimeks ehitajad ja asjad liguvad. Paraku pole sellega meie mured murtud ja sebimist ja lahendamist on omajagu. Vaja mingeid töid koodineerida ja selgitada. Mingid asjad on vaja lõpetada, et kes neid teeb jne jne. Täna just I vihastas end päris ära, sest mingi tobe asi oli lõpetamata ja firma hakkas jonnima, et nemad ei tee, sest poelvat kokku lepitud. Homme võtan töödejuhataja vaibale ja arutame need asjad uuesti läbi.
Muidu aga ikka edeneb vaikselt. 2 külge on väljast laudise all. Sees on siseseinad pooleli. Kiviseinad on krohvitud. See on suur rõõm, et asi liigub, aga suur koormus ka, sest kogu aeg on jälle midagi vaja teha ja otsustada ja ruttu ruttu välja mõelda või tellida. Korralik ports energiat kulub selle peale. Aga no väidetavalt tahavad ehitajad septembris kola kokku pakkida, seega käes on lõpuspurt.. väidetavalt... Elame näeme :D
4) Ratsakool
Laias laastus asi sujub. Igapäevast mnageerimist on omajagu. Arved, söödad (mis on juba jupp aega tellimat :s), sepp jne. Suvise tunniplaani koostamine oli paras mäsu ja ausalt on mul endal siiamaani segadus, kes millal käib ja kes millal puhkab ja millise miinusega ma suvel ikkagi arvestama pean.
Peaks kõik teatajad ükshaaval ette võtma ja suvise kalkulatsiooni tegema, aga no ei ole aega. Lihtsalt ei jõua :s Üks poni oleks vaja ära koju tuua, et lastel oleks üks püss rohkem valikus, kellega sõita, aaaga jahh... kõigepealt tuleb aeg ja energia selle organiseerimiseks kusagilt võtta.
5) Karikasari
Ka sellega enam vähem sujub. Auhinnad om vägevad! Korraldust on palju. Teeme umbes 1 etapp kuus ja siis ongi nii, et üks etapp lõppeb ja teise korraldus juba karjub käes. Juhend, plaanid jne...
Finaali eel on õnneks 2 kuud aega, et karikaid tellida ja korraldada. Kuidas ma 2-päevase võistluse ära vean.... ma ei tea... eks see selgub.
6) Laagrid
Aeg on sellise hooga edasi lennanud, et jub kohe kohe on laagrid käes. nende orgunn on täiesti pooleli. Tööd on paigas, aga vaja lihtsalt ära teha. Millal... ma ei tea :D Täna avastasin, et ma ikka ei puhka samal ajal, seega jumal tänatud, et mul on laagrisse treener olemas. Ise saan õhtuti minna teist vahetust trenne andma, sest ma tean, et lapsed ootavad seda väga, et ma ka ise kohal oleks. Oma mugulad kupatan ka sinna... Siis saab vähemalt mõnel õhtul I-ga kahekesi midagi teha. Ma kõlan nagu mingi hull rongaema, aga kes vähegi on ema, see teab, et see kvaliteetaeg on ülioluline, sest emme ja issi peavad saama siiski ka ise olla... Muidu on jama majas.
7) Oma trenn ja Aca
Poiss on SUPER!!!! Viimasel ajal on ta küll pars ajaröövel, sest ma ei saa kuidagi tallist tulema, aga ta on hetkel üks neist sammastest, mis mind veel püsti hoiab. trennis saan ennast välja lülitada ja kõik muu unustada. Siis pea puhkab ja emotsioonid ka. Seda on vaja.
Aca hoidis jalga ja viimased 9 päeva puhkas. Eile tegime esimese trenni pele pausi ja no oooooiiiiii... ta oli nii tore :) Ei maksa nüüd mõelda, et minu paksust trakatsist oleks mingi gp-püss saanu, oh ei.... Aga ta lihtsalt on tore ja mõnus ja töötab kaasa ja on igati vahva molu :p
Täna sõitsin ka ja vasakule sain nii he galopi, et ise ka ei uskunud. Aca kepsutas mõnusalt ja pingevabalt, et palusin G-l lausa vaadata, et ega mu tunne ei peta. Ei petnud, päris kobe oli.
8) Töö
Töö on äge. Tööd on palju ja igast asju jutub, aga no krt ma olen selle tööga rahul. On õppimise kohti ja on töövõite. 100 rauda oleks nagu korraga tules aga ma tunnen, et teen õiget asja ja see on päris mõnus tunne, kui tahad tööle minna. Vahel tahaks küll magada rohkem, aga asi pole selles, et tööle ei tahaks minna. Tööle tahan küll minna aga magada tahaks kaaaa :D
Raudselt on midagi veel aga ma hetkel lihtsalt ei mäleta. Kell on pool 1 öösel. I on maja peal ja mina kirjutan blogi. Lapsed magavad ja ma peaks ka juba ammu magama. Lähen lohistan I tuppa ja vajume voodisse. Homme on uus päev!
Subscribe to:
Posts (Atom)