Krossitrenn Niidus

Leidsin mina ikka hea aja minna niitu krossi harkutama... Keset lõõskavat päikest... Lubas ju vihma ja jahedamat ilma nädalal lõpuks aga võta näpust. Aga ilma ei saa valida, seega tuleb hakkama saada kõigega, mis ette antakse.

Treenerina kaasas oli seekord üldsei mitte krossiga ise tegelev sportlane, aga siiski elu aeg hobuste ja spordiga tegelev inimene, seega abiks ikka. Kindlasti parem, kui üksi.

Aca oli täitsa tore. Ta muutub iga korraga enesekindlamaks. Kogemusi erinevatel tõketel tuleb juurde ja ta saab aru mida mingis olukorras tegema peab. Seekord ei olnud mingit silmapunnitust tavaliste pudi värvi asjade hüppamisel. Kastid ja angaarid olid ka okei. 2 nädalane treeningpaus oli muidugi võhmale hea põntsu pannud, aga tahe joosta ja hüpata kompenseeris ilusti.

Raskeid asju oli ka.
Väga tore oli tõdeda, et allahüpped tulid väga kergelt seekord. Ei mingit muret. Ta teadis täpselt, mida vaja teha ja ei kõhelnud hetkegi. Kodutöö on vilja kandnud! Jesss :D
Samuti sai hüpatud paar päris kitsast asja ja üks natukene seanina meenutav asi.
Kitsas natuke kaldus üleni kinnina nagu plaat.... ma ei oska seda väga kirjeldada... Lähenemine sellele oli minu jaoks päris ebamugav. Hüppasine 2 üleshüpet mäkke, siis üsna järsk mäest alla minek ja mitte just väga pikk pealesit sellele kitsale jubinale. Esimese korraga saime hakkama!! Aca veidi vaatas, natuke võttis hoogu maha j läks päris põhja aga hüppas keskelt ja ei vajunud kuhu poole ära. Sai pikad paid :)
Teine kitsas asi oli kolmnurk, mis oli päääris suur minu jaoks. 80cm krossis seda tõket kindlasti sees ei olnud eelmise aasta sügisel. Laiemas otsas oli veel koonus kah tõkke peal. Combo mida hüppasime oli: Palk tasasel maal. Siis laugest mäest üleshüppe ja natukene küüruga palk mäest üles. See oli ka meile esimese katsega raske tõkke aga kui Aca sai pihta mida teha ja mina oma jalad ka vastu külge pandud, siis hüppas juba mõnuga. Edasi mäest üles ja siis hpe üle piiiiisikese palgikese mäest alla. Edasi üsna laugelt mäest alla ja siis see komnurk. Mul endal oli küll võbin sees, aga panin jala kindlalt vastu ja julgustasin häälega ning üle me saime.
Kolmas kitsam asi oli palkidest kolmik, mis oli eest kitsam ja tagant laiem, ehk siis meenutas natuke seanina moodi asja, millega me koordis hakkama ei saanud. Juhtisin ise hoolega ja seal ei olnud mingit tunnet, et Aca mõtleks või kahtleks. Läks ja lendas :)
Raskusi pakkus meie tavaline komistuskivi, ehk tõke künka otsas. Videolt pärast vaadates oli see palk-asi ikka päris väike aga enne pidime 3 korda seal seisma jääma, kui Aca taga oleva olukorra ära kontrollis ja siis üle vupsas. Ei ole tal seda usaldust tundmatu maapinna suhtes ja sellist kindlust ei ole, et silmad kinni tundmatusse hüppaks.  See on asi, illega kord tööd teha. Paar künkakest seal tagumise vana platsi ümber on. Vaja pinnas üle vaadata ja sinna otsa mingid tõkked leiutada. Kodune allahüppe harjutamine kandis ilusti vilja, miks siis see ei peaks aitama.
kraavid jäid seekord hüppamata ja sellest on kahju.... Oleks ise pidanud õigel hetkel häält tegema ja ütlema, et see tõkkeliik ka vaja harjutada. Kraavi meil kodus ei ole ka, et seda kodus harjutada.

Overall ma ütleks, et oli hea trenn. Mul endal ka iga kogemus hea ja kasulik. Sain kinnitust, et kodus tehtud töö toob kasu ja julgust edasi pusserdada.
Aca oli rahulik ja mõnusalt kontrollitav. Käitus ka enne ja pärast üle keskmise eeskujulikult. Auto kõrval saduldamine oli ilma jagelemiseta ja ta ei lasknud ka pidevalt mööda saalivast traktorist ennast segada. Pärast pesime vooliku all meid mõlemaid üle ja peale natukest muru söömist läks ilusti autosse.