Ohh Ecu Ecukene..

15-16 oli meie jaoks see kaua oodatud esimene 3V sel aastal. Seekord sai see hooaeg ikka suts varem avatud, kui viimasel võistlusel :D

Väikesed vangerdused transpordiga korraldatud ja kõikide osapooltega kõik 107 asja kokku epitud, asusid hobused reede õhtul teele. Ise kimasin koju, pakkisime oma killavoori ja pere kokku ja sõitsime hobustele järele. Kohale saime poole 11 aegu vist. Igatahes oli G just minemas ja näitas meile veel telkimiseks koha kätte.
I hakkas meie ajutist kodu lahti pakkima. Ma tegin Acale natuke pai ja lõin ka "kodu ehitamisel" kampa. Ma ei ole teab mis ajast telgis maganud. Meil on päris hea suur telk, aga madrats oli üsna nigel ja mul närvid läbi, seega magada ma ei saanud. Iga tunni või veel vähema tagant vahtisn kella. 6 paiku andsin alla ja läksin hobuseid söötma. Tundus mõtetu seal niisama külge keerata.

I päeva sooritusega jäin ma väga rahule. Skeemis oli asju, mis kripeldama jäid. Oma elu sõitu me kindlasti ei teinud. Usun, et parema tundega sõidetud skeemid on meil veel ees :) Ma olen nimelt see loll, kes otsib seda head tunnet, mitte tulemust või tutikut :D Parkuur oli vastavalt klssile pisike. Omajagu nõmedate pööretega, aga pisike. Aca hüppas hea meelega ja mul oli kriips kõrvuni. Seda osa ma nautisin. Parkuur oli ootuspäraselt puhas.
Skeemi  % oli üllatavalt kobe- 70.36 Ma ise tulemusi ei vaadanud, aga tuldi ju kohe ütlema :D Püüdsin need mõtted peast ära ajada, et mitte ootusi üles kruvida ja siis pettuda, nagu niidus juhtus. Kross on meie kõge nõrgem ala.

Krossi soojendusel oli Aca supermõnus. Ei olnud närviline ega hajevil. Kuulas ja hüppas mõnuga. Starti minnes aga mured hakkasid. Esmalt ehmatas ta lippuri peale, siis oli muru sees liivane laik ja 2 tõkke juures oli fotograaf ka veel. Kõik see kokku ja minu enda otsustamatus teda nui neljaks üle suruda tõi kaasa voldi teise tõkke ees. Oiii kus ma kirusin. Pinge oli maas aga viha laes. Olin ülikuri enda peale, et ma rohkem ei võidelnud, sest tõke oli küll kitsuke, aga kõrgust ju ei olnud. Oleks pidanud ta ikka sealt kasvõi kohapealt üle lükkama. Aga mis läinud, see läinud.
3 ja 4 tõke tassis ta mind taaskord õlaga paremale minema. Olin aga ise võitlusvalis ja suunasin ikka tõkkele. Tõkke ees oli ta igati hüppamise poolt ja kalpsas üle. Mis mure selle vahepeal vingerdamisega aga on vot ma ei tea...
5 oli allahüpe ja vähemalt sellega kõik toimis. 6 oli megakitsas kaldus asjandus. Seda vahtis ka aga ma ei andnud alla ja lõpuks hüppas seda ikka väga viltu :D Ju siis oli vaja asi enda jaoks raskemaks teha.
Edasi läks juba ludinal. 7-13 tõkked olid mõnusad. Aca oli igati juhitav ja hüppas kõhklusteta.  Peale 10ndat oli pikk sõit kodupoole ja korraks saime isegi päris hea hoo üles. See oli meeldiv üllatus, et sealt sellist kiirust võib kätte saada.

Kokkuvõttes olin kusagil lõpus. Lisaks tõrke miinustele sain ka aja eest korraliku portsu ja sinna see tulemus läks. Aga koht kohaks. Õppimist oli küll ja veel. Sometimes we win, sometimes we learn..
Paraku õppisin ma lisaks krossirajal pingutamisele ka seda, et korraldusel ja korraldusel on suur vahe.
See tall ja maasitk ja loodus seal on väga ilusad. Kahjuks aga sellega asi piirdus. Ei olnud seppa. Soojendusväljakult ei koristatud junne. Krossirajad olid isegi minu kogenematule silmale kuidagi... valed. Mulle tundub natuke imelik panna 70cm krossile 2ks tõkkeks kitsas tehniline takistus millele pööre on vaata et täisnurk. 4 ka täisnurk. allhüppele oli vaja eelmisets allahüppest mööda vingerdada... 6 oli veel eriti kitsas... kõik raskemd tõkked raja esimeses pooles..... Ma kuidagi arvaks, et 70cm peks selline kutsuv ja tore olema. Tõkkeid oli kokku ainult 13. See oli ka väike pettumus. Normiaeg oli selline, et ka kiired ponid ei jõudnud aega. Aega sõitsid vist vaid paar kogenud hobust.. Orfix ja Dubai vist, aga pead ma ei anna. Pole tulemusi nii hoolega uurinud. 5 koha poni sai igatahes aja eest juba miinuseid aga sõitja pärast ütles, et sõitis terve raja lapts põhjas. Kas see on päris õige 70cm rajale? Aga no kes mina olen, et siin sõna võtta eksole...

90cm raja osas oli ka kosta kriitikat. Justnimelt raskete tehniliste asjade osas. Hooaja teine võistlus ja kõrgus, mida tullakse sõitma noorte hobustega.. Aga no juu siis olid eesmärgid sellised.

Minul jäi aga kogu sellest kremplist kahjuks halb emotsioon. Ja kohe päris päris ausalt ei ole selles kuidagi osaline minu koht edetabelis. Ma ei võistle juba ammu enam tuti või tulemuse saamise eesmärgil. Mulle pakub rõõmu ja naudingut oma hobusega koos ägedate kogemuste saamine. See 70cm kross, mis peaks hobusele ka äge ja lõbus olema, oli meie jaoks nii raskelt ülesse ehitatud, et esimesel 6 tõkkel ei olnud mingit rõõmu. Hetkel on mõtted sellised, et Ecusse ma enam sõitma ei lähe. Ennemini lähen teen kusagil lähemal trenni, kui sõidan teise eesti otsa sõitma rada, kus pean oma hobust pookima. Hüpata talle meeldib ja ma ei taha, et see lust temas kaoks.