2019

Täna on 31. detsember 2019. Selle aasta viimane päev. See aasta on tuhisenud meeletu kiirusega ja eriti hull oli lõpuspurt. Hea oli see, et tööde ja tegemiste suurem finiš oli enne jõule ja seega sai veel enne päris aasta lõppu hoo ja pinged maha. Jõulud olime kodus perega ja tõesti puhkasime. Oli võimalus korraks aeg maha võtta, aastale tagasi vaadata ja tõesti mõelda ning selle aasta sündmusi läbi seedida.


Meie maja ehitus on jõudsalt edenenud. Unistus jõulud uues kodus veeta, küll ei realiseerunud, aga üllatavalt ei olegi ma väga kurb. Kuidagi on õnnestunud leida endas see rahu, leppida asjade juhtumisega, mitte vihastada või pettuda, vaid tõsta pilk maasta ja suunata energia uute lahenduste otsimisele. Oleme võtnud aega otsuste tegemiseks. Ja isegi kui see vahepeal natukese frustreerib, siis hea on tõdeda, et kõik valitud värvid, plaadid, materjalid on lõpuks paika saanutena naeratuse näole toonud. Kui vahepeal oli mul sellest ehitusest nii suur väsimus peal, et lihtsalt käed ei tõusnud enam midagi tegema, siis nüüd tunne kuidas jõud tasapisi on hakanud tagasi tulema. Mu ema tuli ka mele appi ja andis väga suure panuse sellest kitsaskohast üle saamiseks. Ja ta tuleb veel. Ja ma olen talle südamest tänulik! Igatahes on väsimus tasakesi asendumas elevusega ja ma juba tahaks oma sõpru külla kutsuda ja uhkusega OMA MAJA näidata :)


Sügisel alustas D uues koolis. Oh sa sade kui suur pinge minus selle kõigega oli. See tema koolitee...... mul ei ole sõnu kui keeruline ja raske võib üks asi olla ja kuipalju mõnusam ja lihtsam see tegelikult saab olla. Kui palju sõltub inimestest sinu ümber.. See on olnud mulle ikka väga korralik õppetund. Muudatusi ei tohi karta!!! Kui ikka olukord on jama, siis tuleb süda rindu võtta, kontroll enda kätte haarata ja muudatused teha. See kooli vahetus tõi kaasa sellise pingelanguse tervele perele, et muudatust oli lausa silmaga näha ja käega tunda.
Nüüd uues koolis on mu laps jälle rõõmsam, leidnud õppimises võimaluse eneseteostust ja saavutusvajadust täita. Tal on võimalus olla hea ja veel parem. ja ma peaks ütlema, et selleks ei olnud üldse palju vaja. Talle meeldib lugeda ja kooli esimsel päeval räägiti suvelugemisest ja ta oli kõige rohkem lugenud. Ta sai selle eest tunnustust ja mitte ainult õpetajalt vaid ka klassikaaslastelt ja rohkem ei olnudki vaja. Õppeedukuse üle ei saa ka kurta. Meil ei olnud selles osas mingeid ootusi ja tulemused olid seda rohkem head elamust pakkuvad. Õnneks on tal endal ka tekkinud hasart ja ta õpib tasapisi pingutuses väärtust nägema :)

J on palju kasvanud. Sahtel on puhas ja uued hambad kasavavd. Ta käib eelkoolis ja on kuidagi arukaks hakanud. Tema on see laps kes sul sõna otseses mõttes silmade all kasvab. Kasvab koos kõigi selle juurde käivate ilude ja valudega. Vahepeal saab endast ja oma tahtmistest aru, siis aga jälle ei saa ja nii see karusell keerleb.

Minu enda jaoks oli ka 2019 tõeline kasvamise aasta. Ükski kasvamine ei tule ilma väikese (või siis suurema) valu ja vaevata. Aga sain ka häid vilju maitsta. Üle väga pika aja ma võitsin ühe võistluse. Päris vahva oli. Niitvälja 3V 80cm avatud klassi võidututt tuli mulle. Aca oli super ja ma ise suutsin ka oma osa ilusti sooritada. Konkurentidel oli veidi vähem õnna ja niita läks :) Ma ei ratsuta ammu saavutusspordi mõtte ja ei võistle ka võidu nimel, kuid siiski on võita pääääris tore :)
Tööalaselt oli ka väga tegus aasta. Oli toredaid asju ja oli raskeid asju, oli palju pinget, palju arengut. Palju õppimist. Aasta lõpuks kogunes kõike kuhja väga väga palju ja mu kuul jooksis mürinaga kokku. Täna siin neid asju seedides julgen aga väita, et ma ehk tulen sellest mäsust siiski võitjana välja. Muhkude ja kriimudega küll, aga siiski tugevamaja ja targemana. Enesekindlamana.

Ratsakoolil oli ka täitsa hea aasta. G oli valmis vabatahtlikult rohkem meie fb lehte panustama ja see panus on imeline. Lehel on täitsa elu sees nüüd. Ennist see lihtsalt oli... nüüd on seal ka mida vaadata ja millele kaasa elada. Ratsakoolis tegime me karikasarja- 6 etappi +2 päevane finaal. Tegin 2 satsi laagreid. Terve aasta usinalt treenimist. Aasta lõpus käisid lapsed väljaspool treeningvõistlustel. Selle aasta jõuluvõistlus/pidu oli megaäge. MEGAÄGE ma ütlen.. G pani korraldusele õla alla. Orgunnis ise asju juurde. Andis mulle arengumüksu ja inspiratsiooni rohkem panustada ja kokku tuli tõesti lihtsalt super üritus. Otse loomulikult ma töinasin lahinal. Siiamaani tuleb klimp kurku, kui ma mõtlen kui palju mul ikka vedanud on, et mu kõrval sellised inimesed. Kui ma vaid oskaksin kuidagi sõnadesse panna ja inimestele edasi öelda seda tänutunnet, mis minust üle voolab, kui ma sellele mõtlen. Musid-kallid-paid!!