Aca trennid- mõõn ja tõus

Vot kus ma täna alles olen kirjasoonele sattunud. Kaks postitust lausa päevas :D
Aga tegelikult on asi selles, et käisin trennis ja Aca oli tore. Ja see oli väga tore et ta oli tore :)

MIngi aeg tagasi tuli meil mingi mõõn trennidesse. Liikumine polnud päris hea, koostöö polnud hea. Eest kuidagi kange ja kehast kõver ja jäik. Ei olnud rõõmu ja särtsu trennis. Kogu olustik oli kuidagi närviline ja raske ja vastik. Ja Aca oli ka kuidagi endast ära. Kõver ja torssis. Üldse mitte selline mõnus pehme paindlik paksuke, nagu ta tegelikult on.

Poolpeatus ei toiminud, tähelepanu ujus kogu aeg ringi ja ta ji oma mulli tiksuma. Samas ei toiminud edasi ka. Hakkas kiirustama, aga mitte tõukama. Korra püüdsime teda trennis nö läbi sõita, aga sellest polnud eriti tolku. Turjast jäi ikka jäigaks ja no ei sobi mulle see hoian eest ja kütan tagant meetod. Ma kuidagi ei jaksa ja ei taha. Ja Acale see ka ei sobi. Kohe üldse. Naljaga pooleks, aga 700kg lolli liha sa jõuga kuhugi ei vääna. Nagu päriselt ka.
Kestis see veider periood täitsa tunnetatava aja. Kui ka ratsastustrennis latid maha panime, siis Aca elavnes ja hakkas keskenduma ja lasi sellest painest kuidagi lahti. Samas kui lattudest üle olime läinud, siblis jälle ja tõmbes end hetkega kapslisse tagasi.
Eelmine neljapäev ratsastuses pusisime maneezis. Keskendusime lihtsalt sirgsusele. Küsisin õlga ühele ja teisele poole ja siis tagumist otsa. Loksutasime kõiki juppe liikuvaks ja pehmeks. Jupp aega oli see Acale raske, mis oli vääääga ilmelik, sest igasugu külgliikumised on talle algusest saati lihtsalt tulnud. Seekord aga vajus ta õlaga paremale ja samal ajal tagumise otsaga vasakaule. Vajus nagu diagonaali. Õlaga lösutas mul parema jala otsas, vasakut kontakti ei tahtnud ja samal ajal vajus tagunine ots kohe välja, kui vaid seest parem säär vastu panna. Oi jummel kui kõveraks ma ise seal seljas selle kõige peale läksin. No ei suutnud end sirgena hoida- kohutav. Kõik see just paremale suunal.
Vasakule oli palju palju kergem ja ma suutsin ise ka istuda. Nokitsesime tasakesi. trenni lõpuks suutsi Aca oma pinged lahti lasta ja sirutas ette alla. Õlg läks vabaks ja sain seda siia-sinna tõsta. Tagant ka enam ei valgunud minema. Ei tea mis või kust tal midagi nuka taga kinni oli, aga lahti me selle loksutasime. Vaikselt ja sammuke haaval ilma jõuga väänamata. Sealt algas tõus.
Reedel hüppasime. Ohh sa püha püss millist enerigiat ja särtsu ta täis oli. Liikus nii energiliselt aga samas pingevabalt. Tõeliselt mõnus oli. Haaras edasi aga ei läinud laiali. Oli nö puusa ees. Kui läbi selja saatsin, siis tagumine ots tõukas juurde, mitte ei jooksnud eest minema. Üldse oli ta nagu noor sälg karjamaal- lusti täis. Hüppas suure innuga kõike, mis ette jäi. Väga mõnusalt suundus ise iga tõkke poole. Võttis ka eest kontakti ja nö viis mind ka kättpidi edasi. Üli hea tunne on nii tõkke poole minna, kui hobusel on kõrv kikkis ja siht selge. Silm on tõkkellukus ja pole kahtlusti, kas ta hüppab või mitte. Naersin seal seljas, et ta on nagu jahikoer, kes hasartselt mööda platsi tõkkeid otsib, et mida nüüd lubatakse minna.

Laup ma ei jõudnud ja P aitab Aca grupiponude koormust vähendada- tiksub lastega. Esmaspäeval ma ka ei jõudnud. A-L ratsastas. Täna võimlesime ja ta oli jälle väga väga meeldivas tujus. Põhirõhk oli pandlikusel ja painde vahetamisel. Sõitsime pm kaheksat ja vahepeal oli mõni ristike, millest oli vaja üle popsata. ta toimis ja kuulas niiii hästi. Ja samas ma ei pidanudki väga pidagi tegema. Anna ainult suund ja tema juba läks.

Ma olen hetkel megatänulik, et mul on Aca ja ma saan ratsutada. See võtab nii palju stressi maha. Juba lihtsalt temaga tegeledes saan ennast välja lülitada ja unustada kõik muu. Lihtsalt juhtme seinast välja tõmmata. Ja ma tõesti vajan seda hetkel. Tööpäevad on pingelised ja ma ei taha seda stressi koduste peale välja elada. Palju parem on minna trenni- väsitada keha ja teha ajule väike restart :)

10 aastat nagu vupsi

Eile õhtul jäin korra selle blogi peale mõtlema ja avastasin enda üllatuseks, et alustasin seda lausa 10 aastat tagasi. 10!!! Kuhu see aeg küll kaob ah? D saab kohe kohe 11 aastaseks. Ma olen juba 11 aastat ema olnud. Seda endale kõva häälega välja öeldes kõlab naljakalt ja hirmutavalt. Selle aja peale võiks olla mingeid saavutusi ju ometigi ette näidata aga endale emana ma küll mingit head hinnet anda ei julgeks. Teoorias olen kõva mutt nagu ikka :D aaaaga praktikasse see tarkus küll kõik ei jõua. Paraku.

Vahepeal olen mõelnud, et vb peaksin ja oleksin pidanud kohe alguses hakkama oma blogis mitte hobustest ja muust pudi-padist kirjutama, vaid hoopis oma lapsest. Tänaseks juba lastest. Sellest "kinnisilmi-kott peas läbi metsa tormamisest". Sellest, kuidas ma teen mingeid asju suures usus ja lootuses, et sellega oma last aitan, aga ega ma tegelikult ju ei tea, kas see töötab ka. Loodan ja palvetan, aga ei tea ja vahel isegi ei usu. Poleks oma laps, oleks vb ammu alla andnud, aga oma lapse puhul, ei iialgi.
Minu teekond emana on olnud paras seiklus ameerika mägedel. Ma ei tea mis karma võlg mul kukil on või mis õppetunnid varasematest eludest õppimata, et mõned asjad minu jaoks kuidagi väga raskelt peavad tulema. Mingitel hetkel taban ennast mõttelt, et kui ma ainult suudaks olla leebem, leplikkum. Tahta vähem ja anda rohkem. Küsimus ei ole minu jaoks selles, et ma ei armastaks oma lapsi sellistena, nagu nad on. Nad on igast otsast armastusväärsed. Kuuni ja tagasi. Aga ma kohe kindlasti ei kannata seda, kui asju tehakse üle jala, lohakalt või mis vb et minu jaoks kõige keerulisem alla neelata- allapoole oma võimeid. D on korduvalt tõestanud, et ta on väga terane ja kiire taibuga. Käelise osavuse osas ei saa nagu ka midagi ette heita. Samas koolitöid teeb niiiiiiiii lohakalt. ÕÕÕHHHH mul läheb veri keema. No miks ometi peab nii laisk ja lohakas olema?? Oskused on ju kõikolemas. Küsimus pole selles, et ei oskaks v ei saaks aru. Saab ja oskab, aga ei viitsi. Kui ma ainult oskaks kuidagi teda suunata, et ta hakkaks oma tugevusi rakendama.

J on aga täitsa teisest puust. Hämmastav, kui erinevad võivad ühe pere lapsed olla. Vaatad peale, siis täiesti ühte nägu, aga iseloomult täiesti erinevad. Ta on venna kõrvalt juba nii palju õppinud ja ma väga loodan, et esimesed aastad koolis on selle arvelt lihtsamad ning tema koolitee saab sügisel positiivse alguse.  Üks suur samm selle poole sai tehtud. Leidsime sõbranne, kes temaga samasse klassi läheb. Lapse suur suur unistus- leida oma külast sõber, on lõpuks täitunud.
J on ühelt poolt õrn ja hell. Teiselt poolt aga hämmastvaalt jonnakas ja sihikindel. Jaurab nii kuis jaksab, kui oma mõte vaja läbi suruda. Venitab kummi ja ajab mul harja sellega jube punaseks :D
Sügis saab leebelt öeldes huvitav olema, kui vaja kahe lapse koolitööd kontrollida ja kätt pulsil hoida.

Aga kui nüüd uuesti tagasi blogi teemale hüpata, siis peaks hakkama uuesti rohkem kirjutama. Mõned aastad olen üsna usin olnud. Isegi üle 100 postituse aasta kohta. Viimased aastad aga on olnud pigem tagasihoidlikud. Samas ei saa öelda, et mu elu on üksluine ja igav, ning poleks, millest kirjutada. Igasugu asju juhtub sellise kiirusega, etvahel pole isegi mahti neid analüüsida. Juhtus, läks mööda ja vajus unustusse sama kiiretsi, kui juhtus. Peab end kokku võtma ja ikka kirjutama. Endalgi on hiljem täitsa huvitavlugeda.
Ja üks väike märkus ka veel endale... Pean natuke detailsemalt lähenema asjadele. Täna vanu postitusi lugedes ei saanud vahepeal ise ka aru, mis intriigist v olukorrast ma halasin :D Mälu olevat see esimene, mis vanadusega läheb...