Aca trennid- mõõn ja tõus

Vot kus ma täna alles olen kirjasoonele sattunud. Kaks postitust lausa päevas :D
Aga tegelikult on asi selles, et käisin trennis ja Aca oli tore. Ja see oli väga tore et ta oli tore :)

MIngi aeg tagasi tuli meil mingi mõõn trennidesse. Liikumine polnud päris hea, koostöö polnud hea. Eest kuidagi kange ja kehast kõver ja jäik. Ei olnud rõõmu ja särtsu trennis. Kogu olustik oli kuidagi närviline ja raske ja vastik. Ja Aca oli ka kuidagi endast ära. Kõver ja torssis. Üldse mitte selline mõnus pehme paindlik paksuke, nagu ta tegelikult on.

Poolpeatus ei toiminud, tähelepanu ujus kogu aeg ringi ja ta ji oma mulli tiksuma. Samas ei toiminud edasi ka. Hakkas kiirustama, aga mitte tõukama. Korra püüdsime teda trennis nö läbi sõita, aga sellest polnud eriti tolku. Turjast jäi ikka jäigaks ja no ei sobi mulle see hoian eest ja kütan tagant meetod. Ma kuidagi ei jaksa ja ei taha. Ja Acale see ka ei sobi. Kohe üldse. Naljaga pooleks, aga 700kg lolli liha sa jõuga kuhugi ei vääna. Nagu päriselt ka.
Kestis see veider periood täitsa tunnetatava aja. Kui ka ratsastustrennis latid maha panime, siis Aca elavnes ja hakkas keskenduma ja lasi sellest painest kuidagi lahti. Samas kui lattudest üle olime läinud, siblis jälle ja tõmbes end hetkega kapslisse tagasi.
Eelmine neljapäev ratsastuses pusisime maneezis. Keskendusime lihtsalt sirgsusele. Küsisin õlga ühele ja teisele poole ja siis tagumist otsa. Loksutasime kõiki juppe liikuvaks ja pehmeks. Jupp aega oli see Acale raske, mis oli vääääga ilmelik, sest igasugu külgliikumised on talle algusest saati lihtsalt tulnud. Seekord aga vajus ta õlaga paremale ja samal ajal tagumise otsaga vasakaule. Vajus nagu diagonaali. Õlaga lösutas mul parema jala otsas, vasakut kontakti ei tahtnud ja samal ajal vajus tagunine ots kohe välja, kui vaid seest parem säär vastu panna. Oi jummel kui kõveraks ma ise seal seljas selle kõige peale läksin. No ei suutnud end sirgena hoida- kohutav. Kõik see just paremale suunal.
Vasakule oli palju palju kergem ja ma suutsin ise ka istuda. Nokitsesime tasakesi. trenni lõpuks suutsi Aca oma pinged lahti lasta ja sirutas ette alla. Õlg läks vabaks ja sain seda siia-sinna tõsta. Tagant ka enam ei valgunud minema. Ei tea mis või kust tal midagi nuka taga kinni oli, aga lahti me selle loksutasime. Vaikselt ja sammuke haaval ilma jõuga väänamata. Sealt algas tõus.
Reedel hüppasime. Ohh sa püha püss millist enerigiat ja särtsu ta täis oli. Liikus nii energiliselt aga samas pingevabalt. Tõeliselt mõnus oli. Haaras edasi aga ei läinud laiali. Oli nö puusa ees. Kui läbi selja saatsin, siis tagumine ots tõukas juurde, mitte ei jooksnud eest minema. Üldse oli ta nagu noor sälg karjamaal- lusti täis. Hüppas suure innuga kõike, mis ette jäi. Väga mõnusalt suundus ise iga tõkke poole. Võttis ka eest kontakti ja nö viis mind ka kättpidi edasi. Üli hea tunne on nii tõkke poole minna, kui hobusel on kõrv kikkis ja siht selge. Silm on tõkkellukus ja pole kahtlusti, kas ta hüppab või mitte. Naersin seal seljas, et ta on nagu jahikoer, kes hasartselt mööda platsi tõkkeid otsib, et mida nüüd lubatakse minna.

Laup ma ei jõudnud ja P aitab Aca grupiponude koormust vähendada- tiksub lastega. Esmaspäeval ma ka ei jõudnud. A-L ratsastas. Täna võimlesime ja ta oli jälle väga väga meeldivas tujus. Põhirõhk oli pandlikusel ja painde vahetamisel. Sõitsime pm kaheksat ja vahepeal oli mõni ristike, millest oli vaja üle popsata. ta toimis ja kuulas niiii hästi. Ja samas ma ei pidanudki väga pidagi tegema. Anna ainult suund ja tema juba läks.

Ma olen hetkel megatänulik, et mul on Aca ja ma saan ratsutada. See võtab nii palju stressi maha. Juba lihtsalt temaga tegeledes saan ennast välja lülitada ja unustada kõik muu. Lihtsalt juhtme seinast välja tõmmata. Ja ma tõesti vajan seda hetkel. Tööpäevad on pingelised ja ma ei taha seda stressi koduste peale välja elada. Palju parem on minna trenni- väsitada keha ja teha ajule väike restart :)