Eile õhtul jäin korra selle blogi peale mõtlema ja avastasin enda üllatuseks, et alustasin seda lausa 10 aastat tagasi. 10!!! Kuhu see aeg küll kaob ah? D saab kohe kohe 11 aastaseks. Ma olen juba 11 aastat ema olnud. Seda endale kõva häälega välja öeldes kõlab naljakalt ja hirmutavalt. Selle aja peale võiks olla mingeid saavutusi ju ometigi ette näidata aga endale emana ma küll mingit head hinnet anda ei julgeks. Teoorias olen kõva mutt nagu ikka :D aaaaga praktikasse see tarkus küll kõik ei jõua. Paraku.
Vahepeal olen mõelnud, et vb peaksin ja oleksin pidanud kohe alguses hakkama oma blogis mitte hobustest ja muust pudi-padist kirjutama, vaid hoopis oma lapsest. Tänaseks juba lastest. Sellest "kinnisilmi-kott peas läbi metsa tormamisest". Sellest, kuidas ma teen mingeid asju suures usus ja lootuses, et sellega oma last aitan, aga ega ma tegelikult ju ei tea, kas see töötab ka. Loodan ja palvetan, aga ei tea ja vahel isegi ei usu. Poleks oma laps, oleks vb ammu alla andnud, aga oma lapse puhul, ei iialgi.
Minu teekond emana on olnud paras seiklus ameerika mägedel. Ma ei tea mis karma võlg mul kukil on või mis õppetunnid varasematest eludest õppimata, et mõned asjad minu jaoks kuidagi väga raskelt peavad tulema. Mingitel hetkel taban ennast mõttelt, et kui ma ainult suudaks olla leebem, leplikkum. Tahta vähem ja anda rohkem. Küsimus ei ole minu jaoks selles, et ma ei armastaks oma lapsi sellistena, nagu nad on. Nad on igast otsast armastusväärsed. Kuuni ja tagasi. Aga ma kohe kindlasti ei kannata seda, kui asju tehakse üle jala, lohakalt või mis vb et minu jaoks kõige keerulisem alla neelata- allapoole oma võimeid. D on korduvalt tõestanud, et ta on väga terane ja kiire taibuga. Käelise osavuse osas ei saa nagu ka midagi ette heita. Samas koolitöid teeb niiiiiiiii lohakalt. ÕÕÕHHHH mul läheb veri keema. No miks ometi peab nii laisk ja lohakas olema?? Oskused on ju kõikolemas. Küsimus pole selles, et ei oskaks v ei saaks aru. Saab ja oskab, aga ei viitsi. Kui ma ainult oskaks kuidagi teda suunata, et ta hakkaks oma tugevusi rakendama.
J on aga täitsa teisest puust. Hämmastav, kui erinevad võivad ühe pere lapsed olla. Vaatad peale, siis täiesti ühte nägu, aga iseloomult täiesti erinevad. Ta on venna kõrvalt juba nii palju õppinud ja ma väga loodan, et esimesed aastad koolis on selle arvelt lihtsamad ning tema koolitee saab sügisel positiivse alguse. Üks suur samm selle poole sai tehtud. Leidsime sõbranne, kes temaga samasse klassi läheb. Lapse suur suur unistus- leida oma külast sõber, on lõpuks täitunud.
J on ühelt poolt õrn ja hell. Teiselt poolt aga hämmastvaalt jonnakas ja sihikindel. Jaurab nii kuis jaksab, kui oma mõte vaja läbi suruda. Venitab kummi ja ajab mul harja sellega jube punaseks :D
Sügis saab leebelt öeldes huvitav olema, kui vaja kahe lapse koolitööd kontrollida ja kätt pulsil hoida.
Aga kui nüüd uuesti tagasi blogi teemale hüpata, siis peaks hakkama uuesti rohkem kirjutama. Mõned aastad olen üsna usin olnud. Isegi üle 100 postituse aasta kohta. Viimased aastad aga on olnud pigem tagasihoidlikud. Samas ei saa öelda, et mu elu on üksluine ja igav, ning poleks, millest kirjutada. Igasugu asju juhtub sellise kiirusega, etvahel pole isegi mahti neid analüüsida. Juhtus, läks mööda ja vajus unustusse sama kiiretsi, kui juhtus. Peab end kokku võtma ja ikka kirjutama. Endalgi on hiljem täitsa huvitavlugeda.
Ja üks väike märkus ka veel endale... Pean natuke detailsemalt lähenema asjadele. Täna vanu postitusi lugedes ei saanud vahepeal ise ka aru, mis intriigist v olukorrast ma halasin :D Mälu olevat see esimene, mis vanadusega läheb...
No comments:
Post a Comment