Trennid ja võistlused kahe hobusega.

 Ma olen ikka lootusetult maha jäänud oma kirjutamisega. No mis seal ikka. Järeltundi alata :D

Peale Maiamikesega pusimise algust saigi järjepidevalt kahte hobust sõidetud. Füüsiliselt paras pähkel pureda ma ütleks. Ajaliselt aga veelgi hullem väljakutse. Samas omajagu inspireeriv ja motiveeriv ka. Maiamiga võtsin G.H trenne paar tükki. Sain kindlust juurde, kuhu ja kuidas edasi toimetada. Lihtne ei ole, aga väljakutsed on ju ometigi põnevad :D Väike enesepiinaja nagu ma olen. Ikka on vaja raskem tee valida.

Augusti lõpus oli Niitvälja sügis. Minu jaoks märgilise tähendusega kohas märgilise tähendusega võistlus. Minu esimene võistlus acaga oli just sel võistlusel 2018 aastal. Sellega sai täis 2 aastat tööd ja pusimist kolmevõistlusradadel.
Seekord oli Niidu võistlus 2 päevane ja kuna oli ka CCN70 klass, kus kraavi sees ei olnud, siis võtsin kaasa mõlemad hobused. Maiamiga siis CCN70 ja Acaga CCN80 klass.

Esimesel päeval olid seekord ainult skeemid. Mõlemad hobused ületasid ennast. Võibolla ületasin mina ka, mine sa tea, aga tulemused olid väga head. Isegi Maiamiga. Tunne seal seljas ei olnud kaugeltki nauditav, aga siiski parem kui varem. Asi seegi. Acaga polnud ma jõudnud 2 nädalat korralikku trenni teha, seega tegin pikema soojenduse. Tuli kasuks, sest skeem õnnestus hästi ja tulin aiast välja kriips kõrvuni. 
Pühapäeval olid siis parkuurid ja krossid. Maiami oli soojendusel täitsa tore. Rada sõitma minnes teadsin, et eest ei tohi ma mingil juhul peale jääda, sest siis kohe latid lendavad. Samas ei saa teda aga ka veel usaldada, et varakult käsi pehmeks anda. Nii ma siis võimlesin seal tõkete ees oma käega, nagu mingi pooletoobine :D Aga eesmärk pühitseb abinõu ja tulemuseks puhas parkuur.
Aca oli seekord juba soojendusel nagu kurjast vaimust vaevatud. Keksis ringi ja tegi oma rõõmuhüppeid peale tõkkeid. Kohe skeemile otsa on ikka palju lihtsam temaga parkuuri sõita, aga no mis teha, tuli hakkama saada. Raja sõitsime puhtalt. 85cm on nii piisavalt madal parkuur, et isegi kui samm ei klapi, siis ta saab hakkama. Kohati oli ta nii hasarti täis, et läks kaugelt juba lendu. Kohati aga ronis kõhuli sisse. Õnneks siputas igalt poolt puhtalt üle ja seega polnud muud kui rahule jääda.

Kross maiamiga oli raske. Kohe esimese ette tõrge. Ja siis veel kolmanda ette ka. Kui esimesest ma isegi sain aru, siis kolmas oli täiesti tühjast kohast. Läks ilusti ja siis lihtsalt vajutas pidurid peale ja uisutas selle üli sõbraliku majakese otsa rinnuli. Urisesin omaette ja ülejäänud raja hüppasin meie mõlema eest. Saime raja lõpetatud aga mul oli küll tunne nagu ma oleks hobust üle tõkete tassinud, mitte vastupidi.

Aca oli soojendusel väga tore. Läks kergelt edasi ja tagasi ja hüppas väga mõnusa tundega. Krossi alustades aga üritas kohe esimesest tõkkest vasakule mööda tassida. Õnneks tegi ta seda niipalju kaugelt, et mul õnnestus ta tagasi saada, nina tõkke suunda keerata ja ta diagonaalis ikkagi sellest herdilkesest üle kupatada. Kuna aega oli juba omajagu raisus, siis polnud taaskord enam väga muud valikut, kui gaas põhja ja minek. Kõik oli kena kuni 8nda (oli vist 8s) tõkkeni. Seekord oli põllule lintidest koridore pandud ja kuidagi juhtus nii, et peale kitsast kolmnurgakest vajusin ma vakesse koridori. Äkki vaatan, et kuramus, tõke on teisel pool linti.... Mis sii smuud kui ots ringi ja õigesse käiku. Siunasin ennast, aga mis seal enam. vaatasin kella ja teadsin hästi, et nüüd on vaja meil mõlemil vapper olla, sest tagasi võtta saan küll ainult hädavajaliku tõkete ees. Nagu üleshüpped näiteks. Ja kraav :D Õnneks oli Aca hingega asja juures ja täitsa äge oli sõita. Päris mitmele tõkkele sain teda mõnusa julge tundega juhtida. Ei olnud seda ärevust enam, et peaks lahinguks valmistuma. Päris mitmel tõkkel oli tunda, et Aca ka teab, mis ta teeb ja teeb seda täitsa hea meelega. 

Ilm hellitas meid niidus. Lubas vihma aga püsis kuiv. Ei olnud ei palav ega külm sõitmiseks. Pärast autasustamist oodates aga hakkas küll külm. See on üks natukese tüütu asi 3V juures. Autasustamist peab ootama kuniks kõik krossid on läbi. Ma saan aru, miks oleks omaette jabur hakata klasse eraldi vhepeal autasustama, aga samas on see ootamine ka nüri. Kuna Aca tublidus tõi meile II koha, siis saime vapralt oodata. Alguses öeldi, et tahetakse kõikide alade võitjatega pilte. Pärast aga selgus, et ikka ainult meistrikate võitjatega ja parimate noorhobustega. Ehk siis ma oleks võinud minna küsima, et ehk saab oma nänni ta tutiku varem kätte, nagu Kosel, aaaaga seekord siis sain oodata.

Peale niidu võistlust jätsin korraks Maiami tähelepanu alt välja ja püüdsin Acale keskenduda. Päria hämmastav kui kiiresti kaks nädalat läheb kui on vaja võistlus korraldada, samal nädalavahetusel koolitusel osaleda ja siis püüda veel ka trenni teha. Õnneks olin töölt puhkusel, ning see võimaldas suures plaanis kõik asjad enam-vähem rahuldavalt ära teha :)