Projekt nimega Maiami

Võib vist öelda, et nüüd on piisavalt vett silla alt läbi voolanud, et oleks viimane aeg paar rida ka Maiamst kirjutada.

Peale Olustveret sai Aca koplis jalaga ja väikesest kriimust läks tal jalg megapaiste. Kõik see päärdis AB süstide ja ca 10 päevase treeningpausiga. Kuna Aca-poiss vajas poputamist, siis käisin ikka iga päev tallis ja kui ma seal juba olin, noo siis tekkis ka mõte, et võiks ju natuke ratsutada ka. Kuna preili Maiami aka printsess aka väike must mära (btw ta ei ole tegelt must, vaid tumekõrb :D ) aka muti ei ole just kõige lihtsam sõita olnud, siis otsustasin, et ma siis natuke remondin teda.

Kohe esimene trenn oli meil Maikeniga. Ooooohhh oleks ma vaid teadnud mis mind ees ootab, siis ma kas ei oleks seda teekonda üldse alustanudki (mis on kaheldav) või siis oleks alustanud natuke varem, et enne treeneriga trenni minekut end natuke rohkem asjaga kurssi viia ja ette valmistada.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et esimene trenn oli meile mõlemale raske. Maiami on Acast nii nii erinev- kehaehituselt, iseloomult, liikumiselt. No ikka täiesti teistsugune. Ei osanud ma seal ei istuda ega olla. Ja no ega muti väga kaasa ka ei aidanud.  Ma olen aga seda tüüpi inimene, et kui keegi (miski) ütleb, et noo sellega sa küll hakkama ei saa, siis minus tekib harart ja no ma kohe pean saama. Ma isegi ei tea mis teema sellega on, aga väljakutsed on kuradima inspireerivad :D Ja mulle meeldib hobustega tööd teha ja nokitseda ja nii siis saigi võetud vastu otsus, et Maiami vajab tööd ja tegemist ning kes seda ikka teeb, kui mitte ma ise. Ja nii see algas.

Kuna Aca oli katki ja ees oli ootamas kose 3V, siis mõtlesin, et no prooviks, kas ma julged/suudan Maiamiga mõnest krossitõkkest ka üle popsata. Läksime siis kosele trenni tegema. Minu suureks üllatuseks oli täitsa tore trenn. Hüppetrennis oli natuke pusimist, et ma aru saaks kuidas ja mis toimib ja mis mitte, aga saime ikka enam-vähem jutule :)

Kosel tegin esimese katse võistelda. Pikemalt kirjutan mõni teine kord, aga niipalju võib öelda, et eesmärk oli mul nagu ikka tulemus kirja saada. Suure pusimise ja ponnestamisega see ka õnnestus, seega võib vist öelda, et läks okeilt :)

Nüüd ma siis rööprähklen ja püüan jõuda 2 hobust sõita. Maiamiga on nagu mingi eesmärgi püüdmine. ma tahan, et ta oleks hea ja mõnus sõita mitte ainult mulle, vaid teistele ka. Mul ei ole eesmärki omale teist võistlushobust teha, sest 2 hobusega startida on ikka päris raske. Samas ma tahan, et temast saaks hea kaaslane koolitrennis ja ka võistlustel. 

Eile oli meie teine katse 3v sõita. Kosel oli jälle CCN70. Ettevalmistus oli seekord.... noh.. pikem :D Tulemust me aga seekord kirja ei saanud. Skeemi soojendus oli päris kobe. Ta pole mul vist isegi trennis nii meeldiv olnud. Valge aed aga ajas talle judinad peale ja ta läks pingesse ja hakkas kiirustama. kannatasime skeemi lõpuni ja tulemus oli õige grammi parem kui esimene kord. Parkuuris kukkus 2 latti. sõit eiolnud väga enesekindel, sest muti on saanud maitse suhu, et tõkke ette saab istuda ka. Mul on siinjuures enda üle hea meel, et ma ise enam ei minesta ära, kui hobune istub. Ma muidugi räägin siin pisikestest kõksudest eksole. Nii 70-80cm. Kõrgemate puhul löön ikka ise ka kohe vedelaks, aga varem piisas ka sellest, kui midagi ristikese peal juhtus ja juba mul keps värises. Hea on teada ja tunda, et vähemalt 75cm peal ma enam ise värisema ei hakka :)
Krossirada oli seekord päris äge üles seatud. Kraav oli sa sees ja see saigi meile saatuslikuks. 3 tõrget kraavi ette nagu naksti. Kripeldama jäi ikka, aga ma andsin endast küll kõik mis anda oli. Ega muud olegi järeldada, kui et tuleb harjutada veel ja veel, et muti saaks ka kraavide osas enesekindlamaks. Selle õnnetu kraavikeseni oli aga kross väga mõnus. Hoopis hoopis parem, kui esimene kord. Seega lootust on :)

Ma ei ole kiirteede usku. Või siis ma ilmselgelt ei ole nii kõva mutt, et ma suudaks mingeid asju kiiresti teha :p Aga igatahes on mul nüüd projekt "Maiami" eesmärgiga ratsutatud hobusest saada ratsastatud hobune, kelle üle uhke olla ja kellega oleks tore igaühel sõita ning kelle jaoks trenn oliks nii füüsiliselt kui ka vaimselt jõukohane.