Babysteps

Täna on 10 jaanuar 2021. Olen jupi aega mõelnud, et kas peaks selleks aastaks ka mingeid eesmärke kirja panema aga ausalt öeldes ma hetkel natuke isegi kardan seda teha. Mul on käes väga suur projekt. Võiks lausa öelda, et eluprojekt, seega ehk on see juba piisav eesmärk omaette, seda terve aasta jooksul elus hoida ja edasi arendada. Ära majandada nii, et arved oleks makstud, hobused hoitud, meeskonnal silmad säravad ja lastel meeled rõõmsad. Suur amps ma ütlen, suur amps :D

Esimene kuu- detsember, möödus Karjamõisas harjumise rütmis. Väga midagi teha ei jõudnud, sest muud eluvaldkonnad neelasid kogu energia. Töö oli kaos ja eraelus pühad. Jaanuaris oleme aga käinud I-ga koos + veel abilisi juba mitu korda tallis toimetamas. Iga kord saab tehtud natukene, aga need pisikesed edusammud on minu jaoks väga olulised. tavaliselt on süsteem selline et mina teen bokse ja I siis nokitseb talli kallal.
Tänaseks on söödaruumis paigas esimene riiul. Uusi lampe on I jõudnud lakke panna ja osad neist ka ära ühendada. Sepale on olemas hea valgusega koht töö tegemiseks. Enam ei ole pime nagu koobas :)
Täna said enamike bokside juurde ka sadulapuud. 3tk on vaja veel juurde osta, siis jagub igale poole.
olemas on 4 söödakasti koplitesse. Neid on juba 1x olnud vaja ka kõpitseda, aga no vähemalt ei ole hein enam kõikides koplites maas. Ühele nurgaboksile sai küljesein tehtud, et ei oleks päris nii avatud. Teine ootab veel tegemist. 

Eks kõik need asjad ole sellised pisikesed, aga minu silmis on iga väikene asjake samm edasi. Ega muudmoodi kui samm haaval pikka teed käidud ei saagi ;)

Ise ma olen vist ära harjunud mõttega, et olengi töötu.... esimest korda oma täiskasvanu elu jooksul ma kas ei õpi, ei ole lapsega kodune või ei ole ametlikult tööl. See on omajagu veider... Tegevusest puudust ei ole. Talliga on tegemist. Töötukassa asjadega sebimist. Kodus on 107 toimetust, mis kõik ootavad tegemist. Igav ei ole... aga veider on...
Nokitsen oma CV-sid ilusaks teha ja vaatan töökuulutusi. Midagi väga silma särama ei ole pannud. Õnneks saan ma ka töötuskindlustushüvitist, seega pool aastat vähemalt suur paanikat ei ole. Hiljemalt sügisel oleks aga vaja töökoht ikka leida, sest isegi kui tallis oleks toimetamist piisavalt ja ma olen täiesti veendunud, et ma võikski päevad läbi hobustega aega veeta, siis arved tuleb siiski ka maksta ja tallike tuleb hetkel just ja just ots-otsaga kokku, seega ennast ametlikult tööle mul võtta ei õnnestu. Teen aga vabatahtlikult edasi, nagu seni. Investeering tulevikku... pensionisammas noh.. praegu rügan, 15a pärast ehk saab vilju nautida :D