Carbon Cooly

 Minu esimene hobune, kes minu otsuste tulemusel siia ilma on sündinud ja kelle kasvamise ja kasvatamise eest ma vastutan. Suur vastutus... Üllatavalt suur. Võibolla sellepärast, et ta on üks ja ainus (vähemalt hetkel, sest ma ei julge lubada, et ta selleks ainukeseks jääb aga ei julge lubada ka seda, et ei jää...)

Aga et kes see Carbon siis on?
Ema on Omeera. Kõige mõnusam mära, kes minu teele on sattunud. Torikas, keskmise kasvuga ja äärmiselt hea iseloomuga armastusväärne tegelane. 
Isa Castilion Van Groenhove. Kuulduste järgi üks väga väga hea iseloomuga SBS täkk. Tugeva kehaehitusega 169cm kõrge mürakas.
Carbon ise on aga kohe kohe (3.03) 8 kuuseks saav täkupoiss. Praeguse suurese juures julgen öelda, et temast kasvab suur hobune. Senise 8 elukuu jooksul tundub, et ta on oma vanematelt pärinud üsna selge pea. Ta käib väga ilusti käekõrval ning laseb ennast igalt poolt katsuda ja harjata. Esmaspäeval käis sepp ja tegi kabjad üle. Eks see oli selline moepärast tegemine, sest midagi sealt võtta ei olnud, aga asi oli rohkem selle protseduuri läbi tegemises. Ma olen tal jagu võtnud aga ei ole neid kaua üleval hoidnud, seega natuke oli kogu see asi ikka uus. Veidike oli aega vaja anda, et ta saaks aru, et hoitakse jalga ja kui ta rahus seisab, siis saab oma jala tervelt ilusti tagasi. Keegi seda omale päriseks ei võta. Esimestega läks natuke kauem, tagumistega väga lihtsalt. Eile võtsin tal boksis jälle jalgu üles ja nii ilusti, kergelt ja rahulikult läks. Hoidsin ka natukese kauem, kui tavaliselt olen hoidnud, et ta õpiks ka jalga kauem hoida laskma.
Teisipäevast alates algas Carbonil ka suure poisi elu, ehk siis kolis ta emmest eraldi koplisse. Esimene päev tuli ta paar korda läbi oma kopliaia aga jäi lõpuks ikka koplisse, kuniks oli tuppa tuleku aeg. Järgmisel päeval murdis välja ja jäi tuppa. Kolmandaks päevaks tegime õunaaia koplite ühisväravale puidust värava ette, et mitte loota karjusele ning see töötas hästi. Poiss käis küll kõrval koplites uute sõpradega tutvust tegemas, aga püsis õunaaias sees. Täna läks ta ilusti ja rahulikult käekõrval oma uue sõbraga koplisse. Püsis oma koplis ja tuli ka rahulikult tuppa. Ei mingit kisa, hüüdmist või kekslemist. Viks ja viisakas poiss :)
Olen ta üle väga rõõmus ja loodan kogu hingest, et edasised uute asjade õppimised lähevad samamoodi rahulikult. Olen tema esimesest elupäevast hoidnud suhtumist, et iga kontakt inimesega on hobuse jaoks õpikogemus ning olen seega väga hoolas selle osas, mida ja kuidas ma teen. Kuidas ma ise käitun ja mida tema käest palun. Ma ei ole varem ühegi varsaga tegelenud. Kõige nooremad, kellega on kokkupuuted, on olnud 2 aastased või vanemad, seega on mul omajagu õppida. Aga see on põnev ja ma loodan, et ma liiga palju pange ei pane :D 

Hetkel on minu jaoks tähtis, et tal oleks kari, kellega koos olla ja hobuseks olemist õppida ning õnneks on mul piisavalt ruunapoisse, kellega teda tuttavaks teha ja koos koplisse lasta. Saavad süüa, mängida ja hobuseelu õppida :)