Ja J ongi juba 8 aastane! + natuke maailmavaatelist häma

Mitte et ma tahaks tunnistada, et ma juba nii vana olen, aga ega ma ei saa seda väga eitada ka, sest mu väiksem laps sai juba 8 aastaseks. Päris kreisi värk :D
Tema sünnipäeva päeval mul kooli ei olnud seega koristasin ja kokkasin kodus terve päeva. Inz tegi eelmisel õhtul omajagu ettevalmistusi juba ära seega ma sain rohkem kodule keskenduda. Suur kodu tähendab palju koristamist, aga no on ikka mõnus küll oma kodus olla. 
Õhtusöök sugulastega õnnestus väga hästi :) Söögid tulid head, lapsed olid rõõmsad. J sai kingiks legosid, millega siis terve õhtu mängiti ja millest jagub rõõmu veel pikaks ajaks. Mõlemad lapsed on legofännid. Jah, ka poiss ikka veel :D
Lisaks sai J nüüd omale ka kaua igatsetud kõrvaaugud. Ise on ta väga rahul ja ka hoolas nende puhastamisel. Käib ja asjatab. Pole väga võimalik enam eitada... suur tüdruk juba :)

Koristamisele lisaks oli see ka päev kus sai mitu huvitavat pikka telefonikõnet tehtud. Õigemini mulle helistati ja sai rääkida huvitavatel teemadel.
Mulle on alati meeldinud metafoorid ja igasugused kujundlikud näited, mis aitavad erinevaid asju mõista. Kasutan neid nii endale asjade lahti mõtestamiseks kui ka trennis õpilastele mingite asjade seletamisel. Ühe eilse vestluse käigus tuli taaskord teemaks eesmärgid, nende saavutamise viisid ja ka see, kuidas me endid väärtustame ning kas üks teekond on kuidagi õigem kui teine... Kas ühe viisi valinud inimene on kuidagi väärikam kui mõne muu teekonna valinu...
Kui meie kõigi eesmärk on ronida mäe tippu, siis kas on vahet kuidas sinna minna? Kui meil on näiteks võimakas mägironija, kes läheb mööda järsku nõlva üles. Ta pingutab palju. On tugev nii seest kui väljast. Tal on motivatsioon ja ka tugimeeskond kõrval, kes teda aitavad ja toetavad. See on tema tee ja ta jõuab oma eesmärkideni sihikindlalt ja üsna kiiresti. Ta on paljudele inspiratsiooniks. Ütleme näiteks, et see on Dina, kes on ise koos oma meeskonnaga ennast treeninud ja oma hobuse treeninud ja jõudnud olümpiale. On mille poole vaadata. 
Siis võime võtta teise, kes samuti tahab sinna tippu, kuid kellel on võibolla veel paremad võimalused. Ta laseb end seekord sinna helikopteriga viia. Ta on teinud ära kogu eeltöö- ta oskab seal olla, saab hakkama väljakutsega. Tal on võimalik lihtsalt see ronimise etapp vahele jätta. Ilmselt on ta ka mõnel korral ise roninud, kuid seekord on nii, et ta saab lasta end kohale viia. Olgu selleks mõni teine olümpiasportlane kes on ise hobuseid nii kaugele viinud aga kes on ka ostnud või on talle ostetud mõni valmis hobune sellel tasemel. Ja vahet ei ole kas siis TS või KS poolel. 
Ja siis on need, kes lähevad rahulikult mööda pikka looklevat teed. Silmanurgast vaatavad ka nemad sinna tippu poole. Kes rohkem, kes vähem ja ilmselt on neil endil mingid tipud, mille poole nad pürgivad. Ja mis siis, et nad on pikemal, kergem ja laugemal teekonnal, nad siiski liiguvad edasi. See tee on teistsugune, need inimesed on teistsugused ja mitte midagi muud. Ei vähemat ega rohkemat. 
Näiteks mina, kes ma ei ole olümpiat isegi oma eesmärgiks võtnud. See on minu jaoks utoopia :D Aga see ei tähenda, et ma ei vaataks imetlusega neid, kes sinna on jõudnud. Vaatan ja kuidas veel. Mul on aga oma väikesed "tipud", mida ma püüan. Ja kui ma ka vaataks olümpia suunas siis sureks ma oma tempo juures ilmselt enne ära, kui ma sina jõuaks :D Aga see ei tee minust ju kuidagi halvemat või vääritumat.
Ehk siis kogu selle heietuse mõte on selles, et eesmärgid ja nende saavutamise viisid on erinevad ja see ei tähenda et üks oleks kuidagi kehvem kui teine. Mul võttis omajagu aega, et seda endale ka rohujuure tasandil selgeks teha. Ja eks vahepeal tuleb jälle peale see tunne, et oi oleks see v teine, aga tegelikult seisneb eduelamusekogemine ikkagi tarkades ja õigetes eesmärkides :) Seega olgem endi vastu lahked ja hoolivad ning püstitagem õigeid ja tarku eesmärke ;)

Aga miks me kahtleme arstide ja poliitikute ja ma ei tea veel kelle jutus, et vaktsiin on hea ja ilmtingimata kõigile vajalik???

 Mina olen üks neist "idiootidest" (nagu ma täna ühe tulise ja emotsionaalse arutelu käigus kuulsin), kes ei vaktsineeri ennast lihtsalt sellepärast, et poliitikud ja arstid ütlevad, et nii on vaja. Aga mis värk sellega siis ikkagi on? Miks ma ei usalda meie med-süsteemi nii, et ilma küsimusi esitamata paneks aga kohe "õla alla" ja laseks endale süsti ära teha? 
Mõtlesin jupi aega ja vist välja mõtlesin...
Nimelt, kui J väiksem oli, siis ta oli oma hingamisteedega ikka megahädas. Ja lausa 3x kirjutati talle rohtusid, mis tegid rohkem kahju, kui kasu, sest antud bakter oli sellele rohule täiesti resistentne ja kuna AB kuur pühkis ära ka lapse oma kaitse, siis sai bakter vaba voli hullata. Asjale saime jaole alles siis, kui ma peale 2 ravikuuri, enne 3nda portsu AB ostmist ja lapsele sisse söötmist hakkasin jalgu trampima, et aitab küll sellest imiku mürgitamisest. Nõudsin lolli järjekindlusega proovide võtmist ja külvi ja analüüsi, et kes tal seal ninaneelus ikkagi elab ja millega me võitleme. Tulemuseks oli 2 bakterit, mis olid haruldased ja sellesama lastearsti sõnutsi ilmselt haiglast saadud ning talle juba 2x sisse söödetud ja ka 3ndana määratud AB olid nendele tegelastele täiesti nagu hane selga vesi. 
Ja kui nii kergekäeliselt kirjutatakse rohtusid imikutele (6 kuu vanune beebsu oli ta siis), siis paraku ei jäta see just head mälestust. 
Ma loen ennast pigem teaduse usku inimeseks, aga ma usun asja siis, kui on see teaduse ja uurimise osa ka ikka ära tehtud. Poliitikute juttu ma väga ei usu. Viimasel ajal üha vähem. Ma tahan statistikat, ausaid numbreid, protsente. Tõenäosust ja infot, et riski hinnata. 
Kindlasti ei usu ma seda, et haigusi saab ainult ja ainult keemialaborist tulnud medikamentidega ravida. Samas ei usu ma ka seda, et alternatiivmeditsiin alati aitaks. Ma usun koostöösse. 
Täna ma tunnen aga, et koostööst pole halli haisugi.

Tänases tulises arutelus käisid läbi väited, et need, kes ei vaktsineeri, on idioodid ja paras aeg on käsi väänata ja vaktsineerimine peaks kohustuslik olema. Riik peabki sundima. Ühiskonna heaolu on igal juhul kõrgemal indiviidi isiklikest tahtmistest ja isikuvabadustest. Selline kultuur ei ole tõesti eestlastele väga omane. 
Ma ei eita, et sellised kiiresti levivad ja väga kehvasti ennustatava ja seinast-seina kuluga (mõni põeb nii, et arugi ei saa ja mõni reaalselt surebki ära) viirused on salakavalad ja ohtlikud. Kindlasti on mõistlik ja vajalik teha liigutusi, et haigus ei laastaks ei riigi inimesi ega ka majandust. Minu silmis aga peaks need tegevused olema läbimõeldud ja strateegilised ning see strateegia peaks olema inimestele ka läbipaistev ja arusaadav. Kui jääb kasvõi väikene tunne, et mingit infot varjatakse, räägitakse pool-tõdesid, siis see on soodne pinnas vandenõuteooriate tekkeks, hirmudeks ja umbusuks. 

Ma ei ole kommunikatsioonigeenius, aga kogu selle koroona taustal on mul nii palju kogemusi, kus niigi keerulises olukorras on ülimalt kehva kommunikatsiooniga muidu igati arusaadav ja mõistlik plaan vähemalt pooltest poolehoidjatest ilma jäetud. Kas meil riigis tõesti ei ole korralikke kommunikatsioonispetsialiste, kes sellises keerulises olukorras poliitikute otsused ja avaldused enne rahvani toomist mõistlikuks vormiks?

Talgupäev Karjamõisas

 Ma olen nii väsinud. Puusad valutavad ja selg ka. Sokkides olid hiigelsuured augud ja sõrmed on paistes ja töntsid. Aga...

AGA...

Ma ei suuda sõnadesse panna, kui TÄNULIK ma olen kõigile neile suurtele ja väikestele, kes täna tallis abis käisid. See oli uskumatu kui palju asju me kambaga tehtud saime. 

1) Talli esised koplid said uueks. Välispiiridesse said uued jämmud puitpostid. Vahele läksid vanad postid + plastik ning veetud sai 2 liini uusi linte + kõige alumine vana lindiga.
2) "Maltsaplats" sai puhtaks trimmertatud ja enamik maltsa ka lõkkes ära põletatud. 
3) Päev otsa põlenud lõkke abil sai põletatud hunnikus oksi, vanu pakke ja muud värvimata puidusodi.
4) Heinaküünis sai tehtud päris suur hulk koristustööd ning terve konteiner prügi täis veetud. Seda sodi on seal veel min 1 konteineri jagu, aga suur osa sai ikkagi tehtud :)
5) Tallivahele said kummimatid uuesti pandud nii, et on 3 rida ja seega ei tohiks need enam laiali vajuda.
6) Talli esine sai puhtaks riisutud ja vana heina ja põhu sodi ära veetud.
7) Kopli ääres oleva õunapuu alune sai puhtaks.
8) Söödaruum sai koristatud
9) Üks post tallis sai uuesti kinni.
10) hobused said ussirohud

Vot niipalju asju sai tehtud. Päris uskumatu!! Istun siin kodus, riided lõkkesuitsust läbi imbunud, ja olen lihtsalt nii nii tänulik ja õnnelik, et meie talliperes on nii imelised inimesed!