Ja J ongi juba 8 aastane! + natuke maailmavaatelist häma

Mitte et ma tahaks tunnistada, et ma juba nii vana olen, aga ega ma ei saa seda väga eitada ka, sest mu väiksem laps sai juba 8 aastaseks. Päris kreisi värk :D
Tema sünnipäeva päeval mul kooli ei olnud seega koristasin ja kokkasin kodus terve päeva. Inz tegi eelmisel õhtul omajagu ettevalmistusi juba ära seega ma sain rohkem kodule keskenduda. Suur kodu tähendab palju koristamist, aga no on ikka mõnus küll oma kodus olla. 
Õhtusöök sugulastega õnnestus väga hästi :) Söögid tulid head, lapsed olid rõõmsad. J sai kingiks legosid, millega siis terve õhtu mängiti ja millest jagub rõõmu veel pikaks ajaks. Mõlemad lapsed on legofännid. Jah, ka poiss ikka veel :D
Lisaks sai J nüüd omale ka kaua igatsetud kõrvaaugud. Ise on ta väga rahul ja ka hoolas nende puhastamisel. Käib ja asjatab. Pole väga võimalik enam eitada... suur tüdruk juba :)

Koristamisele lisaks oli see ka päev kus sai mitu huvitavat pikka telefonikõnet tehtud. Õigemini mulle helistati ja sai rääkida huvitavatel teemadel.
Mulle on alati meeldinud metafoorid ja igasugused kujundlikud näited, mis aitavad erinevaid asju mõista. Kasutan neid nii endale asjade lahti mõtestamiseks kui ka trennis õpilastele mingite asjade seletamisel. Ühe eilse vestluse käigus tuli taaskord teemaks eesmärgid, nende saavutamise viisid ja ka see, kuidas me endid väärtustame ning kas üks teekond on kuidagi õigem kui teine... Kas ühe viisi valinud inimene on kuidagi väärikam kui mõne muu teekonna valinu...
Kui meie kõigi eesmärk on ronida mäe tippu, siis kas on vahet kuidas sinna minna? Kui meil on näiteks võimakas mägironija, kes läheb mööda järsku nõlva üles. Ta pingutab palju. On tugev nii seest kui väljast. Tal on motivatsioon ja ka tugimeeskond kõrval, kes teda aitavad ja toetavad. See on tema tee ja ta jõuab oma eesmärkideni sihikindlalt ja üsna kiiresti. Ta on paljudele inspiratsiooniks. Ütleme näiteks, et see on Dina, kes on ise koos oma meeskonnaga ennast treeninud ja oma hobuse treeninud ja jõudnud olümpiale. On mille poole vaadata. 
Siis võime võtta teise, kes samuti tahab sinna tippu, kuid kellel on võibolla veel paremad võimalused. Ta laseb end seekord sinna helikopteriga viia. Ta on teinud ära kogu eeltöö- ta oskab seal olla, saab hakkama väljakutsega. Tal on võimalik lihtsalt see ronimise etapp vahele jätta. Ilmselt on ta ka mõnel korral ise roninud, kuid seekord on nii, et ta saab lasta end kohale viia. Olgu selleks mõni teine olümpiasportlane kes on ise hobuseid nii kaugele viinud aga kes on ka ostnud või on talle ostetud mõni valmis hobune sellel tasemel. Ja vahet ei ole kas siis TS või KS poolel. 
Ja siis on need, kes lähevad rahulikult mööda pikka looklevat teed. Silmanurgast vaatavad ka nemad sinna tippu poole. Kes rohkem, kes vähem ja ilmselt on neil endil mingid tipud, mille poole nad pürgivad. Ja mis siis, et nad on pikemal, kergem ja laugemal teekonnal, nad siiski liiguvad edasi. See tee on teistsugune, need inimesed on teistsugused ja mitte midagi muud. Ei vähemat ega rohkemat. 
Näiteks mina, kes ma ei ole olümpiat isegi oma eesmärgiks võtnud. See on minu jaoks utoopia :D Aga see ei tähenda, et ma ei vaataks imetlusega neid, kes sinna on jõudnud. Vaatan ja kuidas veel. Mul on aga oma väikesed "tipud", mida ma püüan. Ja kui ma ka vaataks olümpia suunas siis sureks ma oma tempo juures ilmselt enne ära, kui ma sina jõuaks :D Aga see ei tee minust ju kuidagi halvemat või vääritumat.
Ehk siis kogu selle heietuse mõte on selles, et eesmärgid ja nende saavutamise viisid on erinevad ja see ei tähenda et üks oleks kuidagi kehvem kui teine. Mul võttis omajagu aega, et seda endale ka rohujuure tasandil selgeks teha. Ja eks vahepeal tuleb jälle peale see tunne, et oi oleks see v teine, aga tegelikult seisneb eduelamusekogemine ikkagi tarkades ja õigetes eesmärkides :) Seega olgem endi vastu lahked ja hoolivad ning püstitagem õigeid ja tarku eesmärke ;)