Guido

 Hakkasin mõtlema, et ma ei olegi Guodist midagi kirjutanud. Tagumine aeg viga parandada, sest mulle endale on selles loos juba praegu väga palju sellist, mida tasub taaskord üle korrata ja meeles pidada.

Kes on Guido?
Guits on suuuuuur ruunapoiss, kes nüüd siis aastavahetusega sai ametlikuks vanuseks 5. Ta tuli minu juurde 2021 septembris. Hobune oli eelnevalt olnud kellegi teise käes töös Saaremaal, aga kuna sealt raske võistlemas käia ja omaniku soov oli see, et hobune saaks võistluskogemust, siis kirjutas ta mulle ja pakkus sõita. Kuna ma lasen Acamaril nagunii peale hooaja lõppu puhata, siis võtsin väljakutse hea meelega vastu. Hobusega olla toimetamist alustatud 2020 detsembris (esimesed sammukesed ratsahobuseks saamise poole), seega oli suur lootus, et ta teab mis asi on varustus, ratsanik, ning baaskäsklused- edasi, tagasi, paremale, vasakule.

ALGUS
Kui Guits jõudis, siis sai ta päeva uue koduga harjuda ning siis läksin esimest korda rohkem tegelema. Käitumine oli natuke üllatav. Tundus, nagu ta oleks harjunud boksis oma tahtmist saama, sest minu märguannete peale ei olnud tal väga soovi ennast eemale viia, vaid ta püüdis mulle selgeks teha, et tema kamandab seal ruumis. Hoidsin oma sirget joont ning vaidlusteks ruumi ei jätnud- Mina küsin sind oma ruumist eemale ja sina lähed eemale. Lihtne ja loogiline- ei mingit draamat. Sellest, et mind ei õnnestu boksis oma suure tagumikuga hirmutada, sai ta väga ruttu aru ning õige pea saime reeglid paika.
Jalad olid tal üsna nukras seisus- prei vohas mühinaga ning kõigil neljal jalal oli kiilumädanik. Kapjade puhastamine oli esialgu keeruline, sest kiilud olid tal ikka päris valusad ma arvan. Kehaehituselt oli ta nagu suur välja veninud pubekas :D Kõrge, pikk ja megapalju jalgu. Samas lihast polnud ollagi. Eks sellised suurt kasvu hobused arenevadki aeglasemalt ning see etapp nende elus on omanikule/sõitjale nukker vaadata, aga no päris õnnetu vaatepilt, see pubekast 170+++ turjaga ruunapoiss :D

Esimest korda sõitma minnes selgus varasemalt tehtu. Sadulat panna lasi ta ilusti. Valjastega nägin vaeva, sest ta vedas oma pea lakke. Selga minna lubas väga hästi. Oli näha, et ta teab hästi, mis on varustus ja mis on ratsanik. Sealt edasi aga pidin natuke pettuma. Ma lootsin, et ta läheb edasi ja tuleb tagasi ja keerab ka, aga selle osaga ei olnud nii hästi. Edasi ta platsil liikuda ei tahtnud. Pidur oli ka raske ning välimisest säärest ja ratsmest keeramiseks ta väga aru ei saanud. Kuna tundus, et pahatahtlikkust selles hobuses ei paistnud olevat, siis võtsin julguse kokku ja läksin mõni päev hiljem turvalise ja kogenud saatjahobusega koos maastikule. Maastikutrenn oli palju mõnusam. Läks julgelt ja rõõmuga... umbes pool tundi. Tunnise sammumaastiku peale oli ta väga väsinud ja väga kuri.

Hakkasime siis suure hoolega jalgu ravima. Preirohud ja kiilurohud peale. Maadlemist oli palju, sest valus ju. Samuti tegime verepildi. Selgus, et rauatase oli üli madal. Pole ime, et ta ei tahtnud mitte midagi teha, sest kui raud maas, siis pole lihtsalt jaksu.
Lisaks jalgade ravimisele sai ta peale ka rauakuuri ning muud mineraalid ning läks karjamaale kosuma. Iga päev tassisin sisse, ravisin jalad ja tegelesin õige natuke. Süüa sai 2x päevas koos lisadega. 
Ratsutamise osa oli olematu, sest näha oli, et ta ei jaksa. Tegelesime pigem mentaalse tööga.

Kuskil novembri alguses hakkas tunduma, et noormees tunneb ennast juba hästi ja saab peale lühikeste sammumaastike ka midagi muud teha. Hakkasime tasapisi tööle.

Mida kõrva taha panna senisest osast:
* Jälgi tervist! Mõistlik oleks ka noorele hobusele teha vereproovi, et näha mis seis on. Eriti kui on mingeid muresid. Prei ju pidavat olema nõrga immuunsuse näitaja. Kui prei vaevab, siis tasub otsida ka mingit muret mujalt organismist.
* Usalda aga kontrolli! Kui annad oma hobuse kellegi kätte töösse, siis käi oma hobust vaatamas ja vaata ka trenne või küsi pikemaid videoid, mis ei ole kokku lõigatud.  Inimesi, kes nimetavad ennast ratsastajateks, on väga erinevaid. Töö tase, mida nad pakuvad, on sellele vastavalt väga erinev.
Mina kusjuures ei nimeta ennast ratsastajaks! Ma julgen alles siis selga minna, kui hobune on juba niipalju tarkust kogunud, et teab mis on ratsanik ja ei püüa temast enam vabaneda :D Lisaks on mul treenerid, kelle trennis ma käin ja kes mind aitavad. Vahet pole mis tasemel hobusega ma sõidan, päris üksi ma seda ei tee. Ka Guido puhul ütlesin omanikule, et kui ta mind alla püüab viskama hakata, siis tuleb tal keegi teine leida sinna selga.. Mina kardan.
* Head kombed on hädavajalikud. Maatöö on MUST HAVE! Kui noore hobusega tööd alustada, siis esimese asjana on vaja selgitada ja õpetada kombed. Kuhu tohib, kuhu ei tohi. Kuidas käituda kui inimene tuleb boksi, kuidas käekõrval, kuidas kordel jne jne. Seda kõike saab teha tasa ja targu ka hobusega, kes on veel liiga noor, et selga ronida, aga piisavalt vana, et temaga käekõrvalt tööd teha. 

TÄNA
Tänaseks oleme Guidoga siis ca 3 kuud trenni teinud. Areng on päris tore, ehkki kui ta teiste 5a kõrvuti panna, siis võrrelda ei anna. Lihased hakkavad tasakesi tulema, aga see on alles väga algus. Gaas ja pidur vajavad pidevat kordamist. Rool on juba üllatavalt hea, arvestades tema suurust. Tasakaal vajab veel palju tööd. Õlaga kipub sisse vajuma. Galopp oli eile juba täitsa tore. Eile saime esimesed sammust galopile tõsted tehtud ja 15m ring galopis ei ole enam ületamatult keeruline. Tagumine ots on niipalju põrkavamaks läinud, et ma pean istumiseks natukese vaeva ka nägema. Esialgu oli selline kiikhobu- nüüd juba on galopi moodi see liikumine :)
Hüppame ka tasakesi. Äge on see, et ta ei ole punnsilm. Ma olen nii harjunud, et on vaja hullult vaeva näha, et hobust õpetada kolle mitte kartma. Guido pole tõkete all fillereid või asju väga vaadanud. Esimestel kordadel natukese piilus, aga edaspidi enam mitte. Kui alles hakkasime hüppama, siis ta esimesed trennid uusi tõkkeid natuke vaatas ja kippus vingerdama. Tänaseks on seis selline, et kui ta vähegi aru saab, et tõke on hüppamiseks, siis ta pigem tõmbab peale, kui vingerdab. Kui samm ka ei klapi, siis kas laksab kaugelt või siis liigutab oma jalgu megakiirelt ja siputab üle. Tõrkumise tunnet ei ole.   Tõkked on meil küll väga väikesed- nii 70-80cm kanti. Mul oli hetkel ainult koolisõidu sadul ja ma ilmselt lendaks sealt minema, kui ta suuremaid hüppeid peaks tegema :D Eile sain oma TS sadula ka hooldusest tagasi, seega nüüd saab ehk kõksimisest tasakesi ka hüppamise teha :D 

PLAANID
Päevad lähevad järjest pikemaks ja ehkki külm veebruar ja ilmselt lumine märts on veel minna, siis minu süda tuksub juba kevade ootuses. Tahaks krossipõllule nii väga :) Kuna Guido tundub olevat üsna selge peaga ja draamavaba tegelane, siis ma ootan suure põnevusega meie esimest krossitrenni. Aprillis peaks kalendri järgi olema esimene sutsakas Kosel ja sinna tahaks 70cm proovima minna. Selle eesmärgi nimel hetkel töö käib. Ratsastuses pusime sõidumugavuse, üleminekute ja ABC skeemi kallal. Hüppetrennide eesmärk on saada parkuurid mõnusaks ja ta kuulama ka siis kui tõkked nina ees on- sest ta tahab täiega minna ja hüpata, aga siis läheb nats lappesse :D
Maastikule hetkel ei saa, sest niiiiiii haigelt libe on, aga kohe kui kannatab, siis saab maastikud juurde võtta, et avatud alal ka saada juhitavus ja tempo kontrolli alla :)
Hästi põnev on igatahes... Ja kevad võiks juba tulla ;)

Esimene ratsaorienteerumine

Kui Eneli mulle rääkis, et võiks minna ratsaorienteeruma, siis esialgu olin ma ikka väga skepitiline... Ma eksin ju kohe metsas ära. Aga kuna toimumiskohas Kolgakülas on megailusad metsad ja Eneli paistab olevat üsna osav kaardilugeja, siis mõtlesin, et why not. Lähme veedame ühe mõnusa maastikulaupäeva. Ainuke diil oli, et kui on ikka väga vastik ilm, siis ei lähe.

Hobuseks plaanisin esialgu Taibu. Olen temaga maastikul käinud ja ta on julge, kiire ning mugav. Taibu on meil aga laste võistluspüss, siis see au jäi ära. Järgmine valik oli Raatus. Tema meil lastega ei võistle, seega keegi mulle konkurentsi ei pakkunud. Proovisin talle Aca koolisõidu sadulat ja see sobis väga hästi, seega mugav kulgemine oli garanteeritud. 

Hommik hakkas treiku välja kaevamise ja lükkamisega. Eneli kaevas ja mina lükkasin :D Kätte saime!! Raatus alguses vaatas mind küll sellise näoga, et kuule mutt, lolliks läksid või?? Mina ei käi kusagil.... ma ainult söön ja tiksun lastega grupitunnis... Aga mõtles paar minutit ja väike julgustav lüke ning peale ta tuli.
Siis võtsime Eneli asjad ja hobuse ning asusime teele. Kohale jõudsime mõnusa varuga. Sõime natuke, tutvusime veelkord reeglite ja oludega ning kui aeg käes, panime endid valmis.
Kui kaardid kätte saime, siis ma ei leidnud esimese hooga seda kohtagi üles, kust me alustasime... Tõeline orienteerumistalent noh :D Aga õnneks Eneli oli eelmisel õhtul tubli kodutöö teinud ja jagas matsu. Panime plaani paika ja kibelesime starti.

Esialgu luges Eneli kaarti, otsis punkte ja mina üritasin aru saada, kus kurat me üldse oleme :D Kaardi saime mõlemad ja see andis mulle ka võimaluse õppida, kuidas see asi käib. Mina tegin tempot ja julgustasin. E oli rool. Kuskil 3 ja 4nda punkti vahel hakkasin looduspilti ja kaardipilti kokku panema ning asi sai selgemaks. Pinnas oli mõnus, mets imeline ning ilm.... meid õnnistati ideaalse ilmaga! Ma pakkisin ennast korralikult sisse, sest eelmine kord seal matkal käies sain hoolimata suusapükstest ikka korraliku külmaallergia reite ja puusade peale. Seekord siis olin ekstra hoolas, aga õnneks polnud vajadust. Ilm oli mahe ja mõnus. 

Mina muudkui sättisin tempot. Minu üllatuseks lippas Raatus täitsa ise. Kõrv kikkis ja silm säramas. Sõitsin vaba ratsmega- ühes käes oli kaart, teises ratsmete ots. Vaatasin aga kaarti ja loodust korda mööda ja lasin hobusel liikuda kuidas talle meeldis. Vahepeal läks ta galoppi, vahepeal valis traavi. Kui teisi nägi ees, siis läks hoog ka kohe suuremaks :) Ma ei oleks uskunud, et ta nii särtsakalt ise tahab joosta, aga ta oli nagu ära vahetatud hobune. Silkas mändide vahel mõnusa entusiasmiga.
Ühe korra tegi järsu peatuse, kui kakapausi vaja oli. Eneli pidi meile äärepealt tagant sisse lendama, aga õnneks sai ikka pidama :D Vahepeal oli Allianss ka ees ja ta tegi ka ühe mõnusa full-stopi, kui esimest korda metsas rakendit nägi :D Vaatas ja piidles natuke, aga läks väga rahulikult mööda :)

Me võtsime 23 punkti 25st. Jälgisime aega ja jõudsime ilusti normiajaga koju. Nautisime mõlemad seda seiklemist täiega. Ülimega mõnus oli. Tõesti. Kui kõik olid ära sõitnud, siis pakuti seljankat ja teed ja kringlit. Söök maitses superhästi. Supp oli soe, hapukoort, leiba ja võid oli ka. Ja kringel oli mahlane ja mõnus. Ma olin selleks hetkeks täiesti või sees omadega ja oleks võinud rahuliku südamega koju ära minna, sest minu jaoks oli üritus igati kordaläinud.

Kui autasustamise aeg käes oli ja tagant ettepoole tulemusi ütlema hakati, siis oli päris suur üllatus, et paljud ei leidnud kõiki punkte üles või ei jõudnud neid võtta. Paari meeskonna osas kuulsime varem, et nad ei saanud kõiki punkte kätte, aga no me ka ei saanud. Ma millegipärast arvasin, et ilmselt enamik meeskondi ikka sai kõik punktid võetud. Me ei hakanud 2te otsima, sest vaatasime, et ei jõua ajaliselt. Ja see oli hea otsus ka, sest meil olid mõlemad hobused paljajalu ning seega viimane ots külavaheteel oli vaja sammus minna. Metsaaluse pinnas oli super, aga teede peal ikka jube libe.
Mida rohkem meeskondi ette loeti, seda suuremaks minu imestus kasvas. Lõpuks oli juba hasart sees. Kui me ei olnud 6ndad, ega ka mitte 5ndad, siis hakkas juba kripeldama, et no kurja küll... 4s ka ei taha olla... see on kõige lollim koht. Ja ei olnudki :D Saime auväärse III koha :D 1 ja 2. koht võtsid kõik punktid normiaja piires. Meie võtsime 23p normiajas. Teised kõik võtsid vähem punkte ja ületasid ka aega. 
Auhinnalaud oli väga uhke. Saime mõlemad hobustele maiustusi ning vett ja kommi endale. Ilusa roseti ja diplomi kah veel. 

Tulemuseks on nüüd see, et ma avastasin enda jaoks uue ala :D Ja selle ala harrastamiseks ja ideaalse partneri ning meeskonna. Raatusest saab minu matkakaaslane ning Eneli ei pääse kaardilugeja ja strateegi positsioonist :D

Acamar ja tema hädad

 Acamari murede saaga on juba nii kaua kestnud, et mõtlesin selle korra veel kokkuvõtlikult kirja panna.

2020 detsembris käisin Acaga harrastajate sisemeistrikate skeeme sõitmas. Peale seda sai ta puhkuse. 2021 jaanuaris uuesti trennitama hakates aga oli ta imelik. Külgliikumisetel hakkas tagant lühikest sammu astuma- oli kinnine, pinges ja muidu veider. 
Kutsusin massööri. Tulemus oli see, et Aca ei lasknud ennast pm katsudagi. seis oli päris s*tt. Tegime ka ühe laserravi aga mingit tulemust see ei andnud.

Sai puhata ja siis käis L. Niemelä rahulas ja lasin Aca ka üle vaadata. Hobune oli otsast otsani pinges. Tehti mingi seljaravi ja sai rohtusid. Peale ravi 3p jalutamist, siis korde ja siis sõitma. Natukeseks oli nagu parem, aga mitte väga. Uuesti L vastuvõtule meil saada ei õnnestunud.
Mais oli ta ikka veel põhimõtteliselt tööst väljas. Lõpuks õnnestus Naurise juurde löögile saada. Enne seda sain ka vereanalüüsid tehtud. Neeru ja maksa näitajad olid kergelt tõusnud. Naurise sõnutsi oli pilt selline, nagu peale koolikuid, aga ei midagi hullu. Muid muresid ta leida ei suutnud. Ei longet, ei midagi. Vaatas mu ülipaksuks paisunud hobust ja kamandas mu kohe tööle. Saatis rohud ja andis ülevaate kuidas ta töösse tagasi saada. Esialgu tasakesi, aga regulaarselt. 
Kui siis nädal enne esimest 3v-st teised võimalikud hobused välja ei vedanud, siis pidasin arstiga aru ja ta andis rohelise tule, et minna starti mõttega, et teen trenni, mitte ei võistle. Arvestades, et Aca oli pikalt pm tööst väljas, siis avasimegi hooaja üli leebelt ja ilma mingite ootusteta.
Suvel oli isegi enam-vähem. Käisin maastikul nii palju kui sain ja vältisin külgliikumisi, sest nende ajal oli probleem ikka ilmne. Hooaja võistlesin. Septembris oli hooaja viimane võistlus ja Aca sai puhkama. Võtsime rauad ka alt ära. Ta hullult hellitas. Aga kuna ta kabjad olid üsna kehvas seisus, siis mõtlesin, et annan raudadest puhkuse ja söödan talle kabjalisandit. Hellitas ta ikka päris pikalt. Pikemini, kui oleks olnud normaalne. Lisaks hakkas tunduma, et ta veab end üha enam ja enam vasakule kõveraks. Ma isegi ei oska seda tunnet kirjeldada, mis mul oli.... Mitu arsti on vaadanud, igast analüüse tehtud, igast ravisid ja ikka ja jälle tuleb see pask tagasi. Ta oli juba nii kõver, et paremale sõites pidin hoidma kogu aeg õlad sees asendit, et ta oleks visuaalselt otse. Selle jama peale vedasin ma ka aga ennast täiesti kõveraks. Paras jama... Oeh..

Siis tuli aasta lõpus Rahulasse kiropraktik D ja ma lasin tal Acat ka vaadata ja näppida. Rääkisin oma nutuloo ära. Ta vaatas, katsus, lasi kordel joosta... Ütles, et tema arust on asi ikkagi jalgades. Et tema paneks rauad kohe tagasi ja vaataks siis edasi. Väänas ja ragistas teda omajagu. Andis mulle ka 2 nädalaks plaani. 1 nädal käekõrval sammu, 1 nädal sadulas sammu. Samal ajal võimlemisharjutused ja venitused. 
Rauad sain alla kohe jaanuari alguses ning vihtusin hoolega harjutusi teha. Nii hoolega, et tegin oma vasaku käe kõõlustele liiga. Sammu käimine aga osutus tõsiseks väljakutseks. Käe kõrval kippus ta kekutama ja jobutama. Sadulas aga tõmbas lihtsalt kaapekaga minema :D
Igatahes ponnestasime ära oma 2 nädalat ja siis hakkasin sõitma. Alguses tasakesi aga siis otsustas Aca, et talle aitab sellest jamast ning tegi mulle 20min rodeorallit :D Tundus, et käime sammu ja tiksume niisama traavikest periood sai läbi :)

Nüüd olen siis sõitnud. Põhimõtteliselt läksin algusesse tagasi. Rauad lasin panna sellel seal, kes talle esimest korda rauad pani. Söögilt võtsin ta maha juba septembris ning sõidan ka sama loogika järgi, nagu siis, kui me alustasime. Ette-alla, edasi-tagasi ja vasakule-paremale. Lihtsad baasülesanded ja võimalikult vaba liikumine. Ja teen hoolega venitusi ja harjutusi edasi. 
vahepeal on tunne, et ta on jälle kõver, siis jälle aga on päris mõnus. Olen praegu lihtsalt kannatlik ning pean plaanist kinni. Veebruaris peaks kiru jälle tulema ning siis 24-25.02 on Larsi 3V kliinik. Selleks ajaks tahaks saada Aca sellisesse seisu, et ta on valmis tööd tegema ja tunneks end hästi :)

Ma nii loodan, et see algusesse tagasi tulek annab lõpuks tulemuse ja ta kõverusemured saavad seljatatud :)

2021 kokkuvõte

On juba 17 jaanuar ja mul ikka veel eelmise aasta kokkuvõte tegemata. Öelda, et ma ei tea miks, oleks laus vale. Puhas laiskus ja kättevõtmise asi :D Ma olen avastanud enda juures selle, et kui ei ole just 107 asja korraga teha ja tundub, et justnagu aega on, siis ma hangun ära ja ei suuda mitte midagi teha- isegi seda vähest mitte. ja kui siis on hunnikus asju, siis ma kuidagi mobiliseerun ning rassin nagu loom, aga kõik saab tehtud. Raiskan oluliselt rohkem energiat ja närve, aga no vähemalt saab tehtud.  Üksi kodus rahus olles on tunne, et peaks seda aega puhkamiseks kasutama, sest no varsti enam vb ei ole aega niisama olla ja siis ma olengi niisama.... tunde... ja ka päevi, kui vaid saab. Olen, joon teed ja loen või mõtlen niisama omi mõtteid. Ilustades võikski seda ju puhkamiseks nimetada aga tegelikult on see vana hea aja raiskamine. 
Aga igatahes olen ma nüüd siin ja ennast kirjutamise lainele saanud, siiga 2021 kokkuvõte tuleb siit :)

Tavaliselt olen ma teinud aasta kokkuvõtteid nii, et vaatan üle aasta jooksul tehtud postitused ja kajastatud teemad ning käin siis need teemad üle. Seekord mõtlesin, et vaatan lihtsalt möödunud aastale tagasi ja kirjutan asjadest, mis meenuvad.

2021a algas suure elumuutusega. 4. 01.2021 oli mu viimane tööpäev EANSis. Ees ootas teadmatus. Mul läks umbes pool aastat, et endas selgusele jõuda, et mida ma siis nüüd ikkagi peale hakkan. Esialgu kandideerisin paaniliselt suhteliselt igale poole. Üsna ruttu aga muutusin valivamaks, sest pikalt töötatud aastad andsid hea töötuskindlustushüvitise ja tundsin, et ei taha oma aega päris niisama ka kinkida. Käia tööl lihtsalt tööl käimise pärast pole a päris see, mida ma teha tahtsin. Ühe tööpakkumise ma isegi sain ning pidasime päris kaua läbirääkimisi. Lõpuks ma siiski loobusin sellest, sest plaanisin ülikooli sisse saada.
Tööpakkumisest loobumine oli murrangulise tähtsusega... Võtsin vastu otsuse, et püüan treeneritööst ja ratsakoolist omale elatusallika teha. See on olnud minu hobi nii kaua aega, et esialgu oli väga raske näha seda millegi muuna. Arvutasin üha uuesti ja uuesti 5 aasta plaani läbi. Numbrid tundusid klappivat. Ja nii see otsus tuli ning üllataval kombel tuli sellega ka rahu hinge.

Suvel oli G ca 6 kuud Rootsis ära ja see tähendas mulle megasuurt koormust. Tegin tallitöid, laagreid ja andsin 6p nädalas trenne. Tegin ise trenni ja püüdsin kuidagimoodi oma spordiga ka toime tulla. Energia põles ereda leegiga aga õnneks oli Inz 100% mulle toeks. Mu töövõime sai korralikult proovile pandud. 

Suvel olid ka TLÜ sisseastumiskatsed. Psühholoogiasse kandideeris 728 inimest ja kohti oli 40. Peale esimest akadeemilise võimekuse testi helistasin Inzule ja naersin lihtsalt telefoni... See test oli 1/3 mata, 1/3 eesti keel ja 1/3 silmaring.... See silmaringi osa oli minu jaoks täielik jaburus, sest ma reaalselt ei ole üldse kultuurieluga kursis.... Nagu üldse mitte.... Imekombel sain ma aga sellest testist edasi ja Inz ütles selle peale, et no nüüd on tal 3 koolilast hommikul vaja kooli saata :D Tema enesekindluse kohta pärides ütles ta, et no kuule..... kui sa juba vestlusele saad, siis ei jää neile kahtlust ka, et sind on vaja sinna õppima võtta. Õnneks oli tal õigus ja esimene semester on mul juba seljataga :) 

Kogu selle virr-varriga paraleelselt püüdsin ma ka trenni teha nii palju kui jõudsin. Püsiva treeneri puudumine tegi asja väga palju keerulisemaks. Krossitrennideks leidsin hea klapi ühe treeneriga. Alguses ta vist ei võtnud mind väga tõsiselt. Peale esimest juhendatud võistlust aga nägi vist, et ma olen valmis väga palju pingutama ning siis tunnetasin ma ka trennides olulist muudatust. Hakkas mind rohkem pressima ja suruma ning pani mind palju rohkem pingutama. Sain seda, mida ma trennidest tahan- et oleks nii raske, et pean oma latti kõrgemale lükkama ja siis elu eest ponnestama, et sellest latist ka üle saada. Kogu see punnitamine viis selleni, et proovisin minu ja Aca esimese CCN100 sõita. Ohhh sa mu meie kui raske see oli :D varasemalt olen end 90te peal juba päris hästi tundnud. Seda nii vaimselt kui ka füüsiliselt. Ikka on tõkkeid, mis aukartust äratavad, aga oleme trennides neid hüpanud ja tean, mida ja kuidas teha, et need tõkked Acale hüpatavad oleks. 100 tõketel me väga palju trenni teha ei jõudnud ja seega oli rajal ka selliseid tõkkeid, mida ma varem hüpanud ei olnud. Vaimselt olin ma kusjuures isegi rohkem valmis. Füüsis vedas alt. Peale 15ndat tõket oli kere nagu vedel vorst ja edasi oli puhas eluspüsimine. Mingi ime läbi otsustas Aca koostööd teha ja kuidagi kõigist tõketest üle ronida. Peale finižit olin ma nii nii väsinud aga megaõnnelik. Tulevaks suveks on vaja aga enda füüsiline vorm väga palju paremaks saada. Jooksmine ei ole minu teema, aga bokse teha ja koolihobuseid üle sõita saan ikka ja see võiks ju natukenegi aidata. 
Kuigi säravaid võite hooaja jooksul palju ei tulnud, siis oli siiski väga edukas hooaeg.
Põhivõistlus õnnestus võita ;) 2021 õnnestus olla parim harrastaja kolmevõistluses nii oma koduklubis Tondi RSK-s ja ka Eestis üldkokkuvõttes. Samuti õnnestus teha Harrastajate meistrikatel korralik sooritus ning võtta kuldmedal ning võidutekk :)

Meistrikad oli omaette seiklus. Üsna pikalt lasin ma endal arvata, et ohh mul vedas, sest teised sõitjad tegid vigu... Kui samas olukorras aga võidab keegi teine, siis ma ju ütleks, et näe... sina sõitsid targalt ja õigesti ning teenisid oma võidu auga välja. Lõpuks õnnestus mul ka endale selgeks teha, et kui ma tegin krossil puhta sõidu ja sellega ka võitsin, siis see oligi minu pingutus ja minu ära teenitud võit :)

Sügisel, just napilt enne päris talve õnnestus ka tallis üks suur projekt teoks teha- talli esine sai korda. Ukse esine betoneeritud ja sealt edasi suur freesasfaldi plats. Megamõnus! Ja talgupäevaga said uued koplipostid ka paika taotud ning kõvasti kõvasti küüni koristatud. Karjamõisas on NIIII HAIGELT PALJU vaja veel teha, et sellest tallist saaks selline koht, nagu ma unistan, aga kohe ja kiiresti ei saa ma midagi. Tasa ja targu :)

Seega jah.. päris teguderohke oli see 2021. ja pean ütlema, et täitsa hea aasta oli. Kiire, tööd täis aga ka edukas :)
Mõned eesmärgid jäid saavutamata ja oli ka pettumusi ning läbikukkumisi, aga need on kõik õppimise kohad, mis pikas plaanis ikkagi kasulikud on.