Guido

 Hakkasin mõtlema, et ma ei olegi Guodist midagi kirjutanud. Tagumine aeg viga parandada, sest mulle endale on selles loos juba praegu väga palju sellist, mida tasub taaskord üle korrata ja meeles pidada.

Kes on Guido?
Guits on suuuuuur ruunapoiss, kes nüüd siis aastavahetusega sai ametlikuks vanuseks 5. Ta tuli minu juurde 2021 septembris. Hobune oli eelnevalt olnud kellegi teise käes töös Saaremaal, aga kuna sealt raske võistlemas käia ja omaniku soov oli see, et hobune saaks võistluskogemust, siis kirjutas ta mulle ja pakkus sõita. Kuna ma lasen Acamaril nagunii peale hooaja lõppu puhata, siis võtsin väljakutse hea meelega vastu. Hobusega olla toimetamist alustatud 2020 detsembris (esimesed sammukesed ratsahobuseks saamise poole), seega oli suur lootus, et ta teab mis asi on varustus, ratsanik, ning baaskäsklused- edasi, tagasi, paremale, vasakule.

ALGUS
Kui Guits jõudis, siis sai ta päeva uue koduga harjuda ning siis läksin esimest korda rohkem tegelema. Käitumine oli natuke üllatav. Tundus, nagu ta oleks harjunud boksis oma tahtmist saama, sest minu märguannete peale ei olnud tal väga soovi ennast eemale viia, vaid ta püüdis mulle selgeks teha, et tema kamandab seal ruumis. Hoidsin oma sirget joont ning vaidlusteks ruumi ei jätnud- Mina küsin sind oma ruumist eemale ja sina lähed eemale. Lihtne ja loogiline- ei mingit draamat. Sellest, et mind ei õnnestu boksis oma suure tagumikuga hirmutada, sai ta väga ruttu aru ning õige pea saime reeglid paika.
Jalad olid tal üsna nukras seisus- prei vohas mühinaga ning kõigil neljal jalal oli kiilumädanik. Kapjade puhastamine oli esialgu keeruline, sest kiilud olid tal ikka päris valusad ma arvan. Kehaehituselt oli ta nagu suur välja veninud pubekas :D Kõrge, pikk ja megapalju jalgu. Samas lihast polnud ollagi. Eks sellised suurt kasvu hobused arenevadki aeglasemalt ning see etapp nende elus on omanikule/sõitjale nukker vaadata, aga no päris õnnetu vaatepilt, see pubekast 170+++ turjaga ruunapoiss :D

Esimest korda sõitma minnes selgus varasemalt tehtu. Sadulat panna lasi ta ilusti. Valjastega nägin vaeva, sest ta vedas oma pea lakke. Selga minna lubas väga hästi. Oli näha, et ta teab hästi, mis on varustus ja mis on ratsanik. Sealt edasi aga pidin natuke pettuma. Ma lootsin, et ta läheb edasi ja tuleb tagasi ja keerab ka, aga selle osaga ei olnud nii hästi. Edasi ta platsil liikuda ei tahtnud. Pidur oli ka raske ning välimisest säärest ja ratsmest keeramiseks ta väga aru ei saanud. Kuna tundus, et pahatahtlikkust selles hobuses ei paistnud olevat, siis võtsin julguse kokku ja läksin mõni päev hiljem turvalise ja kogenud saatjahobusega koos maastikule. Maastikutrenn oli palju mõnusam. Läks julgelt ja rõõmuga... umbes pool tundi. Tunnise sammumaastiku peale oli ta väga väsinud ja väga kuri.

Hakkasime siis suure hoolega jalgu ravima. Preirohud ja kiilurohud peale. Maadlemist oli palju, sest valus ju. Samuti tegime verepildi. Selgus, et rauatase oli üli madal. Pole ime, et ta ei tahtnud mitte midagi teha, sest kui raud maas, siis pole lihtsalt jaksu.
Lisaks jalgade ravimisele sai ta peale ka rauakuuri ning muud mineraalid ning läks karjamaale kosuma. Iga päev tassisin sisse, ravisin jalad ja tegelesin õige natuke. Süüa sai 2x päevas koos lisadega. 
Ratsutamise osa oli olematu, sest näha oli, et ta ei jaksa. Tegelesime pigem mentaalse tööga.

Kuskil novembri alguses hakkas tunduma, et noormees tunneb ennast juba hästi ja saab peale lühikeste sammumaastike ka midagi muud teha. Hakkasime tasapisi tööle.

Mida kõrva taha panna senisest osast:
* Jälgi tervist! Mõistlik oleks ka noorele hobusele teha vereproovi, et näha mis seis on. Eriti kui on mingeid muresid. Prei ju pidavat olema nõrga immuunsuse näitaja. Kui prei vaevab, siis tasub otsida ka mingit muret mujalt organismist.
* Usalda aga kontrolli! Kui annad oma hobuse kellegi kätte töösse, siis käi oma hobust vaatamas ja vaata ka trenne või küsi pikemaid videoid, mis ei ole kokku lõigatud.  Inimesi, kes nimetavad ennast ratsastajateks, on väga erinevaid. Töö tase, mida nad pakuvad, on sellele vastavalt väga erinev.
Mina kusjuures ei nimeta ennast ratsastajaks! Ma julgen alles siis selga minna, kui hobune on juba niipalju tarkust kogunud, et teab mis on ratsanik ja ei püüa temast enam vabaneda :D Lisaks on mul treenerid, kelle trennis ma käin ja kes mind aitavad. Vahet pole mis tasemel hobusega ma sõidan, päris üksi ma seda ei tee. Ka Guido puhul ütlesin omanikule, et kui ta mind alla püüab viskama hakata, siis tuleb tal keegi teine leida sinna selga.. Mina kardan.
* Head kombed on hädavajalikud. Maatöö on MUST HAVE! Kui noore hobusega tööd alustada, siis esimese asjana on vaja selgitada ja õpetada kombed. Kuhu tohib, kuhu ei tohi. Kuidas käituda kui inimene tuleb boksi, kuidas käekõrval, kuidas kordel jne jne. Seda kõike saab teha tasa ja targu ka hobusega, kes on veel liiga noor, et selga ronida, aga piisavalt vana, et temaga käekõrvalt tööd teha. 

TÄNA
Tänaseks oleme Guidoga siis ca 3 kuud trenni teinud. Areng on päris tore, ehkki kui ta teiste 5a kõrvuti panna, siis võrrelda ei anna. Lihased hakkavad tasakesi tulema, aga see on alles väga algus. Gaas ja pidur vajavad pidevat kordamist. Rool on juba üllatavalt hea, arvestades tema suurust. Tasakaal vajab veel palju tööd. Õlaga kipub sisse vajuma. Galopp oli eile juba täitsa tore. Eile saime esimesed sammust galopile tõsted tehtud ja 15m ring galopis ei ole enam ületamatult keeruline. Tagumine ots on niipalju põrkavamaks läinud, et ma pean istumiseks natukese vaeva ka nägema. Esialgu oli selline kiikhobu- nüüd juba on galopi moodi see liikumine :)
Hüppame ka tasakesi. Äge on see, et ta ei ole punnsilm. Ma olen nii harjunud, et on vaja hullult vaeva näha, et hobust õpetada kolle mitte kartma. Guido pole tõkete all fillereid või asju väga vaadanud. Esimestel kordadel natukese piilus, aga edaspidi enam mitte. Kui alles hakkasime hüppama, siis ta esimesed trennid uusi tõkkeid natuke vaatas ja kippus vingerdama. Tänaseks on seis selline, et kui ta vähegi aru saab, et tõke on hüppamiseks, siis ta pigem tõmbab peale, kui vingerdab. Kui samm ka ei klapi, siis kas laksab kaugelt või siis liigutab oma jalgu megakiirelt ja siputab üle. Tõrkumise tunnet ei ole.   Tõkked on meil küll väga väikesed- nii 70-80cm kanti. Mul oli hetkel ainult koolisõidu sadul ja ma ilmselt lendaks sealt minema, kui ta suuremaid hüppeid peaks tegema :D Eile sain oma TS sadula ka hooldusest tagasi, seega nüüd saab ehk kõksimisest tasakesi ka hüppamise teha :D 

PLAANID
Päevad lähevad järjest pikemaks ja ehkki külm veebruar ja ilmselt lumine märts on veel minna, siis minu süda tuksub juba kevade ootuses. Tahaks krossipõllule nii väga :) Kuna Guido tundub olevat üsna selge peaga ja draamavaba tegelane, siis ma ootan suure põnevusega meie esimest krossitrenni. Aprillis peaks kalendri järgi olema esimene sutsakas Kosel ja sinna tahaks 70cm proovima minna. Selle eesmärgi nimel hetkel töö käib. Ratsastuses pusime sõidumugavuse, üleminekute ja ABC skeemi kallal. Hüppetrennide eesmärk on saada parkuurid mõnusaks ja ta kuulama ka siis kui tõkked nina ees on- sest ta tahab täiega minna ja hüpata, aga siis läheb nats lappesse :D
Maastikule hetkel ei saa, sest niiiiiii haigelt libe on, aga kohe kui kannatab, siis saab maastikud juurde võtta, et avatud alal ka saada juhitavus ja tempo kontrolli alla :)
Hästi põnev on igatahes... Ja kevad võiks juba tulla ;)