2021 kokkuvõte

On juba 17 jaanuar ja mul ikka veel eelmise aasta kokkuvõte tegemata. Öelda, et ma ei tea miks, oleks laus vale. Puhas laiskus ja kättevõtmise asi :D Ma olen avastanud enda juures selle, et kui ei ole just 107 asja korraga teha ja tundub, et justnagu aega on, siis ma hangun ära ja ei suuda mitte midagi teha- isegi seda vähest mitte. ja kui siis on hunnikus asju, siis ma kuidagi mobiliseerun ning rassin nagu loom, aga kõik saab tehtud. Raiskan oluliselt rohkem energiat ja närve, aga no vähemalt saab tehtud.  Üksi kodus rahus olles on tunne, et peaks seda aega puhkamiseks kasutama, sest no varsti enam vb ei ole aega niisama olla ja siis ma olengi niisama.... tunde... ja ka päevi, kui vaid saab. Olen, joon teed ja loen või mõtlen niisama omi mõtteid. Ilustades võikski seda ju puhkamiseks nimetada aga tegelikult on see vana hea aja raiskamine. 
Aga igatahes olen ma nüüd siin ja ennast kirjutamise lainele saanud, siiga 2021 kokkuvõte tuleb siit :)

Tavaliselt olen ma teinud aasta kokkuvõtteid nii, et vaatan üle aasta jooksul tehtud postitused ja kajastatud teemad ning käin siis need teemad üle. Seekord mõtlesin, et vaatan lihtsalt möödunud aastale tagasi ja kirjutan asjadest, mis meenuvad.

2021a algas suure elumuutusega. 4. 01.2021 oli mu viimane tööpäev EANSis. Ees ootas teadmatus. Mul läks umbes pool aastat, et endas selgusele jõuda, et mida ma siis nüüd ikkagi peale hakkan. Esialgu kandideerisin paaniliselt suhteliselt igale poole. Üsna ruttu aga muutusin valivamaks, sest pikalt töötatud aastad andsid hea töötuskindlustushüvitise ja tundsin, et ei taha oma aega päris niisama ka kinkida. Käia tööl lihtsalt tööl käimise pärast pole a päris see, mida ma teha tahtsin. Ühe tööpakkumise ma isegi sain ning pidasime päris kaua läbirääkimisi. Lõpuks ma siiski loobusin sellest, sest plaanisin ülikooli sisse saada.
Tööpakkumisest loobumine oli murrangulise tähtsusega... Võtsin vastu otsuse, et püüan treeneritööst ja ratsakoolist omale elatusallika teha. See on olnud minu hobi nii kaua aega, et esialgu oli väga raske näha seda millegi muuna. Arvutasin üha uuesti ja uuesti 5 aasta plaani läbi. Numbrid tundusid klappivat. Ja nii see otsus tuli ning üllataval kombel tuli sellega ka rahu hinge.

Suvel oli G ca 6 kuud Rootsis ära ja see tähendas mulle megasuurt koormust. Tegin tallitöid, laagreid ja andsin 6p nädalas trenne. Tegin ise trenni ja püüdsin kuidagimoodi oma spordiga ka toime tulla. Energia põles ereda leegiga aga õnneks oli Inz 100% mulle toeks. Mu töövõime sai korralikult proovile pandud. 

Suvel olid ka TLÜ sisseastumiskatsed. Psühholoogiasse kandideeris 728 inimest ja kohti oli 40. Peale esimest akadeemilise võimekuse testi helistasin Inzule ja naersin lihtsalt telefoni... See test oli 1/3 mata, 1/3 eesti keel ja 1/3 silmaring.... See silmaringi osa oli minu jaoks täielik jaburus, sest ma reaalselt ei ole üldse kultuurieluga kursis.... Nagu üldse mitte.... Imekombel sain ma aga sellest testist edasi ja Inz ütles selle peale, et no nüüd on tal 3 koolilast hommikul vaja kooli saata :D Tema enesekindluse kohta pärides ütles ta, et no kuule..... kui sa juba vestlusele saad, siis ei jää neile kahtlust ka, et sind on vaja sinna õppima võtta. Õnneks oli tal õigus ja esimene semester on mul juba seljataga :) 

Kogu selle virr-varriga paraleelselt püüdsin ma ka trenni teha nii palju kui jõudsin. Püsiva treeneri puudumine tegi asja väga palju keerulisemaks. Krossitrennideks leidsin hea klapi ühe treeneriga. Alguses ta vist ei võtnud mind väga tõsiselt. Peale esimest juhendatud võistlust aga nägi vist, et ma olen valmis väga palju pingutama ning siis tunnetasin ma ka trennides olulist muudatust. Hakkas mind rohkem pressima ja suruma ning pani mind palju rohkem pingutama. Sain seda, mida ma trennidest tahan- et oleks nii raske, et pean oma latti kõrgemale lükkama ja siis elu eest ponnestama, et sellest latist ka üle saada. Kogu see punnitamine viis selleni, et proovisin minu ja Aca esimese CCN100 sõita. Ohhh sa mu meie kui raske see oli :D varasemalt olen end 90te peal juba päris hästi tundnud. Seda nii vaimselt kui ka füüsiliselt. Ikka on tõkkeid, mis aukartust äratavad, aga oleme trennides neid hüpanud ja tean, mida ja kuidas teha, et need tõkked Acale hüpatavad oleks. 100 tõketel me väga palju trenni teha ei jõudnud ja seega oli rajal ka selliseid tõkkeid, mida ma varem hüpanud ei olnud. Vaimselt olin ma kusjuures isegi rohkem valmis. Füüsis vedas alt. Peale 15ndat tõket oli kere nagu vedel vorst ja edasi oli puhas eluspüsimine. Mingi ime läbi otsustas Aca koostööd teha ja kuidagi kõigist tõketest üle ronida. Peale finižit olin ma nii nii väsinud aga megaõnnelik. Tulevaks suveks on vaja aga enda füüsiline vorm väga palju paremaks saada. Jooksmine ei ole minu teema, aga bokse teha ja koolihobuseid üle sõita saan ikka ja see võiks ju natukenegi aidata. 
Kuigi säravaid võite hooaja jooksul palju ei tulnud, siis oli siiski väga edukas hooaeg.
Põhivõistlus õnnestus võita ;) 2021 õnnestus olla parim harrastaja kolmevõistluses nii oma koduklubis Tondi RSK-s ja ka Eestis üldkokkuvõttes. Samuti õnnestus teha Harrastajate meistrikatel korralik sooritus ning võtta kuldmedal ning võidutekk :)

Meistrikad oli omaette seiklus. Üsna pikalt lasin ma endal arvata, et ohh mul vedas, sest teised sõitjad tegid vigu... Kui samas olukorras aga võidab keegi teine, siis ma ju ütleks, et näe... sina sõitsid targalt ja õigesti ning teenisid oma võidu auga välja. Lõpuks õnnestus mul ka endale selgeks teha, et kui ma tegin krossil puhta sõidu ja sellega ka võitsin, siis see oligi minu pingutus ja minu ära teenitud võit :)

Sügisel, just napilt enne päris talve õnnestus ka tallis üks suur projekt teoks teha- talli esine sai korda. Ukse esine betoneeritud ja sealt edasi suur freesasfaldi plats. Megamõnus! Ja talgupäevaga said uued koplipostid ka paika taotud ning kõvasti kõvasti küüni koristatud. Karjamõisas on NIIII HAIGELT PALJU vaja veel teha, et sellest tallist saaks selline koht, nagu ma unistan, aga kohe ja kiiresti ei saa ma midagi. Tasa ja targu :)

Seega jah.. päris teguderohke oli see 2021. ja pean ütlema, et täitsa hea aasta oli. Kiire, tööd täis aga ka edukas :)
Mõned eesmärgid jäid saavutamata ja oli ka pettumusi ning läbikukkumisi, aga need on kõik õppimise kohad, mis pikas plaanis ikkagi kasulikud on.