Järjepidevus pidavat üks edu pantidest olema. ja kui hobuinimese hobune ei ole päris korras, siis on see inimene ikka väga järjepidev. Kuna Aca mured vaevasid teda vahelduva eduga juba üle aasta, siis otsustasin ka kinni haarata võimalusest lasta kuulsal osteopaadil George Kwame Oduro ehk Black Magic'ul üle vaadata, kui ta Rahulasse tuli. Visiit oli lühike ja kallis, aga täna julgen ma väita, et see oli päris hästi kulutatud raha.
Visiit oli lühike. Esmalt ta vaatas Acale otsa ja tegi otsaette pai. Minu käest ta midagi eriti ei küsinud. Esmalt mudis midagi kõrvade taga ja Aca lõdvestus silmnähtavalt. Seal olla mingi blokaad. Mudis ja vajutas seal midagi ja liikus edasi. Kaela peal ka leidis mingi koha ja siis suundus selja kallale. Tema väitel oli Acal ikkagi mingi trauma. Kuna trennis ei ole midagi juhtunud, siis kõige tõenäolisem on see, et ta kukkus koplis libedaga. Igal juhul leidis ka Hr Black, et puus olla kõver. Näppis igast punkte ja nuppe. Aca oli nagu ussike ja keeras end küll ühte, küll teist pidi krussi. Lasi mul siis jalutada ja joosta temaga natuke, näppis veidi veel ja siis ütles, et nüüd on korras. Ühe päeva pidin jalutama ja sealt edasi oli roheline tuli teha kõike. Küsisin veel mitu korda üle nii külgliikumised kui ka hüppamise ja vastus oli üks - "do everything"Esimene kord sõitma minnes oli ootusärevus suur aga õnneks oli olukord tõesti väga palju parem. Jooksis lõdvemalt ning painutas ka paremale :) Omajagu pulli oli ka täis. Ilmselt ei olnud enam ebamugav liikuda ning näitas seda ka igati välja :D Üks asi, mis oli selgelt uus- ta mälus suulist suurelt, laisalt ja lätsutades. ma ei oskagi seda teisiti seletada, aga nagu ülbe pubekas poiss, kes oma nätsu poollahtise suuga mälub tatti igale poole pritsimas :D
Kuna küsisin selle spetsiaalselt üle, et kas võin hüpata ja koormust anda ning sain jaatava vastuse, siis võsin Aca vaiklasse kaasa. Egialgu pidin G-ga minema, aga teda autosse pannes selgus, et tal oleks seal ikka pääääris kitsas. Ja esimeseks sõiduks nii pikka otsa ma noore hobusega sellistes tingimustes teha ei taha. Kui Aca oleks rivist maas olnud, siis ma ei teagi, mis ma oleks teinud...
Enne ma kodus täitsa hüppetrenni tegema ei hakanud, sest teada oli, et seal hüppame min 2 korda. Küll aga otsustasin natuke üle lati sõita. Ohh sa püha püss kui äksi täis mees läks. Mul oli tükk teu, et teda kinni hoida. Pärast pikka pusimist ja kordusi suutis ta oma erutust niipalju piirata, et saime siiski rahulikult ja pehmelt sellele latile läheneda ja hüpe ei olenud ka ülemäära pauguga.
Mõlemal päeval oli esmalt ratsastus ja siis hüppamine. Olin moraalselt tsirkuseks valmis ja tsirkust ka sai. Leidis ikka ja jälle mingeid hirmsaid asju- no näiteks inimese liikumine tribüünil, tegi kiire kannapöörde ja püüdis minema tuisata. Aga see ongi Acamar- suur kere ja värisev südameke. Armastav kuid hell hing.
Trennid:
Ratsastused- Mulle väga meeldib, kuidas Larsil on iga harjutus kuidagi suurema eesmärgiga seotus. Et vot neid asju teeme selleks, et skeemis oleks see v too asi parem ja et krossil või parkuuris toimiks see ja too...
Kõikide trennide soojenduste ühine joon on see, et hobune tuleb esmalt suureks sõita. tagant astuma ja haarama. Mootor tööle ja lhased soojaks. Seda nii traavis kui ka galopis. Rütm pigem rahulikum aga sammud suured ja jõulised. Harjutustest tegime seekord ümber koonuste ruudu sõitmist nii traavis kui ka galopis. Aca keerab galopis ikka väga palju paremini. Traavis ei tahtnud ta kuidagi poolpeatusele vastata ja ujus minema kogu aeg. Galopis aga vastas ühe korra isegi keeramisele üle ning sattus täpselt kohakuti koonusega ning aus mees nagu ta on, hüppas sellest üle :D Lars ka naeris, et noo sul küllpeaks kitsaste tõketega kõik okei olema. Ja üldiselt on olnud ka, kui ma ise liiniga pange ei pane või teda ise kuidagi kõveraks ei vea. Aga natuke pusimist ja saime ka traavis rahuldavalt keeratud. Küll aga panin enda jaoks väikese märke, et traavis on vaja saada poolpeatused palju palju paremaks.
Siis tegime ka õlad sees, sääre eest ära ja 4 sammu kaupa traavers ning otseks, traavers ja jälle otseks. See viimane harjutus oli Aca lemmik. Õlad sees ja otseks ringil oli raskem.
Galopis tegime kontraid ja see oli megamõnus. Kontra om Acal üsna algusest peale tugev olnud. Ma ei tea kas asi on selles, et ta on nii lai või milles, aga kontras hakkab ta megamõnusalt tööle ja peale seda oli traav ka kohe täitsa mõnus. Endale seega mental note- enne skeemi sõitmist tee soojenduseks kontraid!
Esimeses hüppetrennis olid tavalised tõkked ilma filleritete. Harjutused ja read. Ma ausalt armastan neid palju rohkem kui parkuuri hüppamist. Aca oli kohe algusest peale ülientusiastlik. Traavilatte tahtis hirmsasti galopis rünnata. Kuniks üksikut tõket hüppasime suutsin ta veel kuidagi vaos hoida aga kohe esimese rea peal kaapis ta mul alt minema ja 6 sammu vahe, mida osad tulid 7ga, tuli meil 5 ja pool :D Eks minul oli ka oma osa seal mängida, sest läksin ise pabinasse ja selle peale sai tema veel lendu juurde. Larsi kommentaar oli, et pane küll jalg ümber, aga hinga ja loe samme. Hoia rütmi aga ära sabista. Parandisme minu vead ja ka Aca lennukuse ära ja edasi läks pidevalt ülesmäge. Eelmine kord kui Larsi kliinikus käisime, siis tundisn, kuidas Aca ikka vaatas tõkkeid ja ei olnud ülemäära julge. Seekord oli tal kõrv kikkis ja siht silme ees. Ma ei tundnud korda mingit kõhklemist ega mõtlemist. Ta läks, paugutas ja nautis. Minu asi oli teda mitte segada ja ise mitte käkke keerata.
Teisel päeval otsiti Vaikla tõkete arsenalist välja igasugu fillereid. pandi veekraav, laine, liblikad ja valge aed. Lisaks oli ka nizzaokser. Jah, te lugesite õigesti ja mina ei kirjutanud valesti- nizzaokser. Mulle endale tekitas see teatavad kõhedust, aga hiljem selgus, et sellega polnud muret. Ma arvan et mu enda pabin on rohkem seotud sellega, et ma ei taha posti otsa hüpata, sest kitsaid tõkkeid ilma postitdeta ma väga ei põe.
Soojendustõke oli laine ja kohe esimesel katsel hakkasin ma ise muretsema ja Aca ka ja nii ta sinna ette istus. Uuel katsel võtsin teisele järele nii, et ta nägi kuidas seda hüpati ja edasi oli juba okei.
Veekraavi tulles põdes ta ka korralikult. Seal ei olnud enam minu pabin, vaid ta ikka kõõritas seda plastiklatakat seal tõkke all. Aga saime üle. Kogu hüppamise ajal oli ta sätrsu ja jõudu täis ja ikka ja jälle sain mõned haagid või tagant üles löömised. Parkuuri hüpates virustas ta 4ishh fuleed enne veekraavi nii korralikult tagant, et ma kaotasin tasakaalu ja kuna ma ei saanud ennast korda ja temal oli ka pea laiali otsas, siis tuli see veekraav liiga äkki ning ta blokkis sinna ette. Pidin äärepealt alla potsama sealt, aga ronisin ikka tagasi :D Tulin uuesti ja ta hüppas täitsa ilusti. Lars lasi mul selle uuesti tulla kombos ühe teise tükkega ja siis ta oli veel tublim.
Kokkuvõtteks võin öelda, et ta oli superlux- jõudu täis, entusiastlik ja taastus megaruttu. Samuti ei nädanud ta ka viimases trennis ühtegi väsimuse märki vaid ründas tõkkeid kikkis kõrvadega. Edasi teda saata oli vaja vaid mõned korrad, kui ta veekraavi vaatas, aga muul ajal oli minu roll olla rahulik ja temaga koos. Hüppamise ajal mu nägu just ülemärast rõõmu ei väljendanud, aga tegelikult oli mul hing ikka nii nii rahul. Hobune tundis end ilmselgelt hästi. Lars ütles ka, et ta oli veel palju entusiastlikum ja energilisem kui eelmine kord. Et nüüd tuleb seda rõõmu hoida ja seda jõudu suunata, mitte sellega võidelda. Ütles veel, et kui hobusel on jõudu ja tahtmist, siis see on väga palju parem kui hobune, keda on vaja kogu aeg edasi pressida. Ja tal on tuline õigus :)
Mul oli suur plaan seal kohapeal ka oma koolitööd teha. Õppisin ma omajagu, aga mitte koolitöid :D Vaatasin trenne, kuulasin Larsi kommentaare. Sättisin oma olemasolevaid mõtteid ja teadmisi sellesse loogikasse, mida ma seal nägin ja kuulsin. Oma rõõmuks ja hingerahuks võin öelda, et ma ei pea oma seniseid arusaamu ülemäära lammutama või uuesti ehitama. Sain juurde palju detaile ja peensusi, aga suured asjad on paigas :)
No comments:
Post a Comment