Sopot Horse Trials ehk 2 nädalat Poolas Sopotis võistlemas

Oii see postitus on siin poolvalmis olnud juba nii kaua aega, et piinlik hakkab.. Aga parem hilja kui üldse mitte.

Esmalt- neile, kes pikka romaani lugeda ei viitsi,- megaäge seiklus oli. Hooaja esimene võistlus, CNC90 esimesel ja CNC100 teisel nädalavahetusel. Lootsin väga-väga, et suudan mõlemad sõidud lõpetada. Esimest sõitu kartsin täiega, sest võõras rada ja hooaja esimesks kohe 90... Tulemused olid aga üle ootuste head! Esimene start tulemus 40,8 ja teine nv 31,9.  Seega mõlemad korrad ilusti lõpetatud sõidud ja katse kaks ehk CNC100 tulin lõpuni skeemi skooriga olles selles klassis auhinnaline 7s koht ning parim eestlane. Kui esimene nv olin ise kuidagi liimist lahti ja ei olnud päris 100% kohal ja keskendunud, siis teisel korral tegin omale plaani, valmistusin ja tulemus tuli ka kohe parem. Enesega rahulolu oli ka hoopis teine level, sest tundsin, et teisel katsel õnnestus palju rohkem endast anda :)

Aga nüüd siis pikem ülevaade endale aga ka neile, kes lugeda viitsivad :)

Sopot kevad 2022

Tunnen, et pean alustama sellest, mis toimus enne reisi, sest see annab fooni ja tausta ka hunnikule sündmustele reisi ajal.
Mul oli enne ärasõitu vaja organiseerida kogu ratsakooli töö, tellida toudud ja turvas. Korraldada trennide andmine ja maist muutuv tunniplaan. Lisaks oli vaja kooli asjad nii joonde ajada, et saaksin 2 nädalat loengutest puududa nii, et ei tekiks võlgnevusi. Kuna ma pole kunagi varem kõinud nii hobusega pikal reisil, siis olin ka selle asja organiseerimisega omajagu ähmis. Summa sumaarum- ora tules, teine peppus, kolmas minu poole teel...

Päev enne ärasõitu jõudsin turba tellimiseni ja vastuse sain, et kas tuuakse homme või kuu pärast... imeline valik, kaspole. Kuna turvast oli veel vaid koonerdades max 2 nädala jagu, siis oli ainuke valik tegelikult homme. Kuna aga turbahoidlasse oli vaja veel üks sein turgutada, siis ööl enne ärasõitu olime Inzuga koos tallis ja ehitasime turbahoidla seina. Mina pakkisin veel ka autot kokku. Koju saime omajagu peale südaööd ja siis hakkasin alles riideid kokku pakkima. Magada sain heal juhul 3 tundi, kui sedagi. Väga ma ei muretsenud- magan autos tavaliselt hästi ja kuna mu reisikaaslane lubas roolis olla enamuse ajast, siis panustasin sellele, et magan hommikul sõidu ajal. 


Niipalju siis eelloost. Asume asja kallale :)

Ärasõidu hommikul, kui asjad ja hobused peal, palus mu reisisell, et kas ma võiks ise roolis olla. Tal oli vaja tööasju teha seega igati mõistetav palve. Lihtsalt minul tõusis korraks veri pähe, sest olin magamatusest üsna läbi. Aga no mis teha... tuleb hakkama saada. Ronisin rooli ja sõit algas. Kuna ma enne ärasõitu ei jõudnud üldse teemaksu teemaga tegeleda, siis leppisime kokku, et tema tegeleb selle poolega. Mulle ei meeldi üldse ette valmistumata mingeid asju teha ja see oli üks viimaseid ripakil asju. Kui see lahendatud, siis tuli kerge pingelangus. Magamata öö combos kogu ärevusega tegi roolis olemise üle keskmise raskeks, aga kuidagi me sinna Lätti kohale purjetasime. Esimene reaalne mälestus peale hobuste laadimist on üks Läti söögikoht, kus oli kõige suurem cesari salat, mida ma elus näinud olen ja tee maksis .60 senti :D 
Peale korralikku musta tee laksu ärkasin natuke ülesse ka ja aju sai niipalju selgeks, et suutsin isegi natuke ringi vaadata, et kus me oleme :D Sõitsime korda mööda ja tegime ilmselt rohkem väikesi peatusi, kui oleks vaja olnud. Mis mind aga närima jäi oli see, et ehkki ma päris mitu korda tõstatasin teema, et oleks vaja hobused vahepeal autost maha võtta ja jalutada, siis reisikaaslane oli täiesti veendunud, et seda pole vaja ja sõidame ööbimispaika kohale. Aca istus autos kinni 10+ tundi :(
Kui Poola piiri ääres olevasse ööbimiskohta jõudsime, siis oli juba päris hilja ja väljas pime. Jalutasin hobust jupi aega ja siis boksi sööma ja puhkama. Tundus, et Aca väga ei stressanud, sest sõi isuga ja hommikul oli näha, et oli ka pikali maganud- saba ja lakk olid kõik põhused.
Hommikul ootas ees veel omajagu sõitmist ja lõpuks saimegi kohale.

Esimesed päevad Poolas on kõik sulanud ühte suurde mälestuste hunnikusse. Saabudes leidis kaasteeline omad sõbrad kohapeal üles ja mina jäin oma kamraade ootama, et saaksin meie kohalikku "koju" puhkama minna. Esimestel päevadel olin ma oma elemendist täiesti väljas. Ma ei oskagi seda kuidagi kirjeldada, aga olin nagu vales kohas valel ajal ja vales seltskonnas. Ma ei teagi miks ma nii ennast tundsin, aga kuidagi selline võõras oli olla. 

Aca oli õnneks väga vahva. Esimene trenn oli keeruline, sest ta oli juba reisikaaslassse kiindunud ja kuna tema sõitja ei tahtnud minuga samal alal trenni teha, vaid tahtis täiesti omaette minna, siis Aca hakkas muretsema. Õnneks oli seal teisi hobuseid ka ja ta leppis ka nende seltskonnaga.
Edasisied trennid olid täitsa head. Mina ise olin lihtsalt ikka kuidagi .... ma ei teagi ... imelik.

Esimene võistlus

Skeem:
Skeem oli lihtne, midagi meie ABC taolist. Kuidagi läks nii, et mul ei õnnestunud skeemi kordagi läbi sõita. Ja ma ei tea kas sellest või millesti muust, aga juhtus see, mid ei ole mul kunagi varem juhtunud.... ma unustasin skeemi ära :D Sõidan ja sõidan ja ühel hetkel on täiesti must auk... ei mäleta mis harjutus just lõppes ega ka seda, mis järgmiseks peaks tulema. Päris halb tunne, peaks ütlema :D Sain oma kella, oma vea ja kohtunik ilusti aitas järjele tagasi :) 
Mis selle skeemi juures hea oli- Acal oli mega energia. Ta tahtis joosta, minna, liikuda. Mõeldes tagasi sellele, siis ma vist ei osanud selles olukorras kuidagi olla. Olen nii harjunud sellega, et pean pidevalt gaasipedaali tallama ja kui nüüd üks kord seda vaja ei olnud, siis hangusin ära ja unustasin ratsutada...
Skeemi tulemus oli üsna keskpärane. Kohtunik oli kõigiga pigem range ja ma ei tunne, et mulle oleks kuidagi karmimalt hindeid pandud. Aus hindamine oli. Samm 5,5, aga samas osad harjutused 7ed. 

Parkuur:
95cm on hea mugavustsoon. Acale lihtne hüpata ja mina ka veel ei hakka nõmedusi tegema. Aca hüppas imehästi. Viimased 3 tõket olid kohtunike ja publiku poole ja siis ta natuke vajus jala taha. Tundsin, et ei saa teda kuidagi uuesti jala ette ja kuna tõkked olid nii sõbralikud, siis pidasin paremaks lasta tal alt välja ronida kui võtta see risk, et hakkan lükkama ja ta ei vasta ning lõpetame kõhuli okseris. 

Kross:

Ma olin seda reisi planeerides päris pabinas, et kas see ikka on hea plaan minna hooaja avavõistlust sõitma Poola ja kohe 90cm... Kodused 90ned on päris krõbedad ja tehnilised ja pean neid sõitma nii, et ühtegi viga ei tohi teha. Poola 90 oli aga hoopis teine maailm. Esmalt- hüppeid oli megavähe... äkki 11... ja kõik olid lihtsad tõkked. Ei mineid rõvedaid kolle. Kraavike oli pisike, palgid pikad. Üks laud oli ka, üks angaar ja paar herdlit. Samas oli rada omajagu pikk ja minu põhimure oli see, et kas Aca ikka jaksab aega joosta. 
Andsin stardist kohe minna ja minu suureks üllatuseks ei olnud Aca kunagi veel sellise innukusega jooksnud. ta lausa lendas. 3 tõket enne lõppu hüüdis G mulle, et vaata kella!!!! Minu üllatuseks oli mul megapalju aega järel. Võtsin hoo maha, roomasin eelviimase tõkkeni aga ikka oli megapalju aega järgi. Kusagilt mälusopist meenus, et üksaasta seeniorite meistrikatel oli täpsuse eest eriauhind ja Jaagup tegi enne viimast tõket voldi, et paremini aega jõuda. Tegin siis sama, aga traavis. Siis viimasest üle ja lõpetatud me saimegi.
Hiljem selgus, et kohaliku määrustiku järgi ei tohi krossil enne viimast tõket traavile võtta. Selgusetuks jäi, kas aja sättimiseks üldse ei tohi või ei tohi vaid enne viimast. Igatahes sain ma selle eest 4 miinust lisaks. Kokkuvõttes oli emotsioon laes.

Vahepeal oli tastumisaeg ja üks krossitrenn ning ratsastused. Tavalisi tõkkeid ei hüpanud.
Krossitrenn läks väga hästi. Kuna G oli tõbine, siis aitas mind üks võistlejatest, kes on 3V tegelenud kaua ja päris kõrgel tasemel. Trennis hüppasime läbi minu hirmud, ehk siis kraavi ja künka. Mõne palgi ja proovisime ka kahte 1* tõket. Esimese hooga ei saanud ma nendele angaaridele pihta, aga uuesti tulles sain Aca ilusti koridori vahele ja ta hüppas väga hästi. 

II nädalavahetuse võistlus. CCN100

Skeem:
Õppisin oma vigadest ja sõitsin trennis skeemi mitu mitu korda läbi. Sellest oli kasu, sest suutsin ise palju paremini keskenduda. Esialgu oli ikka pabin sees, aga teise harjutuse ajal tuli kuidagi hea tunne sisse ja sain painutada ja puha. Aca ei lipanud nii suure innuga, kui esimene nv, aga seda enam sain ma jalaga julgemni sõita ja kohe oli tuttavam tunne :D Vigu seekord ei teinud. Samm oli kehvake, nagu ikka, aga muidu päris hea. Tulemuseks päris kõrge 68,midagi %

Parkuur:
105 parkuus on minu mugavustsoonist juba väljas. Rada ei olnud üle mõistuse raske, aga mitte ka lihtne. Eestiga oli erinevus see, et tõkete ees olid maas latid, mis õige pisut välja tõmmatud, nagu groundline põhimõtteliselt. 
Soojendusel oli Aca alguses kuidagi veider aga mingil hetkel käis klõps ja kõik loksus paika. Viimased 2 soojendushüpet okserile tulid megamõnusad ja selle tunde pealt püüdsin ka starti minna.
Kohe esimesele minnes oli Aca särtsu täis ja tõmbas tõkkele- megahea tunne!! Teisele tõkkele ta juba rammis peale ja minu asi oli ainult vaikselt istuda ja oodata, millal on õige aeg luba tal minna :) terve parkuur oli selline ja ma ütlen ausalt see oli parima tundega sõidetud rada vist üldse. Ei mingit kõhklust ega kahtlust- Aca tahtis minna ja hüpata ja see andis mulle nii palju enesekindlust ja head tunnet. nautisin seda sõitu täiega :)

Kross:
Esimese nv vead oli plaanis parandadad. Kuna rajaplaanis ei olnud minutiaegu ja meil ei olnud ka ratsast, et distantse mõõta, siis võtsin kätte ja käisin raja läbi nii, et panin kõik tõkete vahed sammudena kirja. Siis arvutasin enam vähem enda jaoks kontrollpunktide kohad välja ja jätsin väikese varu. 
Seekord Aca nii entusiastlikut ei jooksnud, aga ometi toimis ta nii hästi, et lausa lust oli sõita.
Stardikastist läks ta edasi mõnusalt. Esimene tõke oli palk, mida ta natukene vaatas aga surusin jalaga ja lendu ta läks. Teine oli puu all palk herdliga. Mulle endale tundus see päris suur ja Aca ka vaatas natuke. Külgi kõvaks ei tõmmanud ja vastas jalale ilusti, hüpe tuli päris mõnus.
3. angaar keset tühja põldu. Natuke vb läks lähedale aga ei mingit mõtlemist ega vaatamist.
4s oli palk lilledega, mida eelmisel nv-sel paljud hobused passisid. Olin ka võitluseks valmis. Aca natuke ka vaatas seda ja pidurdas- surusin kannuse peale ja lendu ta läks. Sealt edasi oli puhas rõõm.
5s oli kasepalkidest kolmiku laadne asi. Sellele lähenemisest sain ka pildiseeria ühelt fotograafilt, kuid 10.- pilt ma seda ostma ei hakanud. Omale vaatamiseks sobivad vesimärkidega pildid ka :) Aca vastas seal kehale väga mõnusalt, tuli enne tõket tagaotsale ja hüppas mõnusalt.
6s oli jälle kasepalk aga seekord pigem lattaia moodi. Selleks hetkeks ma juba õitsesin seal seljas ja kiitsin teda kõva häälega peale igat tõket. Suu oli kõrvuni peas ja ma pole krossis kunagi nii mõnusalt ennast tundnud. Kellest iganes ma mööda sõitsin, siis inimesed ka naeratasid, sest ma ise olin selline rõõmupall seal seljas. Ma ei tea, kas neil oli naljakas või lihtsalt vahva vaadata kedagi, kes on omadega nii või sees, et rohkem rahul olla ei saa.
7 oli põhupakkidega kaselatt, siis täisnurk 8ndale- kraavile mis oli süsteemis järgmise kaselatiga, millele ka täisnurkne pööre. Aca toimis imeliselt ja hüppas väga hästi.
9 oli palk enne küngast, siis 10. palk künka peal maandumisega alla ja 11 palk põõsaste vahel. 9-10-11 olid natuke tehnilisemad tõkked aga Aca oli super- kuulas aga samas läks tõkkele entusiasmiga peale :)
12 oli laud, mida ma ise natuke pabistasin. Miks, ma isegi ei tea, sest see laud ei olnud midagi suurt ega koledat. Aga no ma kardangi kummalisi asju väga kummalistel põhjustel, millest ma ise ka kohati aru ei saa.
13. oli angaar enne vett ja siis peale vett heki sees olev tõke otsa. Kui ma ei eksi, siis see oli vist süsteem.
14 oli lilledega palk ja siis viimane herdel.
Kummaline on see, et siin tõkkeid üles lugedes saan 15 aganumbreid oli rajal 14... võimalik et 7-8 olid ühe numbri all süsteemina... 
Peale eelviimast tõket nägin, et olen ajastnatukese ees ja seega lasin tempo veidi maha. Vaatasin veel kella ja siis liin viimasele paika ja tehtud see kross saigi.

Lõpetasin võistluse skeemi tulemusega ja olin megarahul! Peale parkuuri olin vist 17 kohal ja seejuures parim eestlane selles klassis. 2 punkti sees oli vist 13-14 võistlejat :D Peale krossi olin enda üllatuseks tõusnud 10 kohta ja võistluse lõpetasin 7l kohal. 

Koju sõitsin oma hobusega üksi. Jutukaaslaseks sain S-M. See sõit ei olnud küll teab mis vahva, aga polnud pooltki nii jube, kui ma arvasin. Aca ei tundnud ennast peale reisi hästi ja siis jalutasime-jooksutasime teda veel paar tundi. Siis hakkas seedimine ilusti tööle ja sain rahus koju minna.

Kogu see kogemus keeras mu plaane omajagu pea peale. Kõige suurem pauk oli ilmselt see, et mul ei ole vähemalt hetkel enam mingit motivatsiooni Acaga võistelda. Mul on tunne, et tegime Poolas meie elu sõidud- nii hea tundega pole ma ühtegi 3V veel sõitnud. Ja ausalt.... ma ei usu, et ma seda korrata suudan.... Ja kuna ma võistlen üldiselt eelkõige ikkagi iseendaga, siis ma kardan, et mul ei õnnestu ennast enam võita :) ma usun, et mul õnnestuks sõita välja parem % aga seda head tunnet ma ei usu et suudan enam leida... Mis aga puudutab muid tulemusi või eesmärke, mida püüda. Meistrikate kulla olen ühe korra saanud ja usku, et ma seda veel saaksin, eriti ei ole. Miks? Sest meie harrastajatel on väga ägedaid hobuseid ja minu Aca-paka on siiski käikudeta "traktor". Ta on hea ja mõnus ja väga väga vahav hobune, aga no samm on 5,5 ja seda ei muuda :D

Ja nii ta siis saab nüüd teisi õpetada. Meie õpilastega trennis olla ja krossil käia. See hobune on mulle viimase 3 aasta jooksul nii palju andnud, et ma annan talle täieliku hingerahuga kergemat aega. Ja ta on olnud tõeline moosivaras ja kullatükk, seega ilmselt on kõik ka tema vaatevinklist okei :)