2 weeks in

 Eelmise nädalaga sai täis 2 nädalat, mil olen suutnud hoida rütmi ja käia Sandriga 4x nädalas tegelemas. Pean tunnistama, et kohati on olnud päris raske ennast rutiini tagasi saada, aga samas on olnud ka palju häid hetki, mis on kõvasti motivatsiooni juurde andnud.

Sander on muhe mees. Väga hea peaga ja super-rahulik. Kui nuriseda, siis ainuke raskus on meil gaasipedaali ülesse leidmine. Hea on see, et käekõrval saab ta märguannetest väga okeilt aru. Jah, ta on ka maast toimetades pigem selline aeglane ja mõtlev, aga kui küsida, siis jookseb ilusti. Sadulas on aga oluliselt raskem edasi saada. Jama selle juures on minu enesedistsipliin, et mitte teda pidevalt nügida. See nügimine, ei tee ju asja kuidagi paremaks. Vastupidi, ainult hullemaks. Ja nii ma siis püüan elueest, et teda mitte pressida ja sügada. Parim lahendus on kellagagi koos maastikul käimine, sest teise sabas liigub ta väga palju parema meelega ja see võtab ära vajaduse teda nügida. Õnneks mulle maastikul meeldiba ka, seega win-win :D

Eelmine nädal oli ka maneezis üks hea trenn, kus saime isegi galopile. Minu jaoks suur saavutus :D Sander ilmselt minu vaimustust ei jaga, aga ma loodan, et ta tasapisi õpib ka liikumisest rõõmu tundma. Teeme aga tasa ja targu ja küll ta vaikselt areneb :)
Hetkel on see 4x nädalas kava selline, et 2 korda ratsutan, millest vähemalt ühe korra maastikul. Ühe korra kordetan ja üks on selline käekõrval maatöö ja igasuguste oskuste ja pisiasjade harjutamine. Pühapäeval näiteks oli jalapesu harjutamine ja saba pesemine ja siis muud korratuse protseduurid. Ühesõnaga ta pidi paigal olemist harjutama :D

Sadulasse minekuga tegelemine on väga hästi edenenud. Ta seisab juba viisakalt paigal ja ootab, kuniks ma olen sadulasse saanud ja ennast paika sättinud. Siis saab oma maiuse ja siis alles liigume kohalt. Selle üle on mul väga hea meel, sest viimane kord maastikul käies tegi ta tee peale junnud ja siis oli vaja maha tulla, need ära lükata võssa ja siis leida suurem kivi, mille äärde ta parkida ja siis selga tagasi ronida. Ta käitus 5+ eeskujulikult ja seis kannatlikult, kuniks ma seal kivi otsas turnisin. 

Hakkasin teda tekitama ka. Ta on noorele kohaselt kõhna, ehkki heina on kogu aeg ees. Ja iseenesest on see hea, et ta oma niigi suurele kerele veel lisaks pekki ringi ei pea tassima, aga kui imad on niisked ja vastikud, siis pole tal ka just teab mis palju loomulikku isolatsiooni, seega kerge voodriga vihmakas liiga ei tee. Seni tundub, et ta hoiab oma tekki ilusti. Ma loodan, et see nii ka jääb :D

Selle kahe nädalaga olen ka endas arengut märganud. Kui esimest korda peale pausi talle sadulasse minnes olin ikka päris pabinas, siis nüüd tunnen ennast juba päris hästi. Mõned korrad on ta ka oma tagaotsa õhku visanud, aga ei midagi hullu. Maastikul ehmatas korra kivi peale ja muretses lammaste pärast- taaskord, ei midagi hullu. Iga trenniga õpin teda rohkem tundma ja see tasapisi leevendab minu ebakindlust. 

Ka esimesed väikesed eesmärgid panin enda jaoks paika. Mulle on vaja, et oleks mingi mõõdetav siht paigas. Siis on hea plaane teha ja neist ka kinni pidada. Ja plaanid mulle meeldivad :) Näiteks ma isegi ootan talve ja lund, et saaks Sandriga minna meie karjamaale lube sisse kahlama :D

Acamar- hobune, kes andis mulle nii palju, et seda on raske sõnadesse panna...

 See teekond, mis ma koos Acaga käisin, on nii imeline ja ulmeline, et ilmselt ei ole ma siin täna õhtul isegi võimeline kõiki neid mõtteid ja tundeid kirja panema, mis mul tema peale mõeldes peas ja hinges keerlevad, aga ma siiski püüan. Püüan, sest 2.november- hingedepäev, oli see päev, millest alates ei ole mina enam Acamari omanik. 

Jah, ma müüsin ta maha. Tegin midagi, mida ma veel mõni aeg tagasi võimatuks pidasin. Ma pärieslt ka arvasin, et tema on see hobune, kelle kõrval on mul au tema teekond lõpuni käia, aga läks teisiti. Minult on päris palju küsitud, et miks ma ta maha müüsin? Et kas ma ise ei tahtnudki enam sõita... meil läks ju nii hästi... 

Ja meil läkski hästi. Kogu see meie seiklus, alates sellest, kui ta ka iseenda varju kartis ja kuidas mina krossitõkkeid ja oksereid kartsin kuni meistrikate kullnani ja Poolani... Kuidas me hoolimata meie mõlemi hirmudest õppisime vees sulistama ja allahüpetega sõbraks saime. Kuidas juhtus see, et Kose palkokser, mis mulle mingi hetk nii suur ja kole ja hirmus tundus, oli ühtäkki raja üks sõbralikumaid tõkkeid... Meie esimene meeter Kosel.. ohh jummel kui raske see oli... aga hakkama saime :) Ja Sopot... oeh... kui ma praegu rääkima peaks, siis oleks see päris keeruline, sest ehkki ma ei ole kurb, et ma ta müüsin, see oli igast oytsast õige ja hea otsus, siis pisarad tulevad kurku heldimusest... Sellest, kui tänulik ma olen, et mul oli selline hobune, kes andis võimaluse selliseks teekonnaks. Sellisteks võitlusteks ja võitudeks.

Aga miks ma siis ikkagi müüsin hobuse, kes andis mulle nii palju?? Sest ta andis kõik... Ja kellele ikka melediks mängida mängu, mida võita ei ole just eriti võimalik?? Mulle igatahes ei meeldi.. see ei kannusta mind pingutama. Ei motiveeri. Ja ma ei räägi siinkohal võitmisest võistlstel või teistest parem olemisest... ma räägin iseenda võitmisest. Iseendast parem olemisest. Poola meeter oli sõit, kus kõik õnnestus. Skeem oli hea- olin kohal ja Aca pingutas. Parkuur oli parima tundega, mis ma üldse kunagi olen sõitnud ja tundnud. See kross aga oli esimesest sammust viimase hetkeni mõnus. Ja kuni mul ei olnud peale seda enam usku, et ma Acamariga võiks veel sellest sooritusest parema tundega starti teha, siis sinna kadus ka minu motivatsioon. Probleem on selles, et ma armastan teekonda... aga meie olime kohale jõudnud :)

Eks oma panuse andis ka mu parem käis, mis terve suve ja esimese poole sügistki olemise üsna kibedaks tegi. Isegi, kui oleks tahtnud sõita, ma ei saanud. Ja kuna ma ei sõitnud, siis tundus ühe loogilisem ja õigem see mõte, et meie tee sai otsa. Aeg oli õige.

Acaga me koos:
Olime 3a jutti parimad harrastajad kolmevõistluses Tondi klubis.
2a parimad harrastajad kolmevõistluses ERL arvestuses.
2021 harrastajate meistrid kolmevõistluses (ma sain oma ihaldatud võiduteki :D )
Sopotis 2022 kevadel parim eestlane CCN100 klassis, üldarvestuses 7s. 

Nüüd saab Aca tuua uusi saavutusi ja seiklusi oma uuele omanikule, kes ma usun, on talle parim uus omanik, kes olla saab :)
Minu südames on tal alati väga eriline koht. Ta kinkis mulle midagi, mida ükski hobune varem pole suutnud ja nüüd enam ei saa, sest seed "erilised esimesed" on ju tehtud ja neid hetki jään ma väärtustama alatiseks :)