2 weeks in

 Eelmise nädalaga sai täis 2 nädalat, mil olen suutnud hoida rütmi ja käia Sandriga 4x nädalas tegelemas. Pean tunnistama, et kohati on olnud päris raske ennast rutiini tagasi saada, aga samas on olnud ka palju häid hetki, mis on kõvasti motivatsiooni juurde andnud.

Sander on muhe mees. Väga hea peaga ja super-rahulik. Kui nuriseda, siis ainuke raskus on meil gaasipedaali ülesse leidmine. Hea on see, et käekõrval saab ta märguannetest väga okeilt aru. Jah, ta on ka maast toimetades pigem selline aeglane ja mõtlev, aga kui küsida, siis jookseb ilusti. Sadulas on aga oluliselt raskem edasi saada. Jama selle juures on minu enesedistsipliin, et mitte teda pidevalt nügida. See nügimine, ei tee ju asja kuidagi paremaks. Vastupidi, ainult hullemaks. Ja nii ma siis püüan elueest, et teda mitte pressida ja sügada. Parim lahendus on kellagagi koos maastikul käimine, sest teise sabas liigub ta väga palju parema meelega ja see võtab ära vajaduse teda nügida. Õnneks mulle maastikul meeldiba ka, seega win-win :D

Eelmine nädal oli ka maneezis üks hea trenn, kus saime isegi galopile. Minu jaoks suur saavutus :D Sander ilmselt minu vaimustust ei jaga, aga ma loodan, et ta tasapisi õpib ka liikumisest rõõmu tundma. Teeme aga tasa ja targu ja küll ta vaikselt areneb :)
Hetkel on see 4x nädalas kava selline, et 2 korda ratsutan, millest vähemalt ühe korra maastikul. Ühe korra kordetan ja üks on selline käekõrval maatöö ja igasuguste oskuste ja pisiasjade harjutamine. Pühapäeval näiteks oli jalapesu harjutamine ja saba pesemine ja siis muud korratuse protseduurid. Ühesõnaga ta pidi paigal olemist harjutama :D

Sadulasse minekuga tegelemine on väga hästi edenenud. Ta seisab juba viisakalt paigal ja ootab, kuniks ma olen sadulasse saanud ja ennast paika sättinud. Siis saab oma maiuse ja siis alles liigume kohalt. Selle üle on mul väga hea meel, sest viimane kord maastikul käies tegi ta tee peale junnud ja siis oli vaja maha tulla, need ära lükata võssa ja siis leida suurem kivi, mille äärde ta parkida ja siis selga tagasi ronida. Ta käitus 5+ eeskujulikult ja seis kannatlikult, kuniks ma seal kivi otsas turnisin. 

Hakkasin teda tekitama ka. Ta on noorele kohaselt kõhna, ehkki heina on kogu aeg ees. Ja iseenesest on see hea, et ta oma niigi suurele kerele veel lisaks pekki ringi ei pea tassima, aga kui imad on niisked ja vastikud, siis pole tal ka just teab mis palju loomulikku isolatsiooni, seega kerge voodriga vihmakas liiga ei tee. Seni tundub, et ta hoiab oma tekki ilusti. Ma loodan, et see nii ka jääb :D

Selle kahe nädalaga olen ka endas arengut märganud. Kui esimest korda peale pausi talle sadulasse minnes olin ikka päris pabinas, siis nüüd tunnen ennast juba päris hästi. Mõned korrad on ta ka oma tagaotsa õhku visanud, aga ei midagi hullu. Maastikul ehmatas korra kivi peale ja muretses lammaste pärast- taaskord, ei midagi hullu. Iga trenniga õpin teda rohkem tundma ja see tasapisi leevendab minu ebakindlust. 

Ka esimesed väikesed eesmärgid panin enda jaoks paika. Mulle on vaja, et oleks mingi mõõdetav siht paigas. Siis on hea plaane teha ja neist ka kinni pidada. Ja plaanid mulle meeldivad :) Näiteks ma isegi ootan talve ja lund, et saaks Sandriga minna meie karjamaale lube sisse kahlama :D