See teekond, mis ma koos Acaga käisin, on nii imeline ja ulmeline, et ilmselt ei ole ma siin täna õhtul isegi võimeline kõiki neid mõtteid ja tundeid kirja panema, mis mul tema peale mõeldes peas ja hinges keerlevad, aga ma siiski püüan. Püüan, sest 2.november- hingedepäev, oli see päev, millest alates ei ole mina enam Acamari omanik.
Jah, ma müüsin ta maha. Tegin midagi, mida ma veel mõni aeg tagasi võimatuks pidasin. Ma pärieslt ka arvasin, et tema on see hobune, kelle kõrval on mul au tema teekond lõpuni käia, aga läks teisiti. Minult on päris palju küsitud, et miks ma ta maha müüsin? Et kas ma ise ei tahtnudki enam sõita... meil läks ju nii hästi...
Ja meil läkski hästi. Kogu see meie seiklus, alates sellest, kui ta ka iseenda varju kartis ja kuidas mina krossitõkkeid ja oksereid kartsin kuni meistrikate kullnani ja Poolani... Kuidas me hoolimata meie mõlemi hirmudest õppisime vees sulistama ja allahüpetega sõbraks saime. Kuidas juhtus see, et Kose palkokser, mis mulle mingi hetk nii suur ja kole ja hirmus tundus, oli ühtäkki raja üks sõbralikumaid tõkkeid... Meie esimene meeter Kosel.. ohh jummel kui raske see oli... aga hakkama saime :) Ja Sopot... oeh... kui ma praegu rääkima peaks, siis oleks see päris keeruline, sest ehkki ma ei ole kurb, et ma ta müüsin, see oli igast oytsast õige ja hea otsus, siis pisarad tulevad kurku heldimusest... Sellest, kui tänulik ma olen, et mul oli selline hobune, kes andis võimaluse selliseks teekonnaks. Sellisteks võitlusteks ja võitudeks.
Aga miks ma siis ikkagi müüsin hobuse, kes andis mulle nii palju?? Sest ta andis kõik... Ja kellele ikka melediks mängida mängu, mida võita ei ole just eriti võimalik?? Mulle igatahes ei meeldi.. see ei kannusta mind pingutama. Ei motiveeri. Ja ma ei räägi siinkohal võitmisest võistlstel või teistest parem olemisest... ma räägin iseenda võitmisest. Iseendast parem olemisest. Poola meeter oli sõit, kus kõik õnnestus. Skeem oli hea- olin kohal ja Aca pingutas. Parkuur oli parima tundega, mis ma üldse kunagi olen sõitnud ja tundnud. See kross aga oli esimesest sammust viimase hetkeni mõnus. Ja kuni mul ei olnud peale seda enam usku, et ma Acamariga võiks veel sellest sooritusest parema tundega starti teha, siis sinna kadus ka minu motivatsioon. Probleem on selles, et ma armastan teekonda... aga meie olime kohale jõudnud :)
Eks oma panuse andis ka mu parem käis, mis terve suve ja esimese poole sügistki olemise üsna kibedaks tegi. Isegi, kui oleks tahtnud sõita, ma ei saanud. Ja kuna ma ei sõitnud, siis tundus ühe loogilisem ja õigem see mõte, et meie tee sai otsa. Aeg oli õige.
Acaga me koos:
Olime 3a jutti parimad harrastajad kolmevõistluses Tondi klubis.
2a parimad harrastajad kolmevõistluses ERL arvestuses.
2021 harrastajate meistrid kolmevõistluses (ma sain oma ihaldatud võiduteki :D )
Sopotis 2022 kevadel parim eestlane CCN100 klassis, üldarvestuses 7s.
Nüüd saab Aca tuua uusi saavutusi ja seiklusi oma uuele omanikule, kes ma usun, on talle parim uus omanik, kes olla saab :)
Minu südames on tal alati väga eriline koht. Ta kinkis mulle midagi, mida ükski hobune varem pole suutnud ja nüüd enam ei saa, sest seed "erilised esimesed" on ju tehtud ja neid hetki jään ma väärtustama alatiseks :)
No comments:
Post a Comment