Ikka edasi, ikka edasi... ja vahel ka sammuke tagasi.

 Vahepeal oli mul Sandriga selline tunne, et ehkki liikumine toimub, siis see on niiiiiiii aeglane, et ma ei tea kauaks mul motti jätkub. Siis aga kuidagi hakkasid tulema pisikesed edusammud ja oi kui rõõmsaks need mind teevad :)

Esimene selline hea märk oli see, kui Sander maastikul käies suurel põllul ise Allianssist mööda trügis ja mõnuga galoppi jooksis. Mina sain lihtsalt reisija olla ja nautida. Ta jooksis terve põllu sellise innu ja lennuga, et ma sain teda isegi vahepeal natuke tagasi võtta ja rahustada ning põllu lõpus ise traavile võtta. Nii tore oli tunda kuidas ta lihtsalt jooksis ja nautis ja oli energiat täis :)

Sama nädala hüppetrenn oli ka superlux. Mõned korrad õnnestus saada selline hea parkuuri galopp- oluliselt tihedam kui ta tavapäraselt on nõus jooksma ja samal ajal ei olnud tunnet et ta kohe välja sureks. Ja hüpped olid ka täitsa vahvad. Paar korda käkkisin ise ära, kui galopp oli selline natukese tühi ja siis samm ei klappinud, aga nii vahvalt ei olegi ta varem hüpanud. Proovisime süsteemi ka esimest korda. Esimese hooga ei sanaud ta eriti hästi aru, mida ta täpselt tegema peaks. Mööda ei pressinud ja hüppas kuidagimoodi ikka mõlemast üle, aga üsna kohmakalt. peale paari kordust aga tundus, et ta sai pihta, mis värk selle süsteemiga on ja tuli väga ilusti. Lisak oli ka juhtimine üle ootuste hea. Seni on olnud omajagu pusimist, sest ta lainetab ja kallerdab ja kaotab kurvides tasakaalu ja siis on ise oma jalgade koordineerimisega hädas aga see trenn oli ka selles vallas mega suur edasiminek :)

Pühapäeval käisime krossil. Ma tegin oma hüppeliigesele laup natuke haiget ja õhtul see valutas ning seega ma ei olnud üldse kindel, kas lähen. Hommikul aga oli jalg okei ja sain käia ja seega pakkisin hobuse peale ja läksime. 
Kosel oli 70cm rada läbi hüppamiseks avatud. Esmalt jalutasime sammus raja läbi ja siis läksime soojendusalale sooja tegema. Seal hüppas Sandrike ka väga vahvalt. Esimest hüpet passis ja tegi väga terava ja suure hüppe. Ma virisesin seal seljas, et krt ma käin alla sellise tempoga... et sinna selga on vaja leida keegi kes paremini sõita oskab aga Aiku arvas, et ma olen piisavalt hästi seal kinni ja seega ei tohi viriseda :D Ülejäänud soojendus oli megahea! Hüppasime veel kahte tõket, mis mõlemad olid uued ja ta hüppas väga väga vahvalt.
Rada hüppama minnes ei tahtnud ta väga hoogu üles võtta. Esimesed 5 tõket jäi ta ette seisma ja siis hüppas kohapealt üle. Oii kuidas see vanad mälestused meede tõi (Aca esimene kross :D ). Siis oli vaja veest läbi minna ja no ei ole see vesi ta lemmik... tundub, et saan taaskord seda teekonda käia, et sügisel vühmaste ilmadega platsil lompe jahtida ja neist läbi plätserdada :D Lõpuks sain ta ikka vette ja järgmise hüppe hüppas isegi juba liikumiselt. Järgmine oli väiksemast tagasipöördest ja selle tõkke taga oli ka mägi ja nii ta sinna ette välja suri. Aga panime nina vastu ja uuel katsel saime üle. Mäest üles ja alla ilusti ja siis kraav. Kraav ei ole ka meie sõber. Pusisime mis me pusisime aga lõpuks tulin ikka alla ja meelitasin ta sealt 3x käekõrval üle. Siis sadulasse tagasi ja saime ka nii üle. Edasi aga oli uus hingamine. mitu tõket hüppas isegi galopi pealt. Vankri ette pidurdas end peaaegu seisma aga läks ikka üle. Sealt edasi oli 3 tõket juba väga mõnusa hooga. Sain isegi suunurki liigutada nii, et ta endiselt edasi pürgis. Siis pusisime uuesti paar korda kraavi ning peale seda viimased kaks. Eelviimase hüppas kohapealt aga viimane tuli väga väga mõnusalt galopist :)

Siis sulistasime veel vees ja tulime koju. Pesin ja poputasin ta igate pidi ära. Nii hea tunne oli..... Need soojenduse hüpped ja raja lõpuosa... Kui ma vahepeal juba mõtlesin, et vb ta ikka ei ole see hobune, kellega ma veel krossi stardin, siis nüüd on mul selles osas natuke parem tunne. usun, et ajaga saab tast asja, lihtsalt ta vajab seda aega rohkem, kui mõni teine hobune vajaks. Hea on aga see, et ma tõesti väga naudin temaga maastikul kolamist ja niisama ringi töllerdamist. See on nii mõnus aeg mulle endale ja seega kavatsen neid hetki mõnuga nautida :)

Kuidas Sandrikesest filmistaar sai...

 või no täpsemalt muusikavideostaar, aga siiski :D

Asi sai alguse sellest, et Mari-Leen otsis suurt ja sportlikku hobust, kes saaks videovõtetel osaline olla. Hobuinimeste grupis oli tema postitus üleval ja sobiv hobune oligi leitud. Paar päeva enne võtteid sai see hobune aga õnnetuseks tiirud :(

Mari otsis uuesti aga midagi nii kiirelt leida oli raske. Küsis minu käest ka, ega ma juhuslikult ei tea kedagi, kes saaks aidata. Ütlesin, et kahjuks mitte, aga no kui muud üle ei jää, siis saab Sandrikese võtta. Ta on suur, näeb vähemalt minu silmale väga kobe välja ja seejuures on ka üli hea peaga ja naljalt endast välja ei lähe :)

Noooo ja nii ta läkski, et läksime Sandrikesega võtetele. Peale sain ma ta üksi :D Küll korde abiga, aga siiski ise. Päeva veetsime võtteplatsil, kus vahepeal ta täitis oma rolli ja vahepeal sai muru mugida. Siis jälle roll ja siis muru. Mulle anti süüa ja juua ja kogu rahvas oli väga tore. Vahepeal hoidis üks hobuteadlik inimene ka Sandrikest murul ja mina sain autos magada. Oii mulle meeldib see, et hobuseautos on nari ja saab vahepeal magada :)

Järgmisel päeval võttis Mari ise Sandrikese kaasa ja mina tegin omi asju. Mul olid ju plaanid paigas juba, sest see polnud üldse esialgne plaan, et Sandrike võtetele läheb.  

Natukese läks siis aega ja muusikavideo saigi valmis. Päris vahva sai ma arvan :D 
Ja no minu 4a nooruke hobune oli ikka super chill kogu selle pulli käigus :)

Video leiab you tube'st väga kergelt- toksi vaid sisse Kiirendus ;)

Hunnik esimesi Sandriga

 Natuke Sandrist.

Vahepeal käisime kestvusratsutamist proovimas. Väga tore oli. 30km oli just niipalju pikk, et olla raske aga mitte ületamatu. Sandrike taastus ilusti ja pidas end muidu ka viisakalt üleval :)
Aga no Allianssi sabast ta lahkuma ei olnud nõus :D

Pühapäeval, 25.06 läksime välkotsuse tulemusena Kosele. Üks sportlane oli minemas ja pressisin end kaasa :D Esialgu oli mõte lihtsalt minna võõrasse kohta sõitma. Natuke oli isu hüpata ka, aga ega ma eriti ei julenud loota, et see õnnestuda võiks.

Esimese hooga tümmbas ta end väga turri. Johaidii kui hirmus see oli..... Hobune, kes muidu on megaflegma ja ei reageeri millelegi on korraga õhku täis ja hõljub ringi.. Uuuuuhhh ma pidasin endaga võitlust, et saada ta keskenduma ja kuulama nii, et ma ise sealt alla ei roni :D

Aga tasapisi rahunes ja saime jutule. Hüppasime ikka ka. Esialgu teiste sabas, pärast juba täitsa ilma vedurita. ta hüppas kõiki asju väga vapralt. Natuke passisi vett ja ühte trakeenerit ka kartis, aga saime nii vette kui ka lõpuks käekõrval üle selle trakeeneri. 
Igaljuhul olin nii mina kui ka G väga positiivselt üllatunud ja nii tekkis mõte, et võiks proovida minna Perilasse kodukõksu proovima.

Eile tegime siis esimese korralikuma hüppetrenni. Algus oli väga paljulubav, sest ta isegi liikus päris vapralt. Hüpped olid ka mõnusad. Natuke vingerdas, aga kuna tõkked olid reaalselt üli madalad, siis ta lihtsalt astus neist üle :D

Isegi parkuuri saime sõidetud. Ühe kobistas maha, sest sattus väga põhja ja ei suutnud oma jalgu nii ruttu ples tuua. Ühele läks peale nii, et pea oli megalt all ja mul oli niiiii hirmus, aga ta lihtsalt vupsas üle ilma mingi kõhkluseta. Väga vahva oli. Nüüd ootan homset :) Eks ole näha kuidas ta vastu peab :)

Suvevaheaeg algas- nüüd saab rohkem trennitada :D

Eile tulid teise õppeaasta viimase eksami tulemused ka ja seega saab nüüd kohe päriselt päriselt selle õppeaasta lõppenuks lugeda. 

Baka II aasta kevad oli üks raske semester. Selles osas hoiatasid meid juba ka vanema kursuse tudengid kui ka õppejõud, et see saab olema keeruline ja töörohke kevad aga ma ausalt ei kujutanud ette et see nii keeruline saab olema. Võtsin 26 EAP-d ja tunne oli palju hullem kui sügise 46ga. 
Aga tehtud ta sai ja seejuures pigem edukalt. II aasta lõpuks on keskmine 4,613. Not bad at all arvestades, et minu vanuses on see õppimise hiilgeaeg ikka juba seljataga :)

Kooliaasta lõppedes olen saanud ka palju rohkem tallis olla ja ratsutada. Ja see on väga lahe :D Täna sõitsin esimest korda Frodoga. Ta oli päris tubli. Ootasin hullemat, aga reaalsuses oli ta nagu iga teine noor hobune, kes vahepeal kaotab tasakaalu ja vahepeal vajub natuke siia-sinna. Aga iseloomult on ta armas ja maiuse peale maias ja tahab selle teenimiseks ka koostööd teha, seega mõnus vahva tupsujalg :)

Enne trenne sõitsin veidike Rafikut ette. Ta muretseb kontakti osas ja ei usalda kätt. Samal ajal jalale vajub vastu ja ei reageeri just kuigi hästi. egin hääääästi rahulikult ette alla ja nügisin jala eest ära. vahepeal oli ta nii tubli ja sai minult iga väiksemagi asja eest kiita. Raff on megailus poni ja tahaks ta jälle kätt usaldama saada, et ta ennast mugavamalt ja mõnusamalt tunneks :)

Õhtul peale trenne istusin korraks Linksule selga. Tal on võimas mootor aga samal ajal ei ole pidur väga hea. Tegin hunnikus üleminekuid ja pakkusin ratset ette alla. Lõpuks ma ütleks, et oli täitsa vahva. See hobune on aga sõitjatele paras pähkel, sest teda vaja jalaga toetada ja hoida ning samal ajal ei tohi ise kehaga kõikuda. Käsi peab aga olema hästi pehme ja rahulik, sest suust on ta õrnake. Mulle nii meeldib see hobune. Täige vahva tulesäde :)

Sandrike täna tööst puhkas, aga harjutasime treilerisse käimist. Üks isa oli konksuga autoga ja siis ta aitas mind treikuga. Meelitasin Sandri niisama leivaga treikusse ja siis seisime seal ja ta sõi leiba. Kui tahtis maha minna, siis lubasin ja tulime aga uuesti jälle peale. Kutsusin ainult häälega ja edasi liikumise eest andsin leiba. Ta oli nii uudishimulik ja vapper. Väga tublikene :)
3 korda tuli peale ja sai leiba ja kiita. kaua ta ei tahtnud seista seal, aga sellest pole ka midagi. Täna oli esimene päev üle väääääga pika aja treikusse minna. Homme ja ülehomme püüan veel harjutada, et siis laupäeval vähem stressi oleks. Homme oleks hea, kui saaks ümber talli ka paar ringi sõita. Kui Inz on nõus homme minu autoga minema, siis saan rahus pusida :)
Homme teeme ka kerge maastikutiiru ja reedel ta tööst jälle puhkab. Ja laupäeval siis katsetame kestvusratsutamist :) Meile mõlemale esmakordne kogemus. Loodan, et saab tore olema :)

It's not about the destination, but about how you decide to take the journey....

 Mul on kuidagi õnnestunud kokku sattuda inimestega, kellega on vahel mõnus maasta ja ilmast niisama lobiseda ja igasugu teemadel filosofeerida. Eile hilisõhtul, et mitte öelda öösel, sai järjekordse jututamise käigus välja öeldud lause:
Minu arust pole mitte niivõrd oluline välja mõelda, kuhu oma eluga minna või  kuhu välja jõuda, vaid mismoodi seda teha. Oluline pole mitte sihkoht vaid see, kuidas oma teekonda käia. Ma ei olegi vist varem oma mõtteid elu eesmärgi kui sellise osas formuleerinud aga julgen öelda, et olen selle eileöise ideega väga rahul. Elu juhtub ja asjaolud võivad muutuda. Samas see kuidas ma elan, kuidas valin ja otsustan, kuidas panustan asjadesse mida teen.... see on minu kätes ja minu mõjutada. Ja päeva lõpuks annab või ei anna just see osa mulle head tunnet. Kas saan oma valikute ja otsuste üle uhke ja rahul olla või jäi päevast midagi kriipima. Ja kui jäi kriipima, siis on see õppimise koht. Kui sel korral ära ei õpi, siis veeretab elu õige pea samalaadse olukorra ette, et saaks õppetundi korrata. Ja niikaua saab siis seda ämbrit kolistada, kuniks asi selgeks saab :)

Imeline elu

Kui maiami oma esimese varsa Cairo kätte sai, siis oli mul kuu aega, et otsustada, kas paaritada uuesti või mitte. Otsustasin, et teeme ühe beebi veel ja siis vaatame edasi.

Tiinestus ta vist esimesel korral kohe. Kontrolli minnes avastati kaksiktiinus ja üks sai ära pigistatud. Käisin veel ühes kontrollis, et veenduda, et kõik on ilusti korras.

Üldjoontes sujus tiinus hästi, ainult et kõht paisus ja paisus ja sellel paisumisel ei paistnud õppu olevat. Rohkem kui 2 kuud enne oodatatvat tähtaega kasvatas ta suure udara alla ja see tekitas muret. Käisime Perilas kontrollimas ja saime kaasa hunniku rohtusid. Tiinuse keskosa veetis ta ühes toredas kodutallis ja plaan oli ta sealt ära tuua mai alguses. Kuna aga oli vaja ravida, siis tõin varem koju. 

Ravisime ja putitasime kuniks saime nii kaugele, et tähtajani oli jäänud kuu aega. Maiu kõht oli hiigelsuur ja udar ka vist 3x suurem kui eelmise varsaga. Aga kuna kuu enne on ka juba ok poegida, siis ravikuur lõppes. Hakkasime iga päev uurima ja vataama, kas on vahatilkasid ja kuidas ta end muidu tunneb.

Oiiii tal oli raske..... ühel hetkel läksid tagumised jalad alt paiste. Siis läksid jalad ülevalt ka paiste. kannad olid nagu õhupallid. Kõhu peale tuli ka suuuuur paistes vorp udarast esimeste jalgadeni välja. Maiami ei ole muidu selline hobune, kes tahaks, et teda hirmsasti näpitaks, aga sel perioodil ta tuli ja pressis ennast koplis ise minu ligi ja oleks nagu lohutust otsinud. Käisin teda iga päev sügamas sealt, kust talle meeldis. Et tal natukenegi parem oleks olla.

Ühel päeval tulid minu teise tiinekese, poni Kessu tissude otsa tilgakesed. Mitte sellised valkjaskollased, nagu ma varem olin näinud, vaid nagu vedela mee värvi. Kuna tal on esimene tiinus, siis olin kohe eriti valvas ja kolisin talli sisse. Varsavalves oli mul ema esimesed 2 ööd seltsiks ja käisime korda mööda prouasid piilumas. Tallis oli aga täielik vaikus.

Kolmandal ööl ei saanud ema enam minuga olla ja võtsin kodust koera kaasa, et oleks seltsim. 10 paiku õhtul käisin tiirul ära. Pissitasin koera ja kontrollisin prouad- vaikus.
11 ajal hakkasin magama sättima aga koer hädaldas ja kiunus, nagu tahaks pissile. Ohkasin ja läksin. Mõtlesin, et peaks siis juba prouadele ka pilgu peale viskama. maiamil olid suured vahatilgad selle tunniga tulnud. Tegin pildi ja katsusin kaela- ta oli kergelt higine ja soe.... Selge... läheb asjaks. Läksin ruttu koera pissitama ja helistasin koju, et täna ehk saame ühe beebsu kätte. Koeral asjad tehtud, läksin uuesti mära juurde ja esijalad juba paistsid. Kell oli 23:09 Nüüd hakkas kiire...

Viisin koera jooksuga tuppa ja haarasin varem valmis pandud asjad. Boksi juurde tagasi jõudes oli mära pikali, pepu peaaegu vastu seina ja pressis hoolega. Läksin boksi ja panin päitsed pähe. Püüdsin teda seinast eemale sikutada aga ilmselgelt oli see täiesti jabur üritus. Suure ajamise peale õnnestus ta püsti saada, sest pepu vastu seina ei oleks beebil olnud kuhugi tulla.
Ta astus ilusti natuke edasi oma suures boksis ja tõmbas hinge. Püsti tulemisega oli tagasi läinud ka enamik varsa peast, mis muidu juba välja paistis. Jalad olid väljas ja paistsid suured ja tugevad. Helistasin arstile ka kohe ja ta juhendas mind enamuse ajast. Järgmise pressiga aitasin natuke kaasa ja pea tuli välja, siis natuke veel aga mära hakkas end uuesti pikali sättima.. Suunasin sinna poole, kus oli rohkem ruumi ja kui ta siis küllili prantsatas püüdsin pooleldi väljas oleva varsa omale sülle, et ta vastu maad ei kukuks. Jaaa boskis oli mõnus paks aluspanu, aga ikkagi... Järgmise pressiga tuli ka keha ja üks tagumine jalg, teine jäi veel poolenisti sisse. Mära puhkas. Mina tegin varsa nina nalootekotist vabamaks ja harutasin teda sellest natuke välja. Tegelane keeras end kiiresti rinnakule ja oli päris aktiivne. Aitasin viimase jala välja ja tegelesin juhiste järgi nabanööriga. See kõik tehtud, oli plaanis mära udar puhastada ja ternest lüpsta. Mära tuli aga väga ruttu püsti ja hakkas oma beebsu eest hoolitsema. Lakkus teda ennast unustavalt.
Tegin udara puhtaks ja püüdsin elu eest ternest lüpsta. Mära lasi ilusti aga kuna tegin seda esimest korda, siis oli see paras mäkerdamine :D
Hakkama ma sain ja varss sai ka kiirelt oma jao kõhtu. Ta hakkas usinalt süstalt imema :D

keerasin päramised sõlme ja lasin neil natukene rahus olla. Varss oli täiesti kindel, et tal on vaja nüüd ja kohe püsti saada. Üritas ja üritas. Kukkus aga uuesti ja uuesti tagasi pikali. Püüdsin natuke aidata ka aga ta oli niiiii suur, et ma väa ei jaksanud. Ühel hetkel sai ta püsi ja siis juba tegi ema ümber ringe :D

Tissi leidmine nii kiire ja vaevatu ei olnud. Kuna mina olin ka piimane, siis püüdis ta mind lutsida ja siis emme jalgu ja mida kõike veel, aga et paneks pea allapoole ja leiaks nisa... kus sa sellega. Suunasin ja pusisime ja peaaegu saime ka hakkama, aga mitte päris. Kuna aega oli tegelikult vähe kulunud, siis jätsin nad rahule ja lootsin, et ehk ikka leiab ise, kui ma seal vahel ei töllerda. Ja nii oligi. Uuesti kontrolima tulles oli titel selge, kust süüa saab. Nägin ära ka esimesed kakad ning seega oli ka sellega hästi. 

Koristasin natuke boksi puhtamaks, tõin märale uue heina ette ja jäin ootama, et päramised ära tuleks. Nendega läks natukene kauem, kui ideaalne oleks- 3,5 tundi. Tegelikult peaks tulema ära 3 tunniga. Pidin ka aitama, siduded sõlme kõrgemale ja lisasin märja rätiku raskuseks.
Kui päramised lõuks kõik ära tulid, siis laotasin selle siis igaks juhuks lauali, et kontrollida, kas kõik on ikka olemas ja ega midagi maha ei jäänud. Tegin ka pildid, et hommikul arstile saata ja küsida, kas kõik on ikka korras või on vaja minna kontrolli ja mära loputama.

Ja siis saingi magam. Värske ilmakodanik A oli sündinud... põhimõtteliselt mulle sülle :) Ilus, tugev punane mära. 4 pikka jalga ja 4 imelist pikka valget ühekõrgust põlvikut.

2022 minikokkuvõte

 2. jaanuar 2023.
Head Uut aastat!!!


Teeks väikese kokkuvõtte 2022 aastast. Eriti pikalt ma ilmselt ei kirjuta, sest ehkki igasugu seiklusi juhtus, siis suures plaanis ei ole kuidagi tunnet, et julgeks seda möödunud aastat eriti edukaks pidada.

2022 oli selline kummaline aasta. Võiks nagu vinguda, aga samas peaks tegelikult siiski tänulik olema, et niigi hästi läks :)

Aasta lõpus oli küll selline tunne, et olen mingi si*amagnet ja üks jama ei ole veel lõppenud kui uus juba algas. Samas sai lõpuks kõik siiski lahendatud ja eks elu olegi üks seikluste jada ;)

KOOL

Baka õppest on pool aega läbi. Seni on õnnestunud pigem hästi. 117 EAP on käes ja keskmine on ka viisakas. Saan stippi ja puha :D Natke muidugi on tehtud ka tööd, mille oleks v'inud tegemata jätta ja mille asemel midagi paremat teha. MÕned asined, mis sai võetud, oleks saanud ägedamatega asendada. Aga noh, mis seal ikka.
1,5 aastat on veel minna. Kevad semestriks ma väga palju ained võtta ei plaani ja kui aus olla, siis ega neid pole enampalju järele jäänud ka :) Kui võtan kõik kevade ained, mis on II ja III aasta kevadel võimalik võtta, siis tuleks koku 25 EAP.  minu tavapärase 30+ juures on see üsna vähe :D aga no 6 ainet on siiski 6 ainet. Oleneb muidugi kuidas need perioodi jaotuvad. 

Järgmiseks aastaks jääb siis sügisesse 12p ja kevadesse 18p, mille sees on nii seminaritöö kui ka lõpueksam. Lisaks on veel 8p ripakil, mille osas saan vabaaineid valida. Need tahan sättida järgmisesse sügissemestrisse, kui sel ajal midagi head leian. 

TALL

2022 oli selline semi-okei aasta. Paljudel hobustel oli tervisemuresid ja siis sai omajagu sellega maadeldud. Ka Carboni tervisemuredele sain natuke rohkem selgust, aga see on nii suur teema ja ma isegi ei taha seda siin lahata. Võibolla peaks, et edaspidi oleks kogemus kirjas, aga ma ikkagi ei taha :(

Mul oli lootus remonti teha tallis sees aga ka see ei õnnestunud. Täna vaatan sellele aga nii, et vb see oli hoopis hea, sest alles hiljuti tekkisid hoopis paremad mõtted, kuidas seal midagi paigutada ja need uued plaanid ei oleks kohe kuidagi esialgsetega sobitunud :D 

Minu enda trennitamine oli täielikul pausil. Turgutasin oma rannet ja kaotasin kuude pikkuse pausi tulemusel kogu oma julguse. Oii kui palju lihtsam oleks hetkel püss põõsesse visata ja enam mitte sõita.... Aga ma ei taa seda. Tahan ikkagi uuesti tagasi seda tunnet, et saan hakkama :)

Erilisemalt tasub muidugi meeles piddaa Poola seiklist. Sain täita oma väikese unistuse välismaale võistlema minna ja endalegi üllatuseks oli see üsna hästi õnnestunud võistlus.
Ja avastasin enda jaoks ka ratsaorienteerumise, mis osutus ütlemata ägedaks, kui võistluspartner on õige :D

PERE ja KODU

See on õnneks viimasel ajal olnud üks tasakaalu ja meelerahu koht. Lapsed on tublid ja vahvad tegelased ja I on lihtsalt imeline :) Ma armastan oma peret ja oma kodu. Kodus on nii hea olla ja ma üldse ei taha siit kuhugi minna :D Lihtsalt tahan kodus olla. Niisama lihtsalt olla. Hingata ja olla. 
Meie kodu ja pere on asjad mlle üle ma olen iga päev hinges rõõmus ja tänulik. Olen rahul ja rõõmus. Isegi kui mingi jama kusagil juhtub, siis tulen koju ja kui ukse selja taga kinni panen siis olen mässitud sellesse sooja idülli ja enam ei tundu need mured nii suured, mis enne pea valutama ajasid. 
Siin on meil veel omajagu nokitsemist ja aed ootab oma aega, aga ikkagi on kodus hea olla. Iga gramm energiat, pingutust ja panust, mis siia on pandud, on ennast igati ära tasunud jarohkemgi veel. Ma tõesti tunnen kuidas saan siin oma akusid laadida ja päriselt mõnusalt tunda. On soe, hubane ja hea, nagu ühes õiges kodus olema peab :)