Täna oli Jüris treeningvõistlus. Kohe täitsa täitsa treeningu värk oli. Olid soojendused ja siis ükshaaval parkuur, aga muu oli kõik selline trenni meenutav. Tõkked olid viisakad ja kui ka ebaõnnestuti, siis sai lõpuni sõita. Ja kui mõni hüpe ikka täiesti nahka läks, siis sai selle pärast uuesti tulla. Aega keegi ei võtnud ja karistuspunkte ei loetud. Nii venis ka päev päris ikaks, aga kõik jäid rahule, sest see oli ju super võimalus oma vigu kohe parandada ja siis sellest ka midagi õppida. Minul oli sellises formaadis "võistlemine" esmakorde kogemus.
And boy was that an experience!
Nagu ma eelmises postituses mainisin, siis trennid on läinud üle ootuste hästi. Nii ka viimane trenn enne võistlust. Mul on seni aga olnud reegel, et kui viimane trenn läheb metsa, siis võistlustel olen ma kõigeks valmis ja siis üldiselt läheb võistlustel hästi. Jaaaa vastupidi ka. Noo ja siis ma olin juba ette valmis selleks, et täna on hobune nõme ja ma ise närvis ja tulemuseks on paras kasakaratsutamine :s
Õnneks midagi sellist ei juhtunud.
Tegin ta enne valmispanekut ilusaks, J-B aitas valmis panna ja ma toppisin saapad jalga, turvavesti selga ja kaska pähe. Ma ei saa aru, miks noored vinguvad,e t peavad vesti kandma. Mulle väga meeldib sellega sõita. Jah, mul on lülidega vest ka, aga no ma ei saa küll öelda, et see oleks ebamugav või midagi. Väga mõnus on. Jah, suvel on palav, aga praeguste ilmadega just mõnus ja soe :D
Läksin siis õue eelsoojendust tegema aga jõudsin vaevu sammu käia, kui meid juba maneezi kutsuti. Siis korraks jõudsin mõelda, et no nüüd on korras. Soojendada ei jõudnud ja ongi mokas. Maneezis hakkasin aga kohe traavitama ja keskendusin iseendale. Aega oli vähe ja olin juba ette otsustanud, et keskendun ainult endale. Istak, säär, käed jne. Et ma ei hakka teda sikutama või kaklema. Vahet pole kus see pea on või ei ole. Sõitsin teda elavasse rütmi ja juba oligi aeg hüpata. Esimene lähenemine oli kohe ideaalne. R käskis võtta veel grammikene elavamaks ja täitsin käsku. Rohkem ma ei mäletagi, kas sain mingeid juhiseid v ei. Seotud vahede sammud küsisin ka ja oligi kõik.
Olin meie soojas teine startija ja sain platsile jääda. Kordasin rada ja kui oli minu kord, siis läksin kohe starti.
1- Okser. Pööre esimesele tuli veidi imelik ja samm sattus alla. Olin ise rahul, et ma ei hakanud kaugelt lükkama.
2.-Lattaed. Liikuv 5 sammu vahe ja seega ma lubasin veeeeidikene rohkem edasi joosta ja andsin tõkke ees käe pehmemaks. Klappis.
3- Pööre kolmandale ja siis R hüüdis ka, et käsi pehmeks. Klappis.
4- nurgast välja lattaed- ok,
5- Okser. Ideaalne, ehkki see oli pikast lähenemisest, mida ma põdesin. Aga oli ideaalne.
6-Süsteem-mõnus.
7- Lattaed väikesest pöördest, mille pöördes ma ei saanud hästi tõkkele peale ja läks jube alla. Andsin kiiresti järele ja Ottokene tuli ilusti välja.
8- Lattaed- Täitsa okei.
9- Okser tagasi 6 vahega. Vastas nagu kuld ja klappis ideaalselt.
10- Lattaed pikast lähenemisest. Täitsa ok.
Ja oligi kõik. Ma olin nii nii rahul! Olen siiamaani! Ma suutsin parkuuri ajal mõelda mida ma teen ja kus ja kuidas ja see oli väga lahe tunne. Mu keha päriselt ka kuulas, mis ma tal teha lasen ja no toimis.
Ma üldiselt ise ei viitsi lugeda selliseid pikki ja lohisevad parkuurikirjeldusi, aga täna ma tõesti tahtsin selle kõik kirja panna, et saaksin seda meeletult positiivset kogemust hiljem täpselt meenutada.
Ottokene oli nii numpsik. Ei ajanud kordagi lõuga vastu ja ei hakanud tassima. Hüppas väga mõnusalt ja kui ma ise eksisin, siis päästis ilusti olukorra ära :)
Mul on nüüd nii hull isu peal jälle trenni minna. Nii vahva! Tahan sõita ja hüppetrenni ka võtta regulaarselt. Ja täna ma tundsin, et pole üldse nii ebareaalne unistada sellest, et tuleval aastal meistrikatel harrastajates startida :) Palju on vaja trenni teha ja võistelda selleks, aga lootust on :) Nii nii tore!!
No comments:
Post a Comment