Aga on asju, millega tundub nii kohutavalt raske leppida. Hoolimatus, võhiklkikkus, jõhkrus, vägivaldsus, õelus, kiuslikkus, väiklus, väiksus.. ohh jummel see nimekiri võiks veel venida.. Aga erit hull on asi siis, kui kannatavad need, kes ei saa ise enda kaitsmiseks midagi teha. Kellel on küll hääl, aga keda ei kuulata.
Sattusin lugema seda: Margiti-lugu
Masendav. Lihtsalt masendav. Ma ei saa aru, mis kõik on valesti läinud selle mehe kasvamise juures, et temast selline inimene kasvas.. Ja kuidas saavad iseendale otsa vaadata kõik need selles loos osalejad, kes ei sea lapse huvisid esikohale. Kes ei suuda asju vaadata selgete silmadega.. Kuulata, kui nendega räägitakse. Lapsel on ka hääl!
Kohutav. Lihtsalt kohutav :(
Ma vaatan oma kõrval magavat meest ja tunnen, kuidas selliste lugude taustal armastan ma teda veel rohkem. Armastan seda, milline isa ta on meie lastele. Ma ei tea keda või mida ma tänama pean, meie teineteist leidsime. Igatahes oskan ma teda hinnata, see on päris kindel :)
Lähen paitan oma pisikesi ning panen neile tekid paremini peale. Siis püüan magada, et meil tuleks homme lastega koos kodus tore päev.
No comments:
Post a Comment