Millal see kõik juhtus...

Kui tööpäev koduses Eestis oli juba lõpuni tiksunud, saime me väga ärevaks tegeva meili. Dommile oli pakutud lasteaia kohta, aga me ei ole oma nõusolekut andnud ja täna oli viimane päev seda teha. Homme kustutatakse ta nimekirjast. Tegu oli meie esimese eelistusega ja kes vähegi on lapsevanem kujutab ette seda paanikat, mis meid valdas. Esmalt palvetad ja loodad, et saad ikka koha ja siis justkui saad selle, aga kuna ei saa oma kirju kätte, siis jääd sellest kohe ka ilma. Mingil kummalisel kombel oli mulle jäänud arvamus, et me oleme nimekirjas alles 2012 sügiseks. Ma mäletan hästi oma mõtet, et 2011 augustis on ta ju alles 2 ja 3kuud ja see on ikka väga vähe. Samuti oli mul justkui meeles, et neil sõime kohti ei ole ja seega alles 3dast eluaastast saab sinna lasteaeda panna.  Seega ma ei ole selle teema peale üldse mõelnud. Mitte vähematki. Ei ole ei ennast ega last selles suunas ette valmistama hakanud, et peaks lasteaeda minema.
Saatsime mõlemad oma aadressidelt meilid, et tahame ikka väga seda kohta ja äkki ikka saame selle. Õnneks oli lasteaia juhataja tore ja saime oma koha :D Kergendus. Suur suur kergendus.

Aga millal see juhtus, et D juba lasteaeda läheb.. Ta ju alles sündis.. No jah.. juba sai ju 2. Aga ikkagi. Ta on ju veel pisi. Ja samas ma ei tea, kas ta on sügisel veel valmis lasteaiaks. Hetkel on ta küll veel väga minus kinni ja ma ei kujuta hästi ette, et kuidas ta oleks pikalt ilma minuta kusagil teiste seltsis. Hetkel käime laste mängugrupis ja seal on kisa lahti kohe kui ma silmapiirilt kaon.

Aga need on väikesed asjad. See lasteaia teema on ka meie ülejäänud elu nüüd pea peale pööranud. D suur samm elutel edasi tähendab ju seda, et peame Eesti tagasi kolima. See aga eeldab väga palju sebimist ja organiseerimist, et elu oleks ikka mõistlik. Meie elamine siin ju pika lepinguga. Samuti I töö teema, et kuidas saaks nii, et ta vahel ikka koju saab. Siis veel meie oma elamine Eestis. Auto jne jne.
Muidugi on ka see võimalus, et maksameoma koha maksu ja poissi siiski see sügis veel aeda ei pane. See on parem variant kui perekond laiali hoida.

Eks näis, kuhu tuuled puhuvad. Liiga palju on muutujaid, et hetkel midagi kindlalt öelda. Ja ikkagi... Millal see küll juhtus, et poja juba nii suureks sai, et hakkab lasteaeda oma samme sättima.

Aeg lendab linnutiivul

Meie poja sai 2 aastaseks!
Tegime kõik koos tordi, mida siis ka koos sõime. Puhusime õhupalle ja issi installeeris need poja juustest saadud staatilise elektri abil lakke :p Käis ka 1 külaline oma emaga :D, aga no parem see, kui mitte kedagi. Poisid mängisid ja loomulikult oli ka vaidlusi sel teemal, et mõlemad tahtsid sama asjaga mängida aga koos ju ometigi ei kõlvanud :D  Aga tore oli. Poiss oli väga õnnelik seltskonna üle ja kõik söögid olid tema lemmikud: makaroni salat, porgandid dipikastmega ja puuviljad. Issi tehtud imelised singirullid ma unustasin ja neid saime ise õhtul mugida :D
Uskumatu, kui kiiresti on need aastad läinud. D kasvab mühinal ja mina mõtlen üha enam sellele, kui palju me vanematena oma lapsi mõjutame lihtsalt sellega, millised me oma olemuselt oleme. Selles valguses olen hakanud mõtlema, et ehk peaks hakkama natuke rohkem teadlikult selles suunas tegutsema, et oma pojale head eeskuju anda. Näiteks hakkama rohkem raamatuid lugema.

Sügistormid Mais

Ilmad on viimastel päevadel olnud kohutavad. Tuul möllab raevukalt ja päris paljud puud on kaotanud palju palju oksi. Siin on olud veel enam-vähem, sest oleme madalal ja mägede varjus. Kõrgemal olla asi aga päris hull. Loomulikult sajab ka vihma. vahepeal palju ja vihaselt, siis korraks katkeb ja isegi päikest on näha. Siis tuleb jälle uus paari tunnine sahmakas, et kõik korralikult üle ujutada.
Eile käisime ühe vihmapausi ajal natuke ka õues jalutamas. D tahtis väga minna ja nii me siis ootasime kuivemat hetke. Kui tuul vaid hetkeks vaibus, siis oli tegelikult päris soe.kahjuks kestis see tuulevaikus  tõesti vaid silmapilk ja tuul on külm ning seega on ka väljas külm.
I läks juba kella 5ks tööle ja pidi 12 ajal koju saama. Jalutasime kontori juurde. Nagu saatuse narrimiseks, ei võtnud ma seekord käru kaasa ja loomulikult sain pool teed poissi süles tassida, sest ta väsis ära :) Aga isegi oli tubli. See ei ole küll pikk maa, aga me ei ole väga palju niimoodi käinud ja kummikutega on tal raske käia ka.
Ajastus oli meil hea ja jõudsime kontorisse just samal ajal I-ga. Neil oli seal väike briifing ja siis jalutasime koos koju. Õnneks jõudsime tuppa napilt enne vihma.
Täna me ilmselt välja ei saa, sest pausid meeletus sajus on väga väga lühikesed. Isegi kui korraks annab järgi ja taevas läheb selgemaks, siis tuleb kohe uus sadu peale.
Aknast välja vaadates oleks nagu oktoober. Aga kuhu siis suvi jäi??

Me teeme plaane selleks, et teada kuidas asjad ei lähe.

Mul oli tänaseks päevaks päri hea plaan. Hommikul poisiga Eddertoni mängugruppi ja sealt siis kiirelt linna tagasi ja Kinder Gym'i. Pärast seda oli plaanis olla kodus ja koristada süüa teha, ning  õhtul ratsutama minna. Aga jah...

D sai oma mängugruppi, aga kohalikku, mitte Eddertoni omasse. Kinder gym oli ainuke asi, mis läks pea-aegu plaanipäraselt. Nimelt lõhkusin ma oma ainumased teksad seal ära ja seega oli ülejäänud päev otsustatud. Läksime Invernessi, et leida mulle teksad. Mission impossible! Poiss magas autos, aga ärkas kohale jõudes kohe üles. See tähendas aga seda, et ta oli ikka veel vässu ja seega ka väga jorr. Mina toppisin kiiruga jalga u 20 paari enam-vähem pädeva välimusega teksaseid, millest pooled olid kusjuures meeste omad :D Mitte just ideaalselt, aga siiski talutavalt istus vaid 1 paar pükse. Välimuselt tagasihoidlikud, värvilt ok, jalas istusid ka enam-vähem ja olid isegi pea aegu mugavad, aga... 80 naela :s Sellise raha eest peaks see püksipaar küll superideaalne, ülimugav, meeletult ilus olema ja istuma nagu valatult.
Seega ei ole mul enam teksaseid, vaid on teksa jäänukid, millega avalikku kohta väga minna ei kannata. Samuti kaotas poiss ära oma karbi, millega oli väga hea talle söögipoolist sellistele reisidele kaasa haarata. tagasiteel olin turris, sest kui ikka ükski riideese, mis ma endale selga topin, ilus välja ei näe, siis tuleb tusk peale küll. Oleks siis veel edevusest pükse otsinud.. Varsti lippan vist ainult dressides ringi. Need on piisavalt avarad ja nööridega, et minu jämmud saare naise reied sinna ära mahuks ja et saaks vöö pealt kinni siduda, et nad siis jalast ära ei kukuks :D

tagasiteel avastasin, et ei suuda tuvastada oma telefoni asukohta. Ei andnud tulemust ka sellele helistamine. Tusk läks üha suuremaks, sest olin kindel, et nüüd kaotasin ka selle ära. Niipalju siis toredast päevast perega!

Koju jõudes selgus, et õnneks olin oma telefoni koju jätnud ning seega oli see vähemalt alles. Samas ei ole kogu selle linnas käigu pärast kodused toimetused tehtud. Söögi ettevalmistused on tehtud ja ahi soojas, aga ratsutama ma sellegi poolest enam ei jõua.

Seega jah. Kui midagi plaanida, siis suure tõenäosusega asjad nii ei lähe :p

Siis kui poiss lõunaund magab

Olen  natuke erinevaid mõtteid siia-sinna solgutanud ja pisut juurelnud selle üle, et mida tulevik võiks tuua. Ma tean küll, et ei me ette tea.. aga mingil määral on asjad ikkagi ka meie endi teha.
Mis on edu eeldused? Spordis on nii, et teed eesmärgi nimel tööd ja siis paned end proovile. Vastavalt ettevalmistusele ja soorituse hetkel olevale enesekontrollile tuleb ka tulemus. Kas tulemus on hea või mitte nii hea, sõltub juba sportlasest ja tema ootustest.
Kuid mis on edu elus? Palju raha ja edevad asjad? Ma tahaks eelkõige, et saaksin teha seda, mis mind õnnelikuks teeb ja rõõmu pakub, ning samal ajal oleks ju tore, kui see ka leiva lauale tooks. Aga mis see siis oleks... Vot kui ma teaks, oleks hea :)
Olen päris kaua nüüd koduperenaine olnud ja see ei ole ikka päris minu teema. Tunnen, et pean midagi ka väljaspool kodu tegema. Hetkel ei ole mul aga just palju väljavaateid. Tööle ma siin veel esialgu minna ei saa, sest poisi lasteaeda panemine oleks keeruline ja hetkel ei ole ma ka kindel, kas see just hea mõte oleks. Samal ajal hoidja teenus on siin kallis. Samuti ei ole mul hetkel ideed, et kuhu ma siis tööle läheks või mida tegema hakkaks.
Olen mõelnud ka, et hakkaks ise midagi nokitsema. Ma ei ole just eriti ettevõtlik inimene. Või tegelikult ehk isegi olen, aga pole piisavalt ambitsioonikas. Aga võib olla, et ei ole lihtsalt leidnud seda head ideed, mis mind piisavalt kannustaks, et julgus kokku võtta ja tegutsema hakata.

Raske raske õhtu

Ma ei taha vinguda.. aga eile oli ikka nii nii kehva olla.. Mul oli sajandi migreen :s Vastu õhtut hakkas pea valutama ja järjest hullemaks läks. Suure pingutusega sain poisi pestud ja voodisse, aga magama ta ei jäänud.
Pea lõhkus nii hullusti, et iga liigutuse peale tekkis tunne, et silmad hüppavad pealuu seest välja. Võtsin ibumaksi. Paremaks ei läinud. Väga paha hakkas ka. Jõin palju palju vett, et kui vaja, siis vähemalt kergem oksendada.
Võtsin veel ühe valuvaigisti ja u 10 min peale seda kallistasin juba vetsupotti :(  Jube.
Sisikond puhtas, kallasin uuesti vett sisse, et kui ees ootab raund 2, siis on endal kergem. Ei lasknud see raund 2 ennast kaua oodata. Peavalu läks ka järjest hullemaks.
Kui ka vesi oli maost välja loputatud, siis tegin ühe valuvaigisti pulbriks ja lahustasin vees ja võtsin sisse. Oiii kui jubeda maitsega see oli, aga aitas. Jõin veel vett peale ja sain kuidagi magama jääda. Vahepeal mõtlesin juba, et peaks vist kiirabi kutsuma, sest kartsin toidumürgitust ja sõime pojaga samu asju. Kartsin, et äkki tal on ka, aga tundub, et tal pole midagi häda, seega siiski migreen :s

Täna siis võtan rahulikult ja söön vähe haaval ainult kergeid asju. Kui see trall kordub, siis pean ikka arsti juurde minema. Saab ka kohalik med- süsteem järgi proovitud. Aga ma nii nii loodan, et see jama ei kordu.

Täna õnnestus mul mingil kummalisel moel ja hetkel oma seljale liiga teha. Riputasin pesu kuivama ja istusin hetkeks. Püsti tõustes oli aga vasak pool nii valus, et ei anna pead keerata ja kätt hästi liigutada. Miga aeg edasi, seda piiratumaks liigutused muutuvad. Paar tundi on möödas ja nüüd on juba ka parem pool valus. See tore "pesa" on tiivakontide vahelisel alal.
Pead keerata on valus ja mingist piirist edasi ei saa üldse. Õlast saab isegi liigutada, aga rahulikult. Kiiremad liigutused on kurjast. Panin D just lõunaunne, seega on mõni hetk hingetõmbe aega. Näis kas selg läheb ajaga paremaks või siis vastupidi.

Kell on vaikselt 5 tiksunud (jeeees, D magas 3 tundi. Ma ise ka ei usu) aga hoolimata pikast puhkepausist ei ole mu selg paremaks läinud. Õnneks mitte ka oluliselt hullemaks, aga õhtu on veel noor :D


Väike vahelepõige ka D teemadele. Tundub, et tunneli lõpus siiski paistab üks väike väike võbelev tuluke. Hoolimata ennelõunasest pidevast põrandapesust, tehti peale lõunaund potti nii 1 kui ka 2,  :) Näis, kas väikesed, väga väga väikesed sammukesed edu poole ka jätkuvad.

wildlife park

Käisime laste mängugrupiga Invernessi lähedal Wildlife park-is. Iga laps sai näppu väikese söödakoti ja asusime tuurile. Enamuse nännist said kitsed. Ma ei oleks eales uskunud kui pehmelt ja õrnalt nad käest süüa võtavad. D oli ka väga vaimustuses nende söötmisest. Paabulinnud jalutasid niisama ringi ja veel päris palju kõikvõimalikke linde. Esialgu ajad D neid taga, aga sai päris ruttu aru, et seda ei tohi teha :D
Leemurid meeldisid D-le ka. Kuna seal on lubatud selle söödaga, mida osta saab, neid loomi toita, siis olid kõik loomad väga julged ja tulid ligi ning lapsed said neid paitada ja toita. Ka tibude hoone oli, kus siis jänesepoegi ja tibusi sai süles hoida. Töötaja aitas sülle ja valvas, et mõni lastest liiga kõvasti ei pigistaks :D  Suured papagoid ütlesid viisakalt "hellouu" ja olid ka väga uudishimulikud ja julged.
Igal pool oli palju käte puhastamiseks mõeldud spets vahendiga jubinaid, et selle suure loomade näppimise peale saaks käed ikka puhtaks teha.
Pargile tiiru peale teinud, sõime lõunat. Suppi ja üli head porgandikooki.
Tänud veelkord Susanile, kes meile küüti pakkus. Väga vahva oli. Ilm oli super ja seltskond ka  ;)

3. mai. 2011

Täna oli külm tuul. Käisime rannas jalutamas ja hea oli, et poisile jope kaasa haarasin. Ta oli küll põlvpükste ja sandaalidega, aga jalad olid soojad. Endalgi olid paljad varbad soojad, aga käed külmetasid vankrit lükates ja mõtlesin, et tahaks kindaid. kohalikud oleks mulle siis ilmselt hullu auto kitsunud, aga ikkagi. Ilmselt ei  küündinud külm tuul nii maapinna ligi, et jalgadel külm ei hakanud.
Muidu oli ilus. Kõikvõimalikud asjad õitsevad ja magusat lõhna on terve linn täis. Ühel platsil niideti muru ja nii hea värske muru lõhn oli. Soe päike, sinine taevas ja salakaval külm tuul- tõeline kevad.

Täna oli tuju natuke parem, aga mul oleks justnagu jõud otsas. On palju mõtteid, mida võiks teha ja nokitseda, aga kuidagi ei leia endas pealehakkamist, et millegagi algust teha.

Täna tõdesin ka järjekordselt seda, et kvantiteet ei ole kvaliteet. Olles iga päev, iga tund D-ga ninapidi koos, ei saa ma seda just kvaliteetajaks nimetada. Alateadvus justkui ütleks, et olen ju nagunii temaga kogu aeg koos, mis seal ikka, kui siis arvutis istun või niisama olesklen. Aga lapse jaoks on see sama hea, kui mind ei olekski. Vaata et hullem veel, sest olen olemas, aga mitte tema jaoks. Täna suutsin asjad päris okeilt tasakaalus hoida ja kui tegin omi asju, siis püüdsin ta mängima suunata. Kui tuli mu juurde, siis kallistasime ja rääkisime ja kui ta oli nõus uuesti mängima hakkama, siis toimetasin edasi. Seda kallistamist ja mulle sõna otseses mõttes pähe roninist tuleb aga ette umbes 100 korda päeva jooksul või rohkem ja kui siis tähelepanu ei saa, siis on meeletu kisa ja tüli. Ei teagi millest tal selline klammerdumine on tulnud, aga see on väsitav.
Täna sain hakkama ja seega oli ka jonni vähem. Paar korda kiskus jamaks, aga saatsin kohe teise tuppa ja õige pea saabus vaikus. Olen võtnud taktika, et kui hakkab piire testima ja keelamise peale kisama ja protestima, siis ütlen, et kui jonn tuleb, siis jonnigu teises toas ära ja siis räägime edasi. Täna mõjus see paremini kui eile ja saime suuremate tülideta hakkama. Näis, mis homne päev toob.

Nüüd sai üks väga D keskne postitus, aga kuna ta on minu elu üks suur ja lahutamatu osa, siis on igati loogiline, et ma talle palju palju pühendun ;)

Sirelid ja muud puud

Läksime õhtupoolikul D-g korraks peatänavale jalutama. Magus sirelilõhn lõi emotsiooni korraks lakke. Ka kõikvõimalikud muud puud on täies õies. Oleks see hea meel ometigi kauem kestnud. Õhtu on käes, I on lõunarannikul tööl ja D magab. Poen ka kohe põhku ja usun, et homme tuleb parem päev ;)

Tagasi UK-s

Oleme oma otsaga tagasi UK-sse jõudnud. Tegelikult jõudsime juba laupäeva öösel. Lend läks täitsa normaalselt. maandumisel kurtis poja mõnel korral, et kõrvas on ai-ai, aga kui selle peale juua käskisin, siis jõi ja valu enam ei kurtnud. I tuli meile vastu ja poja kustus autos kiiresti, sest lennukis ta seekord ei maganudki.
Kuna I oli tulnud otse töölt ja meie otse veskast, siis olime kõik kolmekesi väga väsinud. Koju jõudes kerisime end teki alla ja oligi vaikus majas.

Ilmad on siin ilusad. Kõik on väga roheline. Lõuna pool oli veel rohelisem. Seal oli juba ära õitsenud võililli igal pool ja suured lehed puudel. Peaks minema välja suurt suve nautima, aga mul on moss ja ei ole mingit tahtmist urust välja ronida. Auto on ka katki ja seega ei saa liikuma kah, ning siin ei ole mul ühtegi tuttavat ka, kellele külla minna või keda endale külla meelitada, et oleks kellegagi suhelda.
Kass on peal. Esimene sõprade igatsuse laine vist. Kui siin jälle elu liikuma saan, siis ilmselt läheb üle, aga hetkel on küll selline tunne, et tahaks koju. Tahaks oma tegemiste juurde. Saares sain hamba verele ja P ning Ottoga oli ka väga vahva nokitseda. Endal tuli ka suur trenni tegemise isu peale, aga mida ma siin ikka teen. Torr torr torr.
Aeg parandab kõik haavad. I tuleb komandeeringust koju ja siis on jälle hea olla ;)