Oleme oma otsaga tagasi UK-sse jõudnud. Tegelikult jõudsime juba laupäeva öösel. Lend läks täitsa normaalselt. maandumisel kurtis poja mõnel korral, et kõrvas on ai-ai, aga kui selle peale juua käskisin, siis jõi ja valu enam ei kurtnud. I tuli meile vastu ja poja kustus autos kiiresti, sest lennukis ta seekord ei maganudki.
Kuna I oli tulnud otse töölt ja meie otse veskast, siis olime kõik kolmekesi väga väsinud. Koju jõudes kerisime end teki alla ja oligi vaikus majas.
Ilmad on siin ilusad. Kõik on väga roheline. Lõuna pool oli veel rohelisem. Seal oli juba ära õitsenud võililli igal pool ja suured lehed puudel. Peaks minema välja suurt suve nautima, aga mul on moss ja ei ole mingit tahtmist urust välja ronida. Auto on ka katki ja seega ei saa liikuma kah, ning siin ei ole mul ühtegi tuttavat ka, kellele külla minna või keda endale külla meelitada, et oleks kellegagi suhelda.
Kass on peal. Esimene sõprade igatsuse laine vist. Kui siin jälle elu liikuma saan, siis ilmselt läheb üle, aga hetkel on küll selline tunne, et tahaks koju. Tahaks oma tegemiste juurde. Saares sain hamba verele ja P ning Ottoga oli ka väga vahva nokitseda. Endal tuli ka suur trenni tegemise isu peale, aga mida ma siin ikka teen. Torr torr torr.
Aeg parandab kõik haavad. I tuleb komandeeringust koju ja siis on jälle hea olla ;)
No comments:
Post a Comment