Viimasel ajal on elavat arutelu tekitanud seik, et ratsaliidu talvekarikasarjas on A klassides poniratsanikel ja lastel lubatud abiratsmed. treenerite ja kohtunike ühise arutelu tulemusena oli see idee käiku lastud. See on just selline teema, kus ei ole ühte õiget ja head lahendust, küll aga mitu erinevat osa, mida võrdselt kohelda ilmselt polegi võimalik. Kompromiss aga ei hakka kunagi kõigile päriselt meelepärane olema.

Ma ei ole abiratsmete vastane. Külgratsmetel on oma koht ja roll. Ja libiseval jne. Ise ma hetkel ei kasuta sõites ei libisevat ega muud. On säär ja ratse ja pikk stekk. Küll aga usun, et abivahenditele on oma aeg ja koht, kuid neid peab ka kasutada oskama. Õpetades kasutan ma abivahendeid päris palju. Esmalt kordet, kui väike ratsanik vajab käekõrval jalutamist. Kui saab juba suuremale korderingile minna, siis lisan ka külgratsme. Kui hobune on eelnevat niimoodi kordel tööd teinud, siis suunab külgratse teda allapoole ja lõdvestuse poole. See aga loob eeldused pehmeks ja stabiilseks liikumisesk. Ja kui ratsanik õpib traavi, siis on rahulik, pehme ja ühtlane liikumine selleks kõige parem. Lisaks panen ma hobusele veel pehme ilma klõpatsita jalutusnööri ümber kaela, et ratsanik saaks sealt kätega hoida. Seda kaelanööri kasutan ma päris pikalt. Niikaua, kui ratsanik ikka ja jälle tasakaalu kaotuse korral kätega haarata tahab, on see nöör talle abiks. Hiljem, kui sõidetakse juba lahtiselt traavi, siis on natuke peenem nöör ratsmetele lisaks, aga tuge pakub see just niipalju, et hobust suust ei rapsaks.
Uuesti tulebad külgratsmed mängu siis, kui on aeg hakata täisistakut õppima. Põhjus sama, mis esimste treevi õppimiste korral. Ühtlaselt, pehmelt tiksuva hobuse seljas on lihtsam esimesi kordi täisistakut proovida. Kui rütmitunne ja istakutunnetus juba tekkima hakkab, siis saab vaikselt ka ilma harjutada.
Aga võistlemina abivahendiga on hoopis omaette teema. Ühest külest olen ma igati nõus, et esimesed võistluskogemused peaksid võimalikult head olema. Mäletan omaesimesi kogemusi. Nii närvis, et jalad olid nagu keeduspagetid. Ratsmed ei püsinud kuidagi käes ja ükski lihas ei tahtnud sõna kuulata. Meile tol ajal mingeid abivahendeid lubatud ei olnud ja seega sai nii mõnigi kord skeem läbi sõidetud nii, et hobune lippas pea püsti mööda platsi ringi. Sellest tahan ma oma õpilasi säästa. Ja kui minu asimeste võistluste ajal sai päris korraliku hinde täpselt sõidetud ümmarguse voldi eest, siis täna seda enam ei juhut, kui hobune üle ratsme on. ja seda ka A klassis. Ma ei taha siinkohal vaielda hindamise aluste vastu, vaid lihtsalt nii on. Ja see ei ole halb. kahjuks on aga ka see fakt, et laps, kes teeb oma esimesi starte, ei ole pahatihti võimeline näitama hobuse parimaid omadusi lõdvestatud liikumises ja ühtlases allüüris.

Hoopis teine vaatenurk on aga korraldajad. Koolisõid võistlust korraldada on hulga kallim, kui takistussõidu oma. Ametnike, kellele maksma peab, on hoopis rohkem. Seega on vaja palju starte. Suuremate klasside sõitjaid meil palju ei ole, seega ei saa nad ju palju starte teha, seega ei jäägi muud üle, kui leida need võistlejad mujalt. Üks variant paljudest on lasta latt madalama, et meelitada võistlema ka neid lapsi, kellele muidu oleks see veel käeulatusest väljas. Mitte kõik lapsed ei kibele võistlema, aga on neid, kes väga tahavad. Samuti tuleb võistlemist ka õppida. Kui on loodud võimalus võistelda nii, et saab abivahendeid kasutada, siis kasutavad seda võimalust ka need, kes muidu tuleks starti võibolla alles aastate pärast. Korraldajale on igati kasulik, kui kohale tuleb palju rahvast.

Tõsti ka see teema, et kui abiratsmed on lubatud, siis kasutavad neid ka sõitjad, kes tegelikult saaksid ka ilma hakkama, aga konkurentsi eelise andmine teistele tõukab ka neid abivahendeid kasutama. Tõsi. Sest kui on olemas see oht, et kontroll kaob ja apsud tulevad sisse, siis parem karta, kui kahetseda, eksole..
Ühes suhtlusportaalis käidi välja idee, et julgustamaks võistlejaid abivahendeid mitte kasutama, peaks nende eest mingi karistuse määrama. Et võid kasutada, kui tunned vajadust, aga saad selle eest trahvipunktid. See idee ei olegi väga paha. Mulle tuli veel mõte, et kui oled mingi arv kordi juba selle hobusega mingi protsendi välja sõitnud, siis sama hobusega samas klassis enam abivahendeid kasutada ei tohi. No et kui näiteks väike Mari sõidab poni Bertaga A klassis kolm korda 57% täis, siis edaspidi ta Bertaga võisteldes abiratsmeid kasutada ei tohi. Seda ka siis, kui juhend abivahendeid lubab. Siis on tagatud see esimese meeldivakogemuse andmine ja ka see, et need, kes tegelikult ilma hakkama saavad, ei lähe kergema vastupanu teed.
Kindlasti oleks seda paras jura jälgida, et kes mis tulemusi on saanud, aga üks võimalikke lahendusi on see siiski.

Eks elu näitab, mis saab või ei, aga huvitav on kindlasti.

Köha nohu ja muud suguhaigused

Same old, same old..

Eelmise nädala algus ei olnud tore. D vaevles 4 päeva 39+ palavikus ja see tähendas unetuid öeid ka mulle. Käisime ka erakorralises ära. Osade proovide vastuseid ootan tänaseni. Hetkel on tal veel nohu ja harv köhatamine. Muudkui aga loputame ja loputame ja punast päevakübarat saab ka. Loodan, et varsti on ta terve ja kraps.

Mina olen aga tema pisikud endale korjanud ja nv oli väga raske. 

Isa oli hea inimene ja võttis poisi enda juurde. Laupäev möödus väänas võistluste sekretariaadis. 8st kohale ja 9st õhtul saime minema. Korjasin linnast naiskad peale ja vahetasin kiirelt riided. Edasi Toomase juurde tema sünnipäeva tähistama. Hoolimata peavalust oli väga tore. Istusime seal hommikutundideni.

Pühapäeval oli mul 2 tundi ja küll oli hea, et nad olid ennelõunal. Kui teine väike printsess oli läinud, siis hakkas sadama. Kui kodust pojale järele sõitma hakkasin, siis oli tuul juba meeletu ja vihma sadas.

Õhtuks oli päris möll väljas. Küll on hea see meie kaminpliit. Puud muudkui praksusid ja toas oli nii hea soe. Praegugi on tuli all ja hea on olla.

Ottokas käitus hoolimata nädalasest koplis puhkamisest väga viisakalt. Kui vaja, tiksus ilusti mööda rada ja teises tunnis oli nõus rahulikult paigal püsima, kuniks väike preili karuselli tegi. Pesin ta jalad mudast puhtaks ja panin ta natukeseks sisse kuivama. Kasu sellest muidugi ei olnud, sest väljas sadas, kui ta uuesti koplisse läks, aga õnneks on ta vihmatekk tõesti hea ja see peab ilusti ka karmimale sajule vastu.

Üldiselt olen kodune olnud. Plaanid on ilusad, et saaks tööl käia ja siis ka trennis, aga midgi pole ju parata, kui poja või siis ise pikali.

See haiguste jama on üks paras nuhtlus. Esiteks on hirmus tüütu, teiseks kurnav. Ja no olgu, olen ise haige aga laps.. Uhh. Ma tean jah, et ega ma ei saa teda mulli sisse pakkida ja kaitsta kõigi maailma hädade eest, aga ikkagi. Toidulaud on meil täitsa hea, ma arvan. Samuti saab ta punast päevakübarat ja vitamiine, kui ta haige ei ole. Õues peaks muidugi rohkem käima, aga no kuhu sa vihmaga lähed. Ma ei armasta külma aga poisiga õues käimise jaoks oleks väike miinus ja lumi igati teretulnud. Ja siis ei oleks nii must ja pime ja porine ka enam. Samas, kui ma saaks trennis käia, siis ma oleks nõus poriseid riideid kasima ;)

Laenasin ;)

1. Elu pole õiglane, kuid on ikkagi hea.

2. Kui kahtled, astu lihtsalt väike samm edasi.

3. Elu on liiga lühike, et raisata seda kellegi vihkamisele.

4. Sinu töö ei hoolitse su eest, kui oled haige. Seda teevad sõbrad ja vanemad. Hoia kontakti.

5. Maksa oma krediitkaardi võlg iga kuu tagasi.

6. Sa ei pea kõigis vaidlustes peale jääma. Lepi lahkarvamusega.

7. Nuta kellegagi koos. See aitab paremini kui üksi nutmine.

8. Jumala peale võib vihastada küll. Ta kannatab selle välja.

9. Alusta pensioniks kogumist esimesest palgast peale.

10. Šokolaadi asjus ei tasu vastupanu üritadagi.

11. Sõlmi rahu oma minevikuga, et see olevikku tuksi ei keeraks.

12. Sinu lapsed võivad küll sind nutmas näha.

13. Ära võrdle oma elu teiste omaga. Sul pole aimugi, milles nende teekond seisneb.

14. Kui suhe peab jääma saladuseks, ei peaks sa selles suhtes olema.

15. Kõik võib silmapilgu jooksul muutuda. Kuid ära muretse – Jumal ei pilguta kunagi silmi.

16. Hinga sügavalt sisse. See rahustab meeli.

17. Saa lahti kõigest, mis pole kasulik, ilus ega rõõmuvalmistav.

18. Mis ei tapa, teeb tõepoolest tugevamaks.

19. Õnneliku lapsepõlve jaoks pole kunagi hilja. Ainult et teine lapsepõlv on täiesti su enda teha, mitte kellegi teise.

20. Mis puutub selle poole püüdlemisse, mida tõesti armastad, siis ära lepi eitava vastusega. 21. Põleta küünlaid, maga pühapäevalinade vahel, kanna seda ilusat pesu. Ära hoia neid eriliseks puhuks. Täna ongi eriline.

22. Valmistu liigagi hästi ette, seejärel lase asjadel oma rada minna.

23. Ole kohe ekstsentriline. Ära oota vanaduspõlve, et lillat kanda.

24. Kõige olulisem suguorgan on aju.

25. Keegi teine peale sinu ei vastuta sinu õnne eest.

26. Lisa igale niinimetatud katastroofile klausel „Kas viie aasta pärast on sel mingit tähtsust?”

 27. Vali alati elu.

28. Anna kõigile kõik andeks.

29. Pole üldse sinu mure, mida teised inimesed sinust mõtlevad.

30. Aeg parandab peaaegu kõik. Anna ajale aega.

31. Kui hea või halb olukord ka poleks, lõpuks see muutub.

32. Ära võta ennast liiga tõsiselt. Keegi teine sind ju ei võta.

33. Usu imedesse.

34. Jumal armastab sind oma loomuse tõttu, mitte millegi sinu tehtu või tegematajäetu pärast.

 35. Ära püüa teha elule peaproovi. Ilmu kohale ja anna endast parim kohe praegu.

36. Vananemine on parem kui teine võimalus – noorelt surra.

37. Sinu lastel on ainult üks lapsepõlv.

38. Lõppude lõpuks loeb ainult see, et sa armastasid.

39. Mine iga päev välja. Imed ootavad kõikjal.

40. Kui me kõik kallaksime oma probleemid kuhja ja näeksime teiste omi, siis kahmaksime enda omad tagasi.

41. Kadedus on ajaraisk. Sul on juba kõik, mida vajad.

42. Parim on alles ees …

43. Mis tujus sa ka poleks, tõuse püsti, pane hästi riidesse ja ilmu kohale.

44. Anna järele.

45. Elul ei ole lehvi ümber, aga kingitus on see ikkagi.

Päevane kokkukirjutis

Olen tööl ja teen aega parajaks. Ma tean jah, et ei peaks tööl olles oma isiklike asjadega tegelema, aga tänased asjad said tehtud ja uutega ei taha enne nädalavahetust alustada. Esmaspäev on hea päev uute projektide alustamiseks.

Kuigi enam ei ole palju aega jäänud siin kontoris istuda, siis hea meelega oleks hoopis kodus. Nii palju on teha. Nädalavahetus tõotab tulla väga töine. Kui suudan tubli olla ja kõik plaani võetud asjad ka ära teha, siis on jälle suur samm edasi astutud.

Eile käisin tallis ka. Olime poisiga kodus ja hommikul oli mul isu minna. Mida aeg edasi, seda vähemaks jäksu jäi. Õnneks suutsin end ikka kokku võtta ja kui pojal uni magatud, siis kimasime talli. Ottokas on kullatükk. Ta tõestas jälle, et ma tegin õige otsuse, kui ei lasknud tal käest libiseda. Eelmisel pühapäeval tehtud asjad olid kõik ilusti meeles. Kui ma ise suudaks rutiinist kinni pidada ja trenni teha ja järjepidev olla, siis tema teeb oma töö alati laitmatult ära.

Kui hobune ei tee, mida sa talt küsid, siis on kaks võimalust:

Sa küsid valet küsimust.

Sa küsid küsimust valesti.

Mina olen vahepeal kusagil augus kinni olnud ja järjepidevalt küsinud valesid asju ja neidki valesti. Kurjaks ajab selline lollus. Õnneks aga pole ma agressiivse loomuga ja kogu see niisama kablutamine ei ole päris tühi töö olnud. Võhma on elukal maa ja ilm. Samuti reageerib ta hästi. Selle baasi pealt on hea temalt natuke rohkem pingutust nõuda, sest jõud ja vastupidavus on olemas. Oh ma juba ootan, et saaks jälle sõitma.

Kogu selle kupatuse juures on minu jaoks veel üks ääretult positiivne nüanss. Hoolimata sellest, et ma ise ei ole suutnud oma sõnade järgi tegutseda, viivad minu tõekspidamised ja meetodid siiski tulemuseni. Seda muidugi vaid siis, kui neid ka rakendada. Aga olgugi, et see rakendamise osa mul vahel natuke lonkama hakkab, siis minu jaoks on väga oluline see, et teooria, mille baasil ma tegutsen, on loogiline ja õige.

Vahepeal olin ma natuke segaduses ja kohati tundus, et ehk olen ma mõnda asja liiga ühest küljest vaatama jäänud. Kõigel on ju ometigi mitu tahku. Viimasel ajal on aga erinevad väikesed asjad siiski näidanud, et ma ei ole eksiteel ja pole seal kunagi olnudki. Olen lihtsalt olnud kohati natuke liiga mugav ja ka arg, et rohkem edasi pürgida. Olen jäänud pidama vahepunkti lootes, et seal on ka hea, mis ma ikka edasi trügin. Aga elu õpetab, et pikalt pidama jääda pole hea. Ikka ja jälle tuleb teha pause ja hinge tõmmata, asju seedida ja salvestada, aga siis on aeg edasi liikuda. 

Kui juba, siis juba

Ma tahtsin täna trenni minna, aga võta näpust. Eile õhtul tõusus pojal 39,1 palavik ja seega võin ma trennitamisest jälle vaid und näha. Kuna mul oli hambaarsti aeg, siis surusin oma uhkuse alla ja kutsusin I ema poissi valvama.
hambaarst puhastas ja laiendas mingeid kanaleid ca 1,5 tundi. 81 euri. Väga tore. Siis kimasin pooleldi halvatud näoga autot klaasivahetusse viima ja siis sealt tööle. Ei teagi miks, aga kuidagi raske oli tööl olla täna. Ma ei maganud hästi ja ehk oli väsimus selles raskes tundes süüdi.

Ja nüüd siis läks vesi ära. Ei teagi, mis viga. Ka on pump katki või on elektriga midagi seal kaevus. Eks ma homme valges püüan uurida. Homme tuleb veel I ema siia, et saaksin tööle minna. Siis võtan 1 päeva vabaks ja reedel uuesti tööle. Loodan väga, et poja saab terveks ja järgmine nädal aeda. Siis saan rahulikult pikad päevad teha, et oma tunnid see kuu ikka täis töötada. Oleks päris tore ju vahelduseks jälle palka saada.

Ja ma olen ikka kurb trennide pärast. Viimane kord oli nii hää kõik ja mul oli suur plaan, et mida teha trennis ja kuidas.. Kuradi murphy ma ütlen :(

Üle tüki aja tõeliselt hea trenn

Hobune oli täna ulmehea. Ma olin ise kaltsmärg ja vässu, aga väga hea oli. Aitäh Eliis! Minu puhul on ikka hoopis teine maik trennil, kui keegi kõrvalt vaatab ja ei luba poole peal alla anda ja samal ajal ka mitte närvi minna.
Soojendus oli ok. Mitte ideaalne, aga ok. Ette alla ja pehme. Natuke vajus vasakule jalale vastu, aga muidu oli ok. Siis hakkasime üleminekuid tegema ja küsisin samal ajal et oleks eest kerge ja tyleks tagant ilusti peale. Tal on kombeks hakata käe peale vajuma, kui kokku võtma hakkad. Kui eest küsida, siis tuleb rulli, aga kuklast jääb poolde vinna ja siis istub käe peale. Kui ise lõdvestan, siis ta kukub ka kohe kolksti alla, aga siis on ta liiga all. Viimasel ajal olen selle kallal pusinud ja täna oli lõpuks siis tulemus. Kõik 3 allüüri olid väga hääd ja üleminekud ka hääd. Vasakule oli isegi parem :D

Kui ma nüüd suudaks ise ennast ka kolkida ja selle tööga edasi tegeleda, siis oleks ikka täitsa hea. Pöidlad pihku ;)

Laupäev, 12.11.2011.

Kell on 10 läbi ja poja on oma toas voodis. Ta ei maga veel. Hüüab ikka ja jälle head und mulle ja uurib, et kas emme on ikka siin samas olemas. Wilbu on kamina ees keras. Toas on küll päris hea soe, aga jalad hakkasid külmetama ja panin uuesti tule alla. Vastu ööd ikka tuba soojaks, siis on hea soe öösel olla.

Veel on 100 asja, mis peaks ära tegema aga ma saan aru, et reaalselt ei ole kõike võimalik teha. Räägin homme isaga, kui ta mingi hetk ka siia satub ja püüan natuke asju arutada. Näis, mis on reaalne ära teha ja mis mitte. Viimasel ajal on mul mingi paaniline vajadus oma pesa nii hubaseks ja soojaks ja mugavaks teha, kui veel vähegi võimalik. Ei tea, kas tuleb väga külm talv, et mul selline paaniline soojustamise vajadus pidevalt hinge närib. Aga võib olla, et hoopis muud asjad närivad, aga elan seda kripeldust lihtsalt nii välja.. Mine sa tea.

Talli ei ole ma kuigi palju jõudnud ja tööle ka mitte. Jaaaa, ma olen jälle tööl. 1sest juba. Pool kohta aga annab piisavalt mänguruumi ja nii ma esimesed kaks nädalat olingi kontoris võimalikult vähe, et olla võimalikult palju kodus. Aga ikka sai see aeg liiga ruttu otsa. Liiga ruttu.
Nüüd ma siis ootan ja vaatan ja mõtlen, et kuidas asju sättida nii, et jõuaks tööle ja trenni ja kodus ka midagi tehtud. Eks näis. Viimase aja kaootilisus tuleb vaikselt uuesti rütmi saada ja siis on natuke lihtsam asju planeerida ja teostada.

P. 6.11

I on kodus ja sega on olnud töine ja tore aeg. Poja on oma tuppa kolitud ja kaminpliidis praksub mõnus tuli. :) Eile oli toas lausa nii soe, et isegi minul oli soe :D

Reedel jõudsin ka talli. Algus oli hea. Pehmelt ette alla ja mõnusalt painduma. Siis aga küsisin kokku ja tüli algas. Jändasime tükk aega aga tulemuseks oli ikka mitte midagi. Seega ma lubasin, et kaklemisel on lõpp.

Eile võtsin kohe alguses plaani, et teeme mõnusa ja toreda trenni. Venitasin teda ja painutasin. Vasakule ta väga ei taha tulla, sest parem pool on kinni, aga tegin palju venitusi ja tulemus oli hää. Üleminekuid tegin ka. Mõnus trenn oli. Ja eelmise trenni kohutavast galopist ei olnud õnneks jälgegi. Liikus mõnusalt tagant peale ja oli eest pehme.

Täna oli hommikul väike tund ja siis tegin ise paar kõksu. Peaks mingi päev rohkem tõkkeid platsile tassima ja korraliku lati ja võimlemistrenni tegema. Seda aga alles siis, kui I on läinud, sest seni tahan iga võimaliku hetke kodus olla.