Kell on 10 läbi ja poja on oma toas voodis. Ta ei maga veel. Hüüab ikka ja jälle head und mulle ja uurib, et kas emme on ikka siin samas olemas. Wilbu on kamina ees keras. Toas on küll päris hea soe, aga jalad hakkasid külmetama ja panin uuesti tule alla. Vastu ööd ikka tuba soojaks, siis on hea soe öösel olla.
Veel on 100 asja, mis peaks ära tegema aga ma saan aru, et reaalselt ei ole kõike võimalik teha. Räägin homme isaga, kui ta mingi hetk ka siia satub ja püüan natuke asju arutada. Näis, mis on reaalne ära teha ja mis mitte. Viimasel ajal on mul mingi paaniline vajadus oma pesa nii hubaseks ja soojaks ja mugavaks teha, kui veel vähegi võimalik. Ei tea, kas tuleb väga külm talv, et mul selline paaniline soojustamise vajadus pidevalt hinge närib. Aga võib olla, et hoopis muud asjad närivad, aga elan seda kripeldust lihtsalt nii välja.. Mine sa tea.
Talli ei ole ma kuigi palju jõudnud ja tööle ka mitte. Jaaaa, ma olen jälle tööl. 1sest juba. Pool kohta aga annab piisavalt mänguruumi ja nii ma esimesed kaks nädalat olingi kontoris võimalikult vähe, et olla võimalikult palju kodus. Aga ikka sai see aeg liiga ruttu otsa. Liiga ruttu.
Nüüd ma siis ootan ja vaatan ja mõtlen, et kuidas asju sättida nii, et jõuaks tööle ja trenni ja kodus ka midagi tehtud. Eks näis. Viimase aja kaootilisus tuleb vaikselt uuesti rütmi saada ja siis on natuke lihtsam asju planeerida ja teostada.
No comments:
Post a Comment